Vanad meistrid. Thomas Bernard

piisab täiesti. Igal inimesel on leivaisa, ütles ta variserlikult, minu leivaisa on Times. On hea, kui meil on leivaisa, veelgi parem on, kui meil on salajane leivaisa, Times on minu salajane leivaisa, ütles ta eile. Ma silmitsesin teda pikimat aega, ilma teda õieti nägemata. Ta ütles eile, et lapsepõlves ja lapsepõlvele järgnenud nooruses polnud tal loomulikult kõiki võimalusi, kuid ometi väga palju, ja et lõpuks polnud ta elukutse osas mitte ühegi võimaluse kasuks otsustanud. Kuna ta polnud sunnitud elatist teenima, sest oli saanud vanematelt mitte alahinnatava päranduse, elas ta aastaid häirimatult ainult oma ideedele, oma eelistustele, oma kalduvustele. Loodus ei tõmmanud teda algusest peale ligi, vastupidi, loodust ta vältis, kus vaid sai, teda tõmbas ligi kunst, kõik kunstlik, ütles ta eile, igati kõik kunstlik. Maalikunst valmistanud talle juba varakult pettumuse, see oli talle algusest peale kunstide hulgas see ebavaimne. Ta luges palju ja kirglikult, kuid mõttele ise kirjutada polnud ta kunagi tulnud, ta polnud ennast kunagi selleks võimeliseks pidanud. Muusikat armastas ta algusest peale, muusikas leidis ta lõpuks selle, millest maalikunstis ja kirjanduses puudust tundis. Ma ei pärine ju mingist musikaalsest perest, ütles ta, vastupidi, kogu mu pere oli ebamusikaalne ning kokkuvõttes täiesti kunstivaenulik. Alles pärast vanemate surma sain ma anduda kunstile kui oma esimesele eelistusele. Vanemad pidid enne surema, et ma võiksin tõepoolest teha seda, mida tahtsin, nad olid alati tõkestanud mulle ligipääsu minu eelistustele, minu kirgedele. Mu isa oli ebamusikaalne inimene, ütles Reger, mu ema oli musikaalne, arvan, et isegi väga musikaalne, kuid ta mees oli temast ajapikku muusika välja ajanud. Mu vanemad olid õudne abielupaar, ütles ta, nad vihkasid teineteist salamisi, kuid ei suutnud lahku minna. Varandus ja raha hoidsid neid koos, see on tõde. Meie seintel rippus palju ilusaid kalleid pilte, ütles Reger, kuid nad ei vaadanud neid aastakümnete jooksul mitte ainuski kord, meie riiulitel seisis tuhandeid raamatuid, kuid aastakümnete kestel ei lugenud nad ainustki neist raamatuist, meie pool seisis Bösendorfi tiibklaver, kuid sellel ei mängitud aastakümnete vältel. Kui selle klaveri kaas olnuks kinni liimitud, poleks nad seda aastakümneid märganud, ütles Reger. Minu vanematel olid kõrvad, aga nad ei kuulnud midagi, neil olid silmad, aga nad ei näinud midagi, neil oli küllap vist südagi, aga nad ei tundnud midagi. Selles külmuses kasvasin ma üles, ütles ta. Ma ei pidanud puudust kannatama, kuid ma olin ometi iga päev kõige sügavamas meeleheites, ütles ta. Kogu lapsepõlv polnud midagi muud kui meeleheite aeg. Mu vanemad ei armastanud mind ja ka mina ei armastanud neid. Nad ei andestanud mulle, et olid mind teinud, eluaeg ei andnud nad mulle andeks, et olid mind teinud. Kui on olemas põrgu, ja muidugi on põrgu olemas, ütles ta, siis oli minu lapsepõlv põrgu. Tõenäoliselt on lapsepõlv alati põrgu, lapsepõlv on põrgu, ütles ta, ükspuha, milline lapsepõlv, see on põrgu. Inimesed ütlevad, et neil oli ilus lapsepõlv, kuid ometi oli see põrgu. Inimesed võltsivad kõike, nad võltsivad ka lapsepõlve, mis neil oli. Nad ütlevad, et mul oli ilus lapsepõlv, ja ometi oli neil ainult põrgu. Mida vanemaks inimesed saavad, seda kergemini ütlevad nad, et neil oli ilus lapsepõlv, kui see ometi polnud midagi muud kui põrgu. Põrgu ei tule, põrgu oli, ütles ta, sest põrgu on lapsepõlv. Mida mulle küll maksis sellest põrgust väljatulek, ütles ta eile. Niikaua kui mu vanemad elasid, oli see mulle põrgu. Mu vanemad takistasid minus ja minu juures kõike, ütles ta. Lakkamatus rõhumismehhanismis kaitsesid nad mind peaaegu surnuks, ütles ta. Vanemad pidid surnud olema, et mina saaksin elada; kui vanemad surid, tuli mulle eluvaim sisse. Lõpuks oli tõesti muusika see, mis mu ellu äratas, ütles ta eile. Aga ma ei tahtnud ja loomulikult ei saanud olla loov, kuid ka mitte tegev kunstnik, ütles ta, igatahes ei mingi loov või tegev muusikakunstnik, vaid üksnes kriitiline. Ma olen kriitiline kunstnik, ütles ta, ma olen kogu elu kriitiline kunstnik olnud. Juba lapsepõlves olin ma kriitiline kunstnik, ütles ta, mu lapsepõlve olud tegid mind päris loomulikul viisil kriitiliseks kunstnikuks. Ma tajun end ju igati kunstnikuna, just nimelt kriitilise kunstnikuna, ja kriitilise kunstnikuna olen ma muidugi ka loov, selge see, niisiis tegev ja loov kriitiline kunstnik, ütles ta. Ja lisaks veel loov ja tegev kriitiline kunstnik Times’i jaoks, ütles ta. Ma võtan oma lühikesi aruandeid Times’ile igati kunstipaladena ja mõtlen, et nende kunstipalade autorina olen ma ikka ühteaegu ning ühes isikus maalikunstnik ja muusik ja kirjanik. Minu ülimaks naudinguks on teada, et nende Times’i jaoks kirjutatud kunstipalade autorina olen ma ühes isikus maalikunstnik ja muusik ja kirjanik, see on mu ülim nauding. Niisiis pole ma nagu maalikunstnik ainult maalikunstnik, ja nagu muusik pole ma ainult muusik, ja kirjanikuna pole ma ainult kirjanik, olgu teil teada, vaid ma olen maalikunstnik ja muusik ja kirjanik ühes isikus. Seda tajun ma siiski ülima õnnena, ütles ta, olla kunstnik kõigis kunstides ja ometi ühes. Võib-olla, ütles ta, on kriitiline kunstnik see, kes kõigis kunstides tegeleb ainult oma ainsaga ja on sellest teadlik, läbi ja lõhki teadlik. Selles teadmises olen ma õnnelik. Niisiis olen ma juba üle kolmekümne aasta õnnelik, ütles ta, kuigi loomu poolest olen õnnetu inimene. Mõtlev inimene on loomu poolest õnnetu inimene, ütles ta eile. Kuid isegi see õnnetu inimene võib olla õnnelik, ütles ta, ikka jälle sõna ja mõiste tõelises mõttes ajaviiteks. Lapsepõlv on sünge auk, kuhu vanemad on sind sisse tõuganud ja kust tuleb ilma igasuguse abita välja tulla. Enamikul inimestest ei õnnestu ju sellest lapsepõlveaugust välja tulla, eluajaks jäävad nad sellesse auku ega pääse sealt välja ja on kibestunud. Seetõttu on enamik inimesi kibestunud – need, kes oma lapsepõlveaugust välja ei pääse. See lapsepõlveaugust väljatulek nõuab juba üleinimlikku pingutust. Ja kui me lapsepõlveaugust, sellest kõige süngemast august üldse, piisavalt vara välja ei tule, siis ei tule me kunagi välja, ütles Reger. Vanemad pidid surnud olema, et ma saaksin sellest süngest lapsepõlveaugust välja tulla, ütles ta, nad pidid lõplikult surnud olema, tõepoolest alatiseks, mõistate, et ma saaksin lapsepõlveaugust välja tulla. Kõige parema meelega oleksid vanemad mind kohe pärast sündi pannud raudkappi oma ehete ja väärtpaberite juurde, ütles ta. Mul olid kibestunud vanemad, ütles ta, kes eluaeg kannatasid oma kibestuse käes. Kõigil piltidel, mis mul oma vanematest on, näen ma neid vaadates alati nende kibestust. On olemas peaaegu ainult kibestunud vanemate lapsed, seepärast näevad kõik vanemad nii kibestunud välja. Kibestus ja pettumus vermivad kõiki neid nägusid, vaevalt et leiate mõnda teistsugust, näiteks võite tundide kaupa Viinis ringi käia ning näete ainult kibestust ja pettumust kõigis neis nägudes, ja maakohas pole see teistmoodi, ka maanäod on täis kibestust ja pettumust. Mu vanemad tegid minu ja nähes, mida nad teinud olid, nad kohkusid ja oleksid mu kõige parema meelega sündimatuks muutnud. Ja kuna nad ei suutnud mind oma raudkappi pista, lükkasid nad mu süngesse lapsepõlveauku, kust ma nende eluajal enam välja ei pääsenud. Vanemad teevad oma lapsed ikka vastutustundetul viisil, ja nähes, mida on teinud, on nad kohkunud, nii näeme ju alati, kui sünnivad lapsed, üksnes kohkunud vanemaid. Teha üks laps ja kinkida elu, nagu nii silmakirjalikult öeldakse, pole ju midagi muud, kui tuua ilmale raske õnnetus, ja selle raske õnnetuse peale on siis kõik ikka jälle kohkunud. Loodus on vanematest ikka alati narrid teinud, ütles ta, ja neist narridest õnnetuid lapsi süngetes lapsepõlveaukudes. Täiesti häbenematult ütlevad inimesed, et neil olnud õnnelik lapsepõlv, sellal kui neil oli ju see õnnetu, millest nad pääsesid ainult kõige suurema pingutusega, ja sel põhjusel nad ütlevad, et neil oli õnnelik lapsepõlv, sel põhjusel, kuna nad on pääsenud lapsepõlvepõrgust. Olla pääsenud lapsepõlvest ei tähenda ju midagi muud kui olla pääsenud põrgust, ja siis öeldakse, et sellel ja tollel olnud õnnelik lapsepõlv, ja säästetakse niiviisi tema sigitajaid, vanemaid, keda ei tule säästa, ütles Reger. Öelda, et sul oli õnnelik lapsepõlv, ja seejuures vanemaid säästa pole ju midagi muud kui sotsiaalpoliitiline alatus, ütles ta. Me säästame vanemaid, selle asemel et süüdistada neid terve eluaeg inimese sigitamise kuriteos, ütles ta eile. Kolmkümmend viis aastat hoidsid vanemad mind lapsepõlveaugus kinni, ütles ta. Kolmkümmend viis aastat rõhusid nad mind kõigi võimalike vahenditega, piinasid mind oma õudsete meetoditega. Ma ei pea oma vanematega vähimalgi määral arvestama. Nad ei ole vähimatki hoolimist ära teeninud, ütles ta. Nad panid minu kallal toime kaks kuritegu, kaks raskeimat kuritegu, ütles ta, nad sigitasid mu ja nad rõhusid mind, minu käest küsimata sigitasid nad mu, ning olles mu sigitanud ja maailma tõuganud, rõhusid nad mind, panid minu kallal toime sigitamiskuriteo ja rõhumiskuriteo. Ja nad tõukasid mind süngesse lapsepõlveauku suurima võimaliku vanemliku hoolimatusega. Nagu teate, oli mul ju õde, see, kes varakult suri, ütles Reger,