Ämmaemand. Katja Kettu

välla, et Jaatima Oili Holkeril on kah Aachenis keski struudlipalmitseja.”

      Oili oli ühe raudteejaama pommitamisel surma saanud, Lissu ei teadnud täpselt, kus. Oleksin võinud öelda, et Elisenvaara Jouni teab neidki asju, millest raadios ei räägita. Ma ei hakanud kohta ütlema, sest arvasin, et Jounile ei meeldiks.

      „Õnness on meite Johannes tõsest puust.”

      Vaatasin üles laetalade poole ja need olid peenikesed. Mõni selline võib millal tahes Lissule pähe pudeneda ja tolle lehvivate kiharatega peakese lõhki lüüa. Valelota sihuke. Sabakeerutaja. Greta Garbo libekeelne järeletegija. Meestenarrija. Miks ta peaks saama just sinu? Mis tal viga – läheb pärast sõda mõnele viisakale pärijale või Kemiyhtiö juhatajale, sellisele, kes ei ole Aunuses venelastele lapsi teinud ega too tripperit külakostiks kaasa. Lissu võtaks igaüks ära. Aga minu?

      „Tiadsä, tolle Johannese tite mä võiss alless jätta. Avitadsä mind? Ütled, kuda noid õigeid vanne tehasse?” Lissu puuris oma pilgu minu silmadesse, patsutas mu käeselga oma mullassonkimisest säästetud preilikätega. Tema kübar oli suur nagu vankriratas, tumedast veripunasest sametist ja päikesepõlenud titeihu värvi vildist.

      Vastasin:

      „Mä tien soole siuksed rohud, mis äratavad mehes imud ja pandvad ernekepi kah latsi saama. A’ tolle iest mä võtan so kübara ja kleidi.”

      Lissu kehitas õlgu:

      „Võta pialegi. Ega sool noist küll miskit kasu ole.”

JUULI: Titovka, 1944

      Nühkisime Venkupoisiga vankahigi lavalt maha. Mu käed värisesid, kui segasin kibus kokku metsmesilase mett, pihlakaid ja palderjani. Põrandale ja lävepakule käskisin laotada kadakaoksi.Vahepeal istusin sõjapeni kukalt kõhvitsema.Võttis hingeldama.Võttis sestpeale, kui sa seisatasid uksele ja küsisid:

      „Fräulein Schwester, kassä tied moole vanni?”

      Nägid murelik välja. Näkkälä Lispet lamas voodis ja halises. Tema veri oli ühe ööga sogaseks muutunud ja jalgevahe haises roiskunud räime järele. Rahustasin. Surnuistärataja ravib seda vismutisüstide ja valeeriatilkadega.

      „Naiste asjad. Küll läeb isi üle, ku natike puhkust saab.”

      Hõõrusin klooriveega puhtaks aetud kaenlaalustele talki. Nühkisin nägu kasteveega ja kuristasin naistenõgesega.Venkupoiss krussitas mu tukka ja ta sõjakoer lakkus mu kederluudelt sinna määritud saialillesalvi.

      „Izvinite. Ta on mudu hea lita.”

      Andsin käsu kõik selleks õhtuks mõeldud pesemised lõpetada ega hoolinud Surnuistärataja turtsumisest. Surgu kohitsetavad muulad ja täkuvarsad. Las kirgiisid nutavad end unne, söödetagu neile rokka ja kärbsevastseid.Teeme talle maailma mesiseimad leilid, sellised sookailused, kuhu mõte jääb puhkama ja magab sinetavat vaiguund veel mitu tundi hiljemgi. Tassisime sisse vasksete vitstega vanni.Täitsin selle aegamisi linnupiimase kümblusveega. Pinnale kloppisin ürdilõhnalise vahu ja ümisesin. Siin on sul hea liguneda. Sooneraua ja kupusarved sättisin järile, et käepärast võtta oleks. Nendega imen kõik halva seljalihast välja.Viskasin kerisele esimese karmuleili ja ootasin, kuni ving maha langes.

      Tulid ukseavast tumeda varjuna.Võtsid enese pikkamisi riidest lahti ja mina ei söandanud vaadata. Küünlaleegid heitsid seintele veeauru seast veiklevaid varje. Jäid kuidagi abitult vanni kõrvale seisma:

      „Fräulein Schwester, kas mä istun seia?”

      Väljas vingutas Moskva Filharmoonia igatsevmagusaid slaavi viise. Sinu jalg kobas harali varvastega auravkuuma vanni. Siis libisesid vette ja ägasid mõnust. Valasin tumedat lõhnavat ürdivett su abaluude vahelt alla. Läbi nimmekoha käis soe tukse.

      „Mä pian miskit küsima.”

      „Küsi pialegi.”

      Mu armas, mu Johannes.

      Siis korraga haaras sinu käsi mul randmest:

      „Sõgesilm.”

      See oli esimene kord, kui sa mind tolle nimega kutsusid.

      „Sõgesilm, mä näen albu unesid.”

      „Mes unesid sä näed?”

      Kõhklesid korraks.

      „Mä ei mäleta.”

      Panin kuuma lavendliräti su laubale. Hõõrusin seebi vahule ja hakkasin nühkima.Aeglaste, aeglaste liigutustega. Ohkisid mõnust ja vajusid sügavamale aurude sekka.

      „Ja too naer, kuuledsä seda?”

      „Kuulen,” vastasin. Kuigi ei kuulnud.

      Rääkisid, et ärkad öösiti tundrute tagant kostva naisenaeru peale.

      „Küll mä juba tian, messe on.Venelane tuututap sial suurtest hääletorudest naise naeru, et vastaspool segi läeks.”

      Naise naeru? Miks? Ma ei julgenud pärida. Lubasin valmistada sulle unejoogi ja laulda, kui sa tahad.

      „Mo ema Annikki oli ia laulma.”

      Hakkasin ümisema.Tundsin, kuidas su nimetissõrm tõmbas joone piki mu käsivarrel tuksuvat veeni.

      „Danke schön,” õhkasid sa ja sulgesid silmad.

      Just siis algas lärm.Väljast kostis nii koledat röökimist nagu oleks maailmalõpp käes. Siis kostis hirnuvat naeru ja Venkupoisi hädane vingatus.Teadsin, et Montja ja teised vabakäiguvangid kiusavad teda ja kisuvad oma lõbuks kutsikaid tema jala külge seotud sõjalita üsast. Kõhklesin korraks. Lõpuks tapavad nad Venkupoisi niikuinii, kogemata või meelega.Temas oli midagi, mis ärritas teisi vange. Mis see minu asi on. Olin siin koos sinuga, sinu keha minu katsuda ja kogeda. Mu Looja, kas ma pean praegu? Tagantjärele mõeldes ei oleks pidanud. Aga tookord koperdasin aurude seast õue nagu mingist taevasest käsust aetud.

      Ei kiusatudki minu vabakäiguvenelast.

      Laagrisse oli toodud uusi vange. Konutasid Jahihoovi servas ega vaevunud neid piiravat putukapilve eemale vehkima. Aga Jahihoovi keskel toimus midagi. SS-valvuritest moodustunud ringi keskel sisises ja rabeles õbluke olevus. Luuresalk rääkis, et tüdruk leiti Vaitolahtist, vana piirijõe äärest oma aluspükse küürimast. Küsisin, kus too Vaitolahti õieti on. Kalastaja poolsaarel, päris kaitseliinide all.

      „Sjal pjole muud kui dessandid,” pobisesVenkupoiss. „Küllap ljövad maha.” Siis sättis Venkupoiss end trepile puust ätte vestma, nagu ei läheks kogu asi talle sugugi korda.

      Kui ma oleksin siis ümber pööranud. Kui oleksin lapi plika saatuse hooleks jätnud ja sinu juurde tagasi tulnud. Seal sa ligunesid mõdustes uduaurudes ja minul jäi seebitamine pooleli. Tahtsin su libedaks pesta ja puhtaks lakkuda.Tahtsin su naha vahule seebitada, nõristada vett sinu rinnanibude vahelt nabani ja allapoolegi.Aga miski sundis jääma. See plikanähvits.Või et dessantväelane? Pigem poolearuline, kriiskas ja peksis jalaga, kuigi oleks pidanud vait olema ja Jumalat paluma. Oli teine nii armetuke, et keegi ei raatsinud äsada ka.Või, nagu ma hiljem olen mõelnud, elas temas mingi hulljulge ärategemisoskus, millega ta meile kõigile puru silma ajas.

      Tüdruk oli ehk kolmteist, aga juba ilus nagu pujeng. Kriimu, aga metsaelaniku, mitte sõjapõgeniku moodi. Isegi pooleldi peast löödud rätiga oli teine selline sile poroõhvake, et ma polnud taolist enne näinudki. Ronkmustad juuksed, kõrged põsesarnad ja pehmete huultega suuvärk, mis lõhverdas laagrisse ja sõja keskele sobimatut vimma ja sõimu. Käsivarrel imelik, soepeakujuline sünnimärk. SS-valvurid müksisid teda ja naersid nõutult, kui plika sülge pritsis.

      „Dessantväelane, mis muud,” arvas Hermann Gödel ja viipas baraki poole, mille ukse kohale oli kirjutatud Operation Kuhstall. Heitsin pilgu sauna poole, aga sind ei paistnud. Ma ei teadnud, mida teha.Valvuritest kõige vanem, Holger Heider, tahtis juba tüdrukust kinni haarata.

      „Nein!”

      Taipasin, et karjatasin kõva häälega. Sealsamas juba kahetsesin. Ma pidin ju minema tagasi sinu juurde, miks ma keset kõike nüüd niimoodi.