Surnud hinged. Nikolai Gogol

mööda, emake. Sellest ei maksa välja teha.»

      «Annaks jumal, et läheks mööda. Määrisin searasvaga ja tärpentiniga niisutasin kah. Aga millega soovite teed juua? Pudelis on marjamahla.»

      «Hea küll, emake, maitseme ka marjamahla.»

      Lugeja, ma arvan, on juba märganud, et lahkest näost hoolimata rääkis Tšitšikov siiski palju vabamalt kui Maniloviga, ja ei tseremoonitsenud mitte sugugi. Peab ütlema, et kui meil Venemaal ei ole mõnes teises asjas välismaalastele veel järele jõutud, siis kohtlemisoskuses ollakse neist küll kaugel ees. Võimatu on loetleda kõiki meie kohtlemise varjundeid ja peensusi. Prantslane või sakslane ei taipa ega mõista iialgi kõiki selle iseärasusi ja erinevusi; tema räägib peaaegu samasuguse hääle ja keelega niihästi miljonäri kui ka väikese tubakakaupmehega, olgugi et ta südames esimese ees muidugi parajal määral lömitab. Meil ei ole nõnda: meil on sääraseid tarku, kes mõisnikuga, kel on kakssada talupoega, räägivad hoopis teisiti kui sellega, kel on neid kolmsada, ja sellega, kel on neid kolmsada, ei räägi nad jällegi nii nagu sellega, kel on neid viissada, ja sellega, kel on neid viissada, jällegi mitte nõnda nagu sellega, kel on neid kaheksasada – ühesõnaga, mine kas või miljonini, ikka leidub varjundeid. Oletame näiteks, et on olemas kantselei – mitte siin, vaid kusagil kauges kuningriigis – ja et kantseleis, oletame, on kantseleiülem. Palun vaadake teda, kui ta istub oma alluvate keskel – jah, hirmu pärast ei saa sa lihtsalt sõnagi suust! Uhkus ja suursugusus, ja mida kõike ta nägu küll ei väljenda! Lihtsalt võta pintsel ja maali lõuendile: Prometheus mis Prometheus! Näeb välja kotkana, esineb sundimatult, mõõdetult. Aga niipea kui seesama kotkas väljub toast ja läheneb oma ülemuse kabinetile, pistab ta, paberid kaenlas, sibama nagu põldpüü. Seltskonnas ja õhtusel koosviibimisel, kus kõik on madala auastmega, jääbki Prometheus Prometheuseks, kui aga keegi on temast pisut kõrgem, sünnib Prometheusega säärane metamorfoos, millist Ovidiuski ei oska välja mõtelda: kärbes, kärbsestki väiksem, temast on saanud tolmukübe! «See ei ole ju Ivan Petrovitš» ütled sa teda vaadates. «Ivan Petrovitš on kasvult pikem, see siin aga on kissis ja kössis; Ivan Petrovitš räägib valju häälega, põrutab bassi ega naera kunagi, see siin aga, tont seda teab: piuksub nagu linnuke ja aina kõkutab naerda.» Astud lähemale, vaatad – ikkagi Ivan Petrovitš! «Eh-he-hee!» mõtled endamisi… Kuid pöördugem tagasi oma tegelaste juurde. Tšitšikov, nagu juba nägime, oli otsustanud sugugi mitte tseremoonitseda ning seepärast, võtnud kätte teetassi ja valanud sinna marjamahla, alustas säärast juttu:

      «Teil, emake, on ilus küla. Kui palju seal on talupoegi?»

      «Ligemale kaheksakümmend hinge, kulla isand, tuleb ikka ära,» vastas perenaine. «Häda on ainult selles, et ajad on halvad; näe, mullugi oli sihuke ikaldus, et jumal hoidku.»

      «Aga talupojad on teil pealtnäha prisked ja tared tugevad. Kuid lubage, et küsin teie nime. Olin nii hajameelne saabusin ju öö ajal …»

      «Korobotška, kolleegiumi sekretäri lesk.»

      «Tänan väga. Aga ees- ja isanimi?»

      «Nastasja Petrovna.»

      «Nastasja Petrovna? Ilus nimi – Nastasja Petrovna. Minu tädi, mu ema õde, on ka Nastasja Petrovna.»

      «Aga mis on teie nimi?» küsis mõisaproua. «Te ju olete vist assessor?»

      «Ei, emake,» vastas Tšitšikov muiates, «ei ole ma assessor ühti, vaid sõidan niisama oma asjus.»

      «Ah te olete siis ülesostja! Küll on kahju, et ma mee kaupmeestele nii odava hinnaga maha müüsin, sina aga, kulla isand, oleksid ta mu käest kindlasti ära ostnud.»

      «Mett ma nüüd küll ei oleks ostnud.»

      «Mida siis muud? Vahest ehk kanepit? Aga näe, kanepitki on mul praegu vähevõitu: kõigest pool puuda.»

      «Ei, emake, hoopis teistsugust kraami: ütelge, kas teil talupoegi on surnud.»

      «Oh, isand, kaheksateistkümmend hinge!» vastas vanaeit ohates. «Ja surid puha tublid mehed, puha töömehed. Pärast seda on ju rahvast küll ka juurde sündinud, aga mis neist kasu: puha sihuke peenike puru.

      Kuid assessor käis siin ja nõuab: maksa aga hingemaksud ära! Inimesed on surnud, aga maksa nagu elusate eest. Mineval nädalal põles mul sepp ära, väga osav sepp oli ja tundis ka lukussepatööd.»

      «Kas teil oli siis tulekahju, emake?»

      «Jumal on sihukese õnnetuse eest hoidnud, tulekahju oleks veelgi hullem; ise põles ära, kulla isand. Seest hakkas tal kuidagi põlema – oli ülearu joonud; ainult sinist suitsu ajas välja, aina põles ja põles ja läks mustaks kui süsi. Aga küll oli osav sepp! Ja nüüd ei saa ma enam kuhugi sõita – ei ole kedagi, kes hobust rautaks.»

      «Kõik on jumala käes, emake!» ütles Tšitšikov ohates. «Jumala tahtmise vastu ei saa keegi… Andke nad mulle, Nastasja Petrovna!»

      «Keda, isand?»

      «Noh, kõik need, kes on surnud.»

      «Aga kuidas ma saan neid anda?»

      «Lihtsalt niisama. Või ehk müüge. Ma annan teile nende eest raha.»

      «Aga kuidas siis? Ma ei saa tõesti midagi aru. Kas tahad nad maa seest välja kaevata või?»

      Tšitšikov nägi, et eit on asjast hoopis omamoodi aru saanud ja et talle on paratamatult vaja selgeks teha, milles asi seisab. Väheste sõnadega seletas ta, et üleandmine või ost toimub ainult paberil ja hinged märgitakse sinna, nagu oleksid nad elusad.

      «Aga milleks sul neid siis tarvis on?» küsis vanaeit talle otsa jõllitades.

      «See on juba minu asi.»

      «Aga nad on ju surnud.»

      «Kes siis ütleb, et nad elus on? Sellepärast nad teile koormaks ongi, et nad on surnud: teie maksate nende eest makse, aga nüüd ma vabastan teid sekeldustest ja maksudest. Kas mõistate? Ja ma mitte ainult ei vabasta teid, vaid annan teile peale selle veel viisteist rubla. Noh, nüüd on selge?»

      «Tõesti ei tea,» lausus perenaine aeglaselt. «Ma ei ole ju surnuid veel kunagi müünud.»

      «Või veel! See oleks ju lausa ime, kui te neid kellelegi müünud oleksite. Või arvate, et neist tõepoolest mingit kasu võib olla?»

      «Ei, seda’nd ma küll ei arva. Mis kasu neist võib olla, ei ole neist mingit kasu. Mind paneb mõtlema ainult see, et nad on juba surnud.»

      «No on aga kõva peaga vanamoor, nagu näha!» mõtles endamisi Tšitšikov.

      «Kuulge, emake. Mõtelge ometi hästi järele: te raiskate ju asjata raha, maksate nende eest makse nagu elusate eest …»

      «Oh, kulla isand, ära sellest mitte räägigi!» toetas teda mõisaproua. «Alles ülemineval nädalal maksin üle poolteisesaja rubla. Ja assessorit määrisin kah.»

      «Noh, näete, emake. Aga nüüd võtke arvesse lihtsalt seda, et assessorit määrida ei ole teil enam tarvis, sest nüüd maksan mina nende eest; mina, aga mitte teie; ma võtan enese peale kõik kohustused. Ma toimetan isegi kreposteerimise oma raha eest, kas saate sellest aru?»

      Vanaeit jäi mõttesse. Ta nägi, et kaup oleks tõesti nagu kasulik, ainult liiga uudne ja enneolematu; ja seepärast lõi ta kõvasti kartma, et kas see ostja teda kuidagi ehk ei tüssa; tuli ta ju jumal teab kust ja pealegi veel öisel ajal.

      «Kuidas jääb siis, emake, kas lööme käed kokku või?» küsis Tšitšikov.

      «Tõesti, kulla isand, veel kunagi ei ole mul juhust olnud surnuid müüa. Elusaid olen küll ära andnud, näe, alles tunamullu andsin ülempreestrile kaks tüdrukut, sada rubla kumbki; ja ta tänas väga, nendest saanud sihukesed tublid töötegijad: nad kuduvat isegi salvrätikuid.»

      «Jutt ei ole mitte elusatest; tühi nendega! Ma küsin surnuid.»

      «Tõesti, kardan esihakatuses, et saan ehk järsku kahju. Võib-olla sa, kulla isand, petad mind, nemad aga, noh… nemad maksavad vahest rohkem.»

      «Kuulge,