Ämmaemand. Katja Kettu

öösel poti järele kobades tundsin sõrmede all prussakate kihamist. Ema ei kaevanud, aga ma tean, et ta kannatas. Ainult üks kord kuulsin teda karjumas. Sel korral ütles ema, et maja põrandadki on nii viletsad, et kingad lähevad mädanema. Isa ei vastanud, aga pärast seda hakkasime toas tuhvleid kandma.

      „So isa oli ia mies, a’ tollest Horst Wesselist ei saa mä aru. Kes too on?” päris Sõgesilm. Mul läks silme ees uduseks. Kas too Finnenlümmel ei mõiganud siis midagi? Horst Wessel on Natsi-Saksamaa märter, aatemees, kes andis meie eest kõik ja kelle kommunistid mõrvasid. Isa nimetas Horst Wesselit huligaaniks. Seda ta polnud. Horst Wessel oli teerajaja, isa aga armetu äbarik. Ilma onuta oleks ta kupatatud Sachsenhausenisse marsisaapaid kulutama, pärast seda, kui ta katsus Partei Kirjanike Liidu aumärki mustlastele maha müüa.

      Küllap isa lootis salaja, et minustki saab kirjanik.

      Üks päev on mulle hästi meelde jäänud. Isa kutsus mind oma kabinetti ja ulatas sulepea.Väitis, et keegi Bertolt Brecht olevat sellega oma nime kirjutanud ja kõrva urgitsenud. Tindipoti nõretav külg, sogane vesi kuldkalade akvaariumis. Keerutasin sulepead käes ja märkasin, et ots on lõhki. Isa, sabotaažipataljoni komandör ja jääger Fritz Angelhurst kehitas õlgu ja kaotas minu vastu lõplikult huvi:

      „Nojah, hakka siis minu poolest kas või kartuleid koorima.”

      Ma ei hakanud kartulikoorijaks.

      Hakkasin pildistama.

      Pildistamine on ainus asi, mida ma kunagi teha olen tahtnud. Sestpeale, kui nägin Berliini olümpiamängudel Leni Riefenstahli töid. Onu muretses mulle 35-millimeetrise Leica. Isa juures ajalehetoimetuses õppisin kasutama suurendit ja rehkendama ilmutusaegu. Mõistma želatiini saladusi, jäädvustama maailma magneesiumpinnale. Kaameraläätse taga avanev tagurpidi maailm oli tõelisem kui see, kus kehtisid gravitatsiooniseadused. Kinnitiga paberile jäädvustatud naise reis erutas mind rohkem kui tõeline, liikuv liha. Enne praegust.Tundsin, kuidas naine minu vastu liibus. Korraga tuli tahtmine lükata ta juuksed laubalt kõrvale ja suruda sõrmed ükshaaval suhu, lasta tal neist välja imeda mustus ja veri.

      Siis meenus, mida Hangeldaja õde tolle naise kohta hüvastijätul rääkis. Istus otse sülle ja surus oma vetruvad rinnad vastu mu vormipluusi:

      „Akkan sind taga igatsema. A’ mä tulen soole varssi jälle kaamera ette. Kas tahassid?”

      Noogutasin. Meenusid ema sõnad: väljastpoolt ilus on seestpoolt sageli tühi. Ja siis küsisin hetke ajel tolle ämmaemanda nime, kes tal oli olnud, kui neegrilaps sündis. Mõistsin kohe, et tegin ühe neist naiste maailmas kehtivatest vigadest, millest mees ei hakka kunagi aru saama. Hangeldaja õe nägu läks tumedaks. Algul tegi, nagu ei mäletakski toda naist, kuigi olin väga hästi näinud neid Parkkina harjutusväljakul omavahel lõhverdamas.

      „Viska sie piast. Ta on aher,” ütles Hangeldaja õde lõpuks. „Paha ja ullu verega.”

      Ma ei teadnud, mida see tähendab.

      „Sie tähendap, et siukse naisega magamine on nigu paness silgutünni auku – valus on, a’ kasu põle.”

      Ütlesin, et ei saa ikka aru.

      „Vigasilm on ta. Ää teda vahi.”

      Hangeldaja õde koputas endale nimetissõrmega laubale. Oskavat panna inimesed imelikke asju tegema. Oskab mehel pea segi ajada.

      „Kaetap so kurja silmaga ää. Verrückt. Läed piast segi.”

      Sellest sain ma aru. Enam rohkem peast segi ei julge ma minna.

      Nüüd tundsin Sõgesilma oma kõrval ja taipasin ehmatusega, kui väga ma tahtsin teda puudutada. Ei tohi nõrk olla. Mul on ülesanne täita.

      Järgmisel hommikul põgenesin laagrist.

JUUNI: Titovka, 1944

      Pärast seda esimest õhtut ma sind enam ei kohanud. Sa olevat sõitnud Parkkinasse mingit dokumentaalvõtet korraldama. Laagri ülemõe nimi oli Surnuistärataja ja tema jutust sain aru, et sinu lahkumise peale ei vaadatud just hea pilguga, aga keegi ei saanud midagi teha ka. Sellest järeldasin, et Hermann Gödel oli laagri tegelik komandant, sest ega komandant ei saaks niisama lihtsalt ära minna. Ja ma ootasin, lamasin lavatsil tühjas barakis ja muljusin ööliblikaid reite vahel katki, muretsesin sääskede pärast, kes sind kupla sõid, kus sa ka ringi ei rändaks. Linad kuivasid mu all ja vaik lõhnas. Katsusin oimukohta, kust sa olid juukseid tagasi lükanud ja värisesin üle keha. Silitasin kätega oma niudeid ja palusin, et Jumal võtaks minu peast enesepilastuse mõtted. Jõin kopranõrest ja tõnnikeselehtedest valmistatud jooki. Palusin Jumalat. Korrutasin Iso-Lamperi sõnu:

      „So vitt on lõhki nigu jänesemokk.”

      Halb halb halb. Pordunaine. Saastane on see, kes oma venda himustab. Aga igatsus on minu üle võimust võtnud. Iso-Lamperi asemel tungib mõtetesse Näkkälä Aune:

      „Juus nigu mära lakk ja reied nigu vastsel varsal.”

      Hakkasin valmistuma intervjuuks, mille sa minust teed. Lasin venkupoisil endale lambaraudadega foto jaoks tuka ette lõigata.Vanka treenis mind selliste küsimustega, mida ajakirjanikud minu arvates esitasid. Nood tahavad ju kõike teada, algusest peale.Valmistusin jutustama:

      „Mä tulin ilmale 1908. aastal, ku tulekerad lendsid Siberi öös …”

      „Medizinitsa, ää aa lolli juttu.”

      Siis luges Venkupoiss Aja Suunast katkeid päris intervjuudest.Vastustes tuli olla asjalik ja selge, mitte hakata maast ja ilmast latrama.

      Uuesti. Kuidas te oma ameti peale sattusite? Kuidas te oma tööd teete? Aga kõik need küsimused olid võltsid. Neile ei saanud tõega vastata. Et mu niuded kuumavad päeval ja ööl. Et ma tahan, et sa võtaksid mu vooruse siinsamas ja nüüd kohe.

      Surnuistärataja oli soomlasest vanatüdruk, kes luges saksmannide meditsiinilisi väljaandeid ja uskus eugeenikasse sama kindlalt nagu ülestõusmisse. Lobistas oma sõrgu karboolilahuses ja nühkis sõrmenukke emailpalis, et venelase haisu maha pesta. Kõneldi, et ta sai oma nime selle järgi, et äratas Petsamo haiglas ühe punakaartlase ellu. Karvakoon oli 1918. aasta veebruaris vehkinud suuskadel ühe hooga Rovaniemist põhja. Surnuistärataja asus kehaavausi vaigust troppidega sulgema, et kehavedelikud kirstukülgi mööda alla ei niriseks. Seepeale oligi surnu ellu ärganud.

      „Leenini persepintsel, ää songi,” oli punane arvamust avaldanud ja lavatsilt maha kobinud.Võtnud oma piibu ja pununud üle piiri Murmanski leegioni. Sealt tärkas Surnuistärataja leppimatu viha vankade ja punaste vastu.

      Kui ma sinu järele küsisin, kehitas Surnuistärataja oma luidraid õlgu:

      „Noh, eks ülem sai töö teha. Siin teist küll näha põle.”

      Läksin Hermann Gödeli jutule.

      „Tehke lihtsalt seda, mis Fräulein Vaataja ütleb.”

      Surnuistäratajal oli siis nimi.

      Kerge paitus põsele. Soovitus tööle asuda, sest peagi on laager täis.

      Nii läkski.Tuli nimelt välja, et vange on oma kolmsada. Siiamaani olid nad lihtsalt olnud Russenstraße teetöödel ööpäevaringses vahetuses.

      „Valgust siin ju jätkub,” lohutas Hermann, kui tööaegu kummastasin. „Te olete nagu hästisäilinud vaas Alarichi hauast.”

      Kummardus minu kätt suudlema ja ma punastasin jälle. Hermann Gödel ütles, et töötas Himmleri ajaloolis-teaduslikus organisatsioonis Ahnenerbe, mis uuris germaanlaste võidukaid esiisasid. Gödeli unistus oli leida läänegootide pealiku Alarichi haud Itaalias. Liigutasin ülema sõnade taktis huuli. Oh neid kombeid, kuidas antiiki õppinud SS-ohvitser mind kohtles!

      „Ää tolle piale nina püsti aa.” Surnuistärataja oli tulnud midagi korraldama.

      „Oled nõnnasamane tundruluud nigu tõsedki,” mühatas Surnuistärataja, kui Hermann Gödel kuulma ei juhtunud. Tuhises siis barakki, mille ukse kohal seisis „Operation Kuhstall”.

      Läksin talle järele. Aga Surnuistärataja