Õnnelik prints. Oscar Wilde

mööda, ilma et ei oleks kummardanud üle tara ega noppinud suure lillekimbu või korjanud peotäie maitsetaimi või siis toppinud taskud täis ploome ja kirsse, kui puuvili oli küps.

      „Tõelistel sõpradel peab kõik ühine olema,” oli Möldril kombeks öelda, ning väike Hans noogutas ja naeratas ja tundis suurt uhkust, et tal on nii üllaste mõtetega sõber.

      Mõnikord pidasid naabrid seda küll veidraks,et rikas Mölder väikesele Hansule kunagi midagi vastu ei andnud, kuigi tal oli veskisse varutud sadu jahukotte ning tal oli seitse lüpsilehma ja suur kari villalambaid; aga Hans ei vaevanud kunagi sääraste asjadega pead ning kõige suurema rõõmuga kuulas ta, kui imeliselt rääkis Mölder tõelise sõpruse omakasupüüdmatusest.

      Nii töötaski väike Hans oma aias. Kevadel, suvel ja sügisel oli ta väga õnnelik, aga kui saabus talv ning tal ei olnud puuvilju ega lilli, mida turule viia, kannatas ta kõvasti külma ja nälga ning pidi sageli magama heitma, söönud õhtueineks ainult mõne kuivatatud pirni või kõva pähkli. Talvel vaevas teda ka üksindus, sest siis ei käinud Mölder tal kunagi külas.

      „Kuni lumi on maas, pole mul mingit mõtet väikest Hansu vaatama minna,” oli Möldril kombeks oma naisele öelda, „sest kui inimesed on hädas, tuleb nad rahule jätta, mitte aga neid oma külaskäikudega tülitada.Vähemasti nõnda saan mina sõprusest aru ning ma olen kindel, et mul on õigus. Seetõttu ootan ma, kuni tuleb kevad, ja lähen siis talle külla, et ta saaks oma suureks rõõmuks anda mulle korvitäie priimulaid.”

      „Küll sa oled teiste vastu tähelepanelik,” vastas naine, kes istus mugavas tugitoolis kamina ees, kus põlesid männihalud. „Tõesti väga tähelepanelik. Nii tore on kuulda, kuidas sa sõprusest räägid. Olen kindel, et isegi vaimulik ei oska öelda nii ilusaid sõnu nagu sina, kuigi ta elab kolmekorruselises majas ja tema väikeses sõrmes on kuldsõrmus.”

      „Aga kas me ei võiks väikest Hansu siia kutsuda?” küsis Möldri kõige noorem poeg. „Kui vaene Hans on hädas, annan ma talle poole oma pudruportsust ja näitan talle oma valgeid küülikuid.”

      „Oled sina alles rumal!” hüüdis Mölder. „Ma tõesti ei tea, mis kasu on sul kooliskäimisest. Paistab, et sa ei õpi seal midagi. Kui väike Hans tuleks siia ja näeks meie koldesoojust, tugevat õhtusööki ja suurt punase veini vaati, võiks ta kadedaks minna, aga kadedus on väga kole asi, mis võib igaühe iseloomu rikkuda. Mina küll ei luba Hansu iseloomu ära rikkuda. Ma olen tema parim sõber, hoian tal alati silma peal ning jälgin, et teda kiusatusse ei viidaks. Pealegi, kui Hans tuleks siia, paluks ta mult võib-olla natuke jahu laenuks ning seda ma anda ei saaks. Jahu on üks asi ja sõprus teine asi ning neid ei tohi segi ajada. Neid sõnu kirjutatakse erinevalt ning neil on täiesti erinev tähendus. Sellest saab igaüks aru.”

      „Kui hästi sa räägid!” ütles Möldri naine ja valas endale suure klaasitäie sooja õlut. „Mul tuleb lausa uni peale.Täpselt nagu kirikus.”

      „Paljud inimesed teevad häid tegusid,” vastas Mölder, „aga väga vähesed inimesed räägivad hästi, mis näitab, et rääkimine on neist kahest raskem ja ülevam tegevus.” Ning ta saatis üle laua range pilgu oma väikesele pojale, kellel oli nõnda häbi, et ta langetas pea, läks näost punaseks ja pillas tee sisse pisaraid. Aga ta oli alles nii noor, et talle tuleb andeks anda.”

      „Kas sellega lugu lõpebki?” küsis Vesirott.

      „Muidugi mitte,” vastas Kanepilind, „see on alles algus.”

      „Siis oled sa ajast maha jäänud,” ütlesVesirott. „Tänapäeval alustab iga hea jutuvestja lõpust, läheb siis alguse juurde ning lõpetab keskpaigas. See on uus meetod. Kuulsin sellest eile põhjalikult kriitikult, kes ühe noormehega ümber tiigi jalutas. Ta rääkis sellest meetodist pikalt ja laialt ning tal oli kindlasti õigus, sest tal olid sinised prillid ja kiilaspea, ning mil iganes noormees mõne märkuse tegi, vastas ta alati: „Päh!”

      Aga räägi oma lugu edasi. Mölder meeldib mulle väga. Minul endal on ka igasuguseid ilusaid mõtteterasid, seepärast seob meid suur hingesugulus.”

      „No nii,” jätkas Kanepilind kord ühel, kord teisel jalal hüpates, „niipea kui talv läbi sai ning priimulad oma kahvatukollaseid täheõisi avama hakkasid, ütles Mölder naisele, et ta läheb väikest Hansu vaatama.

      „Küll sinul on ikka hea süda!” hüüdis naine. „Sa mõtled alati teiste peale. Aga ära unusta suurt korvi, millega sa muidu lilled ära tood.”

      Mölder siduski tuuleveski tiivad tugeva raudketiga kokku ja läks, korv käevangus, mäest alla.

      „Tere hommikust, väike Hans!” ütles Mölder.

      „Tere hommikust!” vastas Hans labidale nõjatudes ja laialt naeratades.

      „Ja kuidas sa oled terve talve elanud?” küsis Mölder.

      „See on sinust tõesti väga kena, et sa seda küsid, tõesti kena,” hüüdis Hans. „Eks mul olnud üsna raske, aga nüüd on kevad käes, ma olen päris õnnelik ja kõik minu lilled kasvavad hästi.”

      „Me rääkisime talvel sinust tihti,” ütles Mölder, „ja mõtlesime, kuidas sul küll läheb.”

      „See oli teist kena,” kostis Hans. „Ma hakkasin juba kartma, et sa oled mind unustanud.”

      „Hans, sa paned mind imestama,” ütles Mölder, „sõbrad ei unusta kunagi. See ongi sõpruse juures kõige imelisem, aga sa vist ei mõista elu poeesiat. Muide, sul on väga ilusad priimulad!”

      „Nad on tõesti väga kaunid,” nõustus Hans, „ja mul vedas, et neid on nii palju. Ma viin nad turule, müün bürgermeistri tütrele ning ostan selle raha eest oma käru tagasi.”

      „Ostad oma käru tagasi? Ega sa taha ometi öelda, et sa müüsid selle maha? Mäherdune rumal tegu!”

      „Asi on selles, et ma olin sunnitud müüma,” ütles Hans. „Tead, see talv oli mulle väga raske ja mul polnud enam üldse leivaraha. Ma müüsin siis kõigepealt maha oma pühapäevakuue hõbenööbid, seejärel suure piibli ning lõpuks ka käru. Aga nüüd ostan ma need kõik tagasi.”

      „Hans,” ütles Mölder, „ma annan sulle oma käru. Ega see tegelikult päris korras ole, üks külg on puudu ja ratta kodaratega on ka midagi lahti, aga sellegipoolest annan ma käru sulle. Ma tean, et see on väga helde tegu ja paljud peavad seda kindlasti suureks rumaluseks, aga mina ei ole niisugune nagu teised.

      Mina arvan, et heldus on sõpruse alus, ning pealegi on mul endal uus käru. Jah, sinu süda võib rahulik olla, ma annan sulle oma käru.”

      „See on tõesti helde tegu,” ütles väike Hans ning tema naljakas ümmargune nägu lõi üleni rõõmust särama. „Ma saan käru kergesti ära parandada, sest mul on majapidamises üks plank.”

      „Üks plank!” ütles Mölder. „Just seda läheb mul küüni katuse jaoks vaja. Katuses on väga suur auk, ning kui ma seda kinni ei pane, saab kogu vili märjaks. Kui hea, et sa sellest juttu tegid! See on tõesti tähelepanuväärne, kuidas üks heategu alati teise kaasa toob. Mina andsin sulle oma käru ja nüüd annad sina mulle oma plangu. Muidugi on käru palju rohkem väärt kui plank, aga niisugustele asjadele ei pööra tõeline sõprus kunagi tähelepanu. Palun too see plank kohe siia ja ma hakkan juba täna küüni parandama.”

      „Muidugi,” hüüdis väike Hans, jooksis kuuri ja tiris plangu välja.

      „Ega see kuigi pikk ole,” ütles Mölder planku silmitsedes, „ning kui mina oma kuurikatuse parandatud saan, ei jää sulle vist enam käru parandamiseks midagi üle, kuid ega mina selles süüdi ole. Ja nüüd, kui ma olen sulle oma käru andnud, tahad sa kindlasti mulle natuke lilli vastu anda.Võta see korv ja vaata, et sa selle päris täis paned.”

      „Päris täis?” küsis väike Hans üsna kurvalt, sest korv oli tõesti suur ja väike Hans teadis, et kui ta selle täis paneb, ei jää tal enam midagi turule viimiseks, ning ta tahtis väga oma hõbenööpe tagasi saada.

      „No kuule,”