Surnud hinged. Nikolai Gogol

tarvis on?»

      «See on tõsi küll. Neid ei ole tõesti mitte millekski tarvis; ja mind ainult see just tagasi hoiabki, et nad on ju juba surnud.»

      «Äh, küll on aga puupea!» kirus endamisi Tšitšikov, hakates juba kannatust kaotama. «Mine õienda niisugusega! Päris higistama ajab neetud vanamoor!» – Ta võttis taskust rätiku ja hakkas pühkima higi, mis tal tõepoolest laubale oli ilmunud. Muide, Tšitšikov vihastas ilmaaegu: nii mõnigi on küll lugupeetud inimene ja koguni riigimees, aga tegelikult osutub täielikuks Korobotškaks. Kui ta endale midagi pähe on võtnud, siis ei saa temast enam mitte kuidagi jagu, too talle ette kui palju argumente tahes, nii selgeid kui päev – kõik põrkab temast tagasi, nagu kummipall põrkab tagasi seinast. Higi ära pühkinud, otsustas Tšitšikov katsuda, kas ei saaks teda mõnel muul viisil õigele teele juhtida.

      «Teie, emake,» ütles ta, «emb-kumb, kas ei taha mu sõnu mõista või räägite niisama, et aga midagi ütelda… Ma annan teile raha: viisteistkümmend rubla pangatähtedes. Kas mõistate? See on ju raha. Maast te seda ei leia. Noh, tunnistage üles, mis hinnaga te mee müüsite?»

      «Kaksteistkümmend rubla puud.»

      «Ajate natuke patujuttu, emake. Kahteteistkümmend te küll ei saanud.»

      «Jumala eest sain.»

      «No näete nüüd? See-eest on see ka mesi. Te kogusite seda võib-olla ligi aasta, hoolega, püüdlikult, tüli ja vaevaga; kurnasite, piinasite mesilasi, toitsite neid talve läbi keldris; surnud hinged aga ei ole sellest maailmast. Siin ei ole te omalt poolt mingit vaeva näinud, see oli jumala tahtmine, et nad sellest maailmast lahkuksid, tuues kahju teie majapidamisele. Seal te saite oma töö, oma vaeva eest kaksteistkümmend rubla, siin aga võtate mitte millegi eest, muidu, ja mitte kaksteistkümmend, vaid viisteistkümmend rubla, ja mitte hõbedas, vaid puha sinistes pangatähtedes.» Pärast nii tugevaid argumente Tšitšikov peaaegu ei kahelnudki enam, et vanaeit viimaks järele annab.

      «Tõesti,» vastas mõisaproua, «ei mina, vaene lesk, oska selle kohta midagi ütelda! Parem ootan natuke, vahest ehk tulevad kaupmehed ja saan hinna teada.»

      «Häbi, häbi, emake! Lihtsalt häbi! Mis te ometi räägite, mõtelge ise! Kes siis neid ostma hakkab! Noh, milleks ta neid kasutada saab?»

      «Aga võib-olla majapidamises läheb neid mõnikord juhuslikult tarvis …» väitis vanaeit vastu, kuid jättis lause lõpetamata, avas suu ja jäi talle peaaegu hirmuga otsa vahtima, tahtes teada saada, mis ta selle kohta ütleb.

      «Surnuid majapidamises! Küll te nüüd aga ütlesite! Varblasi teie kapsaaias öösiti hirmutama või?»

      «Püha ristike! Mihukest hirmsat juttu sa ajad!» ütles vanaeit risti ette lüües.

      «Kus te neid siis veel rakendada tahtsite? Muide, eks kondid ja hauad – kõik jääb ju teile, üleandmine toimub ainult paberil. Noh, kuidas siis on? Kuidas jääb? Vastake vähemalt.»

      Vanaeit jäi uuesti mõttesse.

      «Mille üle te siis mõtlete, Nastasja Petrovna?»

      «Tõesti, ma ei jõua ikka veel otsusele, mis teha, parem müün teile kanepit.»

      «Aga milleks kanepit? Halasta ja hoia, mina palun teilt hoopis teist asja, teie aga topite mulle kanepit kaela! Kanep kanepiks, tulen teine kord, võtan ka kanepi ära. Kuidas siis jääb, Nastasja Petrovna?»

      «Jumala eest, see kaup on nii imelik, täitsa ennekuulmatu!»

      Nüüd kaotas Tšitšikov lõplikult kannatuse, virutas südametäiega tooli vastu põrandat ja saatis eide kuradile.

      Kurat kohutas mõisaproua hirmsasti ära.

      «Oh, ära võta tema nime suhu, jumal temaga!» karjatas ta näost kahvatades. «Alles tunaeile nägin öö läbi seda sunnikut unes. Tuli mõttesse vastu ööd pärast palvetamist kaarte välja panna, eks jumal ta siis karistuseks nähtavasti saatiski. Kole vastik oli teine; ja sarved pikemad kui härjal.»

      «Ma imestan, et te neid kümnete kaupa unes ei näe. Üksnes kristlikust inimesearmastusest tahtsin: näe, vaene lesknaine on hädas, kannatab puudust et te kaoksite ja kärvaksite kogu oma mõisaga! …»

      «Ah, mihukesi vängeid sõnu sa tarvitad!» ütles vanaeit talle hirmuga otsa vahtides.

      «Teiega rääkides ei leia ju sõnu! Tõesti, nagu mõni – ei tahaks küll halvasti ütelda – tige krants, kes lamab heinasao otsas: ei söö ise ega anna ka teistele. Oleksin tahtnud osta teilt igasuguseid majapidamissaadusi, sest ajan ka kroonu kokkuostuasju …» Siin ta luiskas pisut, ehkki möödaminnes ja ilma igasuguse kaugema eesmärgita, kuid ootamatult õnnestunult. Kroonu kokkuostud avaldasid Nastasja Petrovnale tugevat mõju, vähemalt ta lausus juba peaaegu paluva häälega:

      «Mis sa siis nii hirmus vihaseks said? Oleksin ma varem teadnud, et sa nii kuri oled, ega ma ei oleks sulle siis vastu rääkinudki.»

      «Või veel, mille pärast vihastada! Asi ei ole tühja munakoortki väärt, ja mina hakkan tema pärast vihastama!»

      «Noh, olgu peale, olen valmis andma viieteistkümne eest pangatähtedes! Vaata ainult, kulla isand, kokkuostude suhtes: kui juhtud võtma rukkijahu, või tatrajahu, või tangu, või tapetud loomi, siis, ole hea, ära mind unusta.»

      «Ei, emake, ei unusta,» kostis Tšitšikov ja pühkis samal ajal käega higi, mis niredena ta nägu mööda alla voolas. Ta küsis eidelt, kas sellel ei ole linnas mõnda usaldusmeest või tuttavat, keda ta võiks volitada toimetama kreposteerimist ja kõike, mis vaja.

      «Miks mitte, ülempreestri, isa Kirilli poeg teenib kohtupalatis,» ütles Korobotška.

      Tšitšikov palus teda sellele volikiri kirjutada, ja et teda liigsest tülist päästa, võttis enda peale selle koostamisegi.

      «Oleks hea,» mõtles vahepeal endamisi Korobotška, «kui ta võtaks minult kroonule jahu ja loomi. Tarvis ta enese poole võita: tainast on eile õhtust veel järel, vaja õige minna ja ütelda Fetinjale, et ta pannkooke teeks; oleks hea, kui küpsetaks ka võitainapirukat munaga, minul küpsetatakse seda väga hästi, ja ka aega ei võta see palju.» Perenaine läks piruka küpsetamise mõtet teoks tegema ja seda arvatavasti muudegi koduse küpsetamise ja toiduvalmistamise toodetega täiendama; Tšitšikov aga läks võõrastetuppa, kus ta oli veetnud öö, oma laadikust tarvilikke pabereid võtma. Võõrastetoas oli kõik juba ammu koristatud, uhked sulgkotid olid välja viidud ja diivani ees seisis kaetud laud. Asetanud sellele laadiku, puhkas ta veidi, sest tundis, et on üleni higine, nagu vette kastetud: kõik, mis tal seljas või jalas oli, alates särgist ja lõpetades sukkadega, kõik oli märg. «Eh, päris ära tappis, neetud vanamoor!» lausus ta, kui oli veidi puhanud, ning keeras laadiku lukust lahti. Autor on kindel, et on sääraseid uudishimulikke lugejaid, kes tahavad isegi laadiku plaani ja sisemist jaotust teada saada. Minugipärast, miks siis seda uudishimu mitte rahuldada! Siin ta on, see sisemine jaotus: otse keskel seebikarp, seebikarbi taga kuus-seitse kitsukest vahet habemenugade jaoks; siis neljakandilised sopid liivatoosi ja tindipoti jaoks ühes nende vahele õõnestatud lootsikuga sulgede, kirjalaki ja kõige selle jaoks, mis on pikem; seejärel igasugused vahed kaanega ja ilma kõige selle jaoks, mis on lühem, täis visiitkaarte, matuselehti, teatri- ja muid pileteid, mida siia mälestuseks kokku oli kogutud. Kogu ülemine laegas ühes kõigi vahedega oli väljavõetav ja selle all oli poognaliste paberilehtede virnadega täidetud ruum, siis järgnes laadiku küljelt märkamatult väljatõmmatav salalaegas raha jaoks. Peremees tõmbas selle alati nii kähku välja ja lükkas kohe samal hetkel jälle tagasi, et ei saa kindlalt öelda, kui palju seal raha oli. Tšitšikov asus kohe tööle – teritas sule ja hakkas kirjutama. Sel ajal astus sisse perenaine.

      «Kena kast on sul, kulla isand,» tähendas ta, kui oli Tšitšikovi juurde istunud. «Küllap oled selle Moskvast ostnud?»

      «Moskvast,» vastas Tšitšikov kirjutamist jätkates.

      «Seda ma arvasin: seal on ikka hea töö. Tunamullu tõi mu õde sealt lastele soojad saapad: sihuke tugev kaup, lapsed kannavad teisi siiamaani. Helde aeg, kui palju sul on siin tempelpaberit!» jätkas ta, heitnud pilgu