Rättsepp Õhk. August Kitzberg

saanud, see siis kurjaga nende kätte jääb.

Silk

      Mis meie, sõbrad, waidleme, (suulustades. näitab lahtist rahapuuga) siin on raha! Ja tuhat rubla olen ma juba täna käsirahadeks wälja andnud.

Õhk

      On ikka pumask küll. Kas need sinised ka rahad on?

Silk

      Ei, need on näljahädaliste wõiduloosid. (Näitab.)

Õhk (hääl meelel)

      Oi kui palju! Saks, müüge üks mulle ära!

Silk (naerab)

      Hahaha, müüge ära! Missuguse ma pean ära müüma? Kas ma tean, missuguse pääle wõit langeb?

Õhk

      Andke pääle üks ära. Teil on ise rahawara küll. Lass rättsepp saab ta rikkaks. Ehk pime kana leiab tera.

Toomas (üle läwe, teise tuppa)

      Mari, Mari! Tule siia.Tahtsid ikka neid õnneloosisid näha, – tule nüüd waatama.

      Kuues etendus

Endised. MariMari

      Tere, kaupmehe saks! Wõi õnneloosid. Mina ikka tahtsin küll ammu teisa näha. Kas on ka ilusad?

Silk

      Siin nad on, waadake, preili.

Mari

      Wõi preili. Küll see kaupmehe saks aga oskab. Kui talutüdrukud juba preilid on, mis nimi siis neile preilidele saab? (Loosi waadeldes.) Ilusad sinised ikka küll, just kui wiie rublalised rahad.

Silk

      Kas teil ei ole loosi?

Mari

      Ei ole meil kellegil.

Toomas (targu.)

      Mina ei ostnud. Kas mõni on loosiga midagi wõitnud? Mine tuult taga ajama! Loosiga ei ole keegi rikkaks saanud, kui ise rubla rublale juurde koguda ei oska. Raha raisk kõik niisugune looside ostmine.

Õhk

      Ja-jah! Ikka „rublale rubla juurde!”

Silk

      Ootke, preili. Mina kingin teile ühe loosi. Ma kirjutan numbri üles. (Kirjutab.) Soo. Seeria 343, nummer 32. Kui wõit tuleb, siis on teie õnn. Teie wõite küllalt kaupmehe prouaks saada. Palun!

Mari

      Tänan, mina ei wõta. Isa wõib mulle ise osta, kui ma tahan.

Silk

      Wõtte aga, preili, wõtke!

Mari

      Tänan wäga, mina ei taha.

Toomas

      Mis sa jonnid. Mari, ära ole rumal. Wõta wastu, mis sulle antakse. Ega saks enam ei kingi, kui ta kinkida ei jõua. Saks on rikas, temal on sajarublalisi kui sõnnikut. See rubla on tal ammugi meie käest teenitud. Ega kaupmees ilmaaegu ei kingi.

Mari (wõtab loosi ja annab Õhule.)

      Olgu! Ja mina kingin loosi edasi, rättseppmeistrile. Tema tahab loosi. Kingitud loosil öeldakse õnn olewat.

Toomas

      Pea, mina…

Õhk

      Ja mina ka loosi muidu ei taha. Rubla, mis tema maksab, annan ma waesele lesenaesele, Sauna-Liisule.

Silk (pahaselt.)

      Tehke igaüks mis te tahate! Mis kingitud, on kingitud. Mina lähen minema. Jumalaga.

Toomas

      Ootke, ma tulen saatma.

(Mõlemad,. Mari ka – ära.)

      Seitsmes etendus

Õhk, üksi

      Soo, õnneloos on käes ja kahe käe läbi kingitud. Kui sel õnne ei ole, siis ei ole õigustgi. Ja Sauna-Liisu, kui ta rubla saab, palub ka weel Jumalat. Kuripatt, kui mõni tuhat tuleks, wott siis, Mats puhu sarwe, rubla kuus ja peremehe leib! Ei siis enam Õhk-rättsepal waja pole, talust talusse rännata jakkisid ja kasukaid õmblema! Siis tõukame ka söögipauna ette õieli, nagu wana Toomas seda wäga hästi oskab. Siis tuleme kas wõi Mannit ennast omale küsima, – kus ta jääb!

(Wõtab wiiuli. mängib ja laulab.)

      Südamest armastan,

      Neiuke, sind!

      Tuhat kord terwitan,

      Neiuke, sind!

      Olen nii mitu ööd

      Uneta õmmelnud,

      Sinu pääl mõtelnud,

      Oh, kus ma jään!

      Teised on pulmad tein’d

      Tpru, tpru, tpru, tpruu!

      Mind pole keegi näin’d

      Nnju, nnju, nnju, nnjuu!

      Oh, oi, oi, oi ja ja,

      Muud kui lase lennata…

(Läheb wiiulil lustise lehepilliloo pääle üle. Siis istub jälle töö juurde.)

      Kaheksas etendus

Õhk. Hans, tuleb, istub ta töö juurde. ToomasToomas

      Kuhu see loos jäi?

Õhk

      Loos on minu taskus.

Toomas

      Ega siis seda wiisi…

Õhk (imeks panes)

      Kuidas? Ma ei saa aru…

Toomas

      No-jah, ega siis loos nõnda ei wõi sinu kätte jääda.

Õhk

      Ma ei mõista. Manni ju kinkis loosi minule ära.

Toomas

      Ah mis! Kinkis! Kinkija on Riia linna wärawa ette kiwi sisse kinni müüritud. Mannil ei ole midagi kinkida. Sa pead loosi eest ikka midagi maksma ka.

Õhk

      Soo? Palju te’ siis nõuate?

Toomas

      Ega alla kahte rublat nüüd neid keegi enam ära ei anna.

Õhk

      Küll teie ka olete. – Ise ju ütlesite, et loosiga ei ole keegi weel midagi wõitnud.

Toomas (elawalt)

      Miks ei wõida. Märjalohu Peetri poeg oli Riiast loosi päält püssi wõitnud. Wiljandi raeherra olla kaks korda 75 tuhat wõitnud! (aeglasemalt.) Muid ma küll ei ole kuulnud. Siin oli ka korra kiriku oreli hääks loosimine, loos maksis 10 kopikat. Kirikuherra ajas wägise pääle, siis ma ostsin ka ühe ära. Mina küll ei wõitnud, aga mõned ikka saiwad midagi. – Wõidab ikka küll loosiga, miks ei wõida.

Hans

      Meister, ära anna kahte rublat ära. Peremees pilkab ja naerab neid, kes ei oska raha hoida.

Õhk (Hansule)

      Sul on õigus.

Toomas (Hansule)

      Wõe, wäike-rättsepp, kui tark tema weel ei ole, wõi pilkab. Keda ma juba ära olen pilganud?

Õhk

      Olgu, ma annan kümme kopikat päälisraha.

Toomas

      Olgu poolteist rubla.

Õhk (otsib raha)

      Siin on rubla ja kaheksateistkümmend kopikat. Enam mul peenikest ei ole ja enam ma ei anna ka.

Toomas (wõtab raha, käed wärisewad)

      Kitsipng, sa ikka oled. Wäike-rättsepp hirmutas su ära. No olgu pääle. Kust iga kord seda wiimast kopikat kätte saab! (Raha näpu wahel, ära.)

Õhk (õmbleb natuke aega, siis rõõmsalt)

      Wäite-rättsepp, tont! Kui ma kümmetuhat wõidan, siis on kõik sinu, käärid sinu, pressraud sinu, käärikott ta sinu! Amet sinu, wiiul ka sinu. Ilmariga (waimustuses, pool karjudes) hoia eest, ma wiskan! (Wiskab pressraua kolinal läwe poole põrandale.) Raud wii tulle!

(Hans ära.)

      Üheksas etendus

Õhk, Mari, pärast ToomasMari

      Mis kolin, mürin siin oli?

Õhk

      Wabandage, mina olin. Mina wiskasin pressrauaga.

Mari

      Mispärast?

Õhk

      Niisama, suure kuraasiga…

Mari

      Mis