Rättsepp Õhk. August Kitzberg

mina tuleksin teile kosja.

Mari

      Soo? Wõi küll.

Õhk

      Ilma naljata, mina tulen kosja, mis sest, kui teie mulle koerad pääle ajate. Teist teie sarnast armast ja mõistlikku tütarlast ma ei tea ja…

Toomas (wahele astudes, kärgib)

      Mis! Mis sa ütlesid? Kosja? Minu tütrele! Sina! Näljane rättsepp… Wälja! Wälja läwest selle-sama korraga. (Karjudes.) Korista ennast siit, et ma su nägu enam ei näe!

Mari

      Isa! Mis nüüd?

Õhk (waigistades)

      See oli ju muidu nali!

Toomas

      Wõi nali. Minu tütar ei ole rättsepa naljatada! Käi minekit!

Õhk

      Kuidas, peremees, selle tühja sõna pärast…

Toomas (jalaga tampides)

      Kas sa weel siin oled? Näljane, wigane rättsepp! Hei, poisid! Hei!

Õhk (wihaselt)

      Siis sundku ta sind weel! (Karjub ka.) Wäike-rättsepp! Käärid kotti! Masin kasti ja lähme – kus seda ja teist! Mina ennast siin sõimata ei lase! (Toomale.) Minul ei ole sind ega sinu rikkust waja, mõistad seda! Ah sina oled rikas? Sa oled kümme korda oma rikkuse ori! Näe, rättsepp on waba mees, lähed ja tuleb sel ajal ja siis kui tahab! Wäike-rättsepp, hei! Tule!

Waheriie langeb

      Teine järk

      Tuba Weskimäe talus. Keset tuba rättsepa töölaud masinaga. Pahemat kätt seina ääres woodi, paremat kätt wokk. Keskuks wiib tahakambri, külguks õue.

      Esimene etendus

      Hans, nokitseb töölaua juures. Perenaene, ketrab. Õhk, woodis pikali. Pärast Henn. Kell lööb 8.

Õhk (haigutades)

      Oeeh! Mis kell on?

Hans

      No-noh! Meister nüüd ei tea…

Õhk (pahaselt.)

      Rigu! Palju kell on?

Hans

      Kaheksa. Tulge üles, meister.

Õhk (kargab üles)

      Kaheksa! Tont, nii palju juba! (Jääb uniselt woodi ääre pääle istuma, Wahel pühib käega üle näo, nagu peletaks kärpseid ära.) Mis päew täna on?

Hans

      Ilus selge päew, meister.

Õhk (wihaselt)

      Susi söögu sind! Mis tänase päewa nimi on, küsin ma?

Hans

      Neljaspäew.

Õhk

      Sina! Sina tee oma nalja mujal ja mitte minuga. Sa oled mul kui rist jalus! Kus sind waja ei ole, sääl sa oled alati, aga kus sind waja on, säält sind ei leia.

Perenaene

      Mis see wäike-rättsepp sulle nüüd kurja tegi, et sa nii pahlur oled?

Õhk

      Mina? Pahur? Ära hellitan oma poisi. Sa heldene aeg, kui mina õppisin ja olin, wana meister oli kui selge kuriwaim! Ei olnud sel ajal weel masinaid, kõik torka näpuga. Küll tema mind juukseid pidi sarjas ja kõrwu pidi tuuseldas, ma usun, (katsub käega oma kõrwu) mu kõrwad on sest ajast weel praegugi pääluust natuke kaugemal, kui teistel inimestel (püüab silmadega ümbert pää waadata) – ei saa neid ise näha.

Hans

      Jah, teil on ikka suured kõrwad küll.

Õhk (kargab üles.)

      Suured kõrwad? Sinu omad on sinu jaoks liiga suured, aga eesli jaoks ikka weel wäikesed. Küll nad sul weel kaswawad kah…

Perenaene

      Sa oled ikka küll, meister, halwasti maganud, wõi halba und näinud, muidu sa nõnda pahane ei ole. Kes käsib ka riietega maha heita.

Õhk

      Ah, Mis! (lööb käega).

Perenaene

      Sa ikka midagi nägid. Mõtle järele. Sa muidu nii tige ei ole.

Õhk (mõteldes.)

      Jah, ma nägin küll. Ja päris weidrat und. Kõik mu ihu oli söödikuid täis, nii et neid käpuga sai päält maha pühkida. Küll mina pühkisin ja pühkisin, midagi see ei mõjunud. Ikka uusi ja uusi tuli asemele.