Õnnelik prints. Oscar Wilde

kevadet ei tulnudki ega tulnud ka suve. Sügis jagas kõikide aedadesse kuldseid vilju, aga Hiiglase aeda ei ühtki. „Ta on liiga isekas,” ütles sügis. Nii oligi Hiiglase aias kogu aeg talv ning puude vahel lõid tantsu põhjatuul, rahe, pakane ja lumi.

      Ühel hommikul, kui Hiiglane juba ärganult voodis lebas, kuulis ta ilusat muusikat. See kõlas tema kõrvus nii magusasti, et ta arvas kuninga moosekante oma aiast mööduvat. Tegelikult oli see ainult väike kanepilind, kes tema akna all laulis, aga Hiiglane polnud nii ammu oma aias linnulaulu kuulnud, et see tundus talle maailma kõige kaunima muusikana. Siis lõpetas rahe tantsu tema pea kohal ja põhjatuul jättis möirgamise ning läbi lahtise akna kandus temani magusat lõhna. „Küllap on kevad lõpuks ometi tulnud,” ütles Hiiglane, hüppas voodist ja vaatas välja.

      Mida ta nägi?

      Ta nägi imepärast vaatepilti. Lapsed olid väikese müüriaugu kaudu aeda roninud ja istusid nüüd puude otsas. Nii kaugele kui tema silm seletas, oli iga puu otsas väike laps. Ja puud olid laste tuleku üle nii rõõmsad, et nad katsid ennast õitega ja viibutasid oma käsi hellalt laste pea kohal. Linnud lendasid ringi ja vidistasid rõõmu pärast ning lilled vaatasid halja rohu seest üles ja naersid. See oli ilus pilt, aga ühes aia nurgas püsis endiselt talv. See oli aia kõige kaugem nurk ja seal seisis üks väike poiss. Ta oli nii väike, et ta ei ulatunud oksteni, ning ta käis ahastavalt nuttes puu all ringi. Vaene puu oli ikka veel härmatise ja lumega kaetud ning selle kohal puhus ja möirgas põhjatuul. „Roni üles, väike poiss,” ütles puu ja painutas oksad nii madalale, kui suutis, aga poiss oli liiga tilluke.

      Ja kui Hiiglane välja vaatas, sulas tal süda sees. „Küll ma olen olnud isekas!” ütles ta. „Nüüd ma tean, miks kevad siia tulla ei tahtnud. Ma panen selle vaese poisikese puu otsa, lõhun siis müüri maha ning minu aed jääb igavesti laste mängumaaks.”Ta kahetses tõesti oma teguviisi.

      Hiiglane hiilis trepist alla, avas päris tasa välisukse ja läks aeda.Aga kui lapsed teda nägid, ehmusid nad nii, et jooksid kõik minema, ning aeda tuli uuesti talv.Ainult väike poiss ei jooksnud kuhugi, sest tema silmad olid nii pisaraid täis, et ta ei näinud lähenevat Hiiglast. Hiiglane hiilis tema selja taha, võttis ta õrnalt käe peale ja pani puu otsa. Ja puu puhkes kohe õide ja linnud tulid ja laulsid selle otsas ning väike poiss lõi oma kaks kätt Hiiglasele kaela ümber ja suudles teda. Ja kui teised lapsed nägid, et Hiiglane pole enam kuri, jooksid nad tagasi ning ühes nendega tuli kevad. „Lapsukesed, see on nüüd teie aed,” ütles Hiiglane, võttis siis suure kirve ja lõhkus müüri maha. Kui inimesed kell kaksteist turule läksid, leidsid nad Hiiglase mängimas lastega kõige ilusamas aias, mida nad kunagi näinud olid.

      Lapsed mängisid terve päeva ja tulid õhtul Hiiglasega hüvasti jätma.

      „Aga kus on teie väike kaaslane?” küsis Hiiglane. „See poiss, kelle ma puu otsa panin.” Hiiglane armastas teda kõige rohkem, sest poiss oli teda suudelnud.

      „Me ei tea,” vastasid lapsed, „ta läks ära.”

      „Te peate talle ütlema, et ta homme kindlasti tuleks,” ütles Hiiglane. Aga lapsed vastasid, et nad ei tea, kus poiss elab, ega ole teda kunagi enne näinud, ning Hiiglane jäi väga kurvaks.

      Igal pärastlõunal, kui koolitunnid olid läbi, tulid lapsed Hiiglasega mängima. Aga väikest poissi, keda Hiiglane armastas, ei nähtud enam kordagi. Hiiglane oli kõigi laste vastu väga lahke, ometi igatses ta oma esimese väikese sõbra järele ning rääkis temast tihti. „Oh, küll ma tahaksin teda näha!” tavatses ta öelda.

      Aastad möödusid ning Hiiglane jäi väga vanaks ja nõrgaks.Ta ei jaksanud enam mängida, seepärast istus ta tohutu suures tugitoolis, vaatas mängivaid lapsi ja imetles oma aeda. „Mul on palju ilusaid lilli,” ütles ta, „aga kõige ilusamad lilled on lapsed.”

      Ühel talvehommikul vaatas ta riidesse pannes aknast välja. Nüüd ei vihanud ta enam talve, sest ta teadis, et see on lihtsalt uinuv kevad ja aeg, mil lilled puhkavad.

      Äkitselt hõõrus ta imestades silmi ja jäigi vaatama. See oli tõesti imeline pilt. Aia kõige kaugemas nurgas oli üks puu üleni kaunite valgete õitega kaetud. Puul olid kuldsed oksad, mille küljes rippusid hõbedased viljad, ning puu all seisis väike poiss, keda ta armastas.

      Suure rõõmuga jooksis Hiiglane trepist alla ja välja aeda. Ta tõttas üle rohu ja jõudis lapse juurde. Aga kui ta päris poisi ligi läks, tõmbus tema nägu vihast punaseks ning ta küsis: „Kes julges sind haavata?” Sest lapse peopesades olid kahe naela jäljed ning kahe naela jäljed olid ka väikestes jalgades.

      „Kes julges sind haavata?” hüüdis Hiiglane. „Ütle mulle, et ma saaksin võtta oma suure mõõga ja lüüa ta surnuks.”

      „Pole vaja,” vastas laps. „Need on hoopis armastuse haavad.”

      „Kes sa oled?” küsis Hiiglane ning laskus temas ärganud imeliku aukartuse sunnil lapse ette põlvili.

      Laps naeratas Hiiglasele ning ütles talle: „Kord lasksid sina mul oma aias mängida, täna tuled sa koos minuga minu aeda, Paradiisiaeda.”

      Ja kui lapsed sel pärastlõunal aeda jooksid, leidsid nad puu alt üleni valgete õitega kaetud surnud Hiiglase.

      USTAV SÕBER

      Ühel hommikul pistis vanaVesirott pea urust välja.Tal olid säravad nööpsilmad ja karmid hallid vurrud ning tema saba oli nagu pikk must kummipael. Tiigis ujusid ringi pardipojad, kes nägid välja täpselt nagu kollaste kanaari lindude parv ning nende üleni valge, päris punaste jalgadega ema püüdis neile õpetada, kuidas vees pea peal seista.

      „Te ei pääse kunagi paremasse seltskonda, kui te pea peal seista ei oska,” kordas ta ning näitas neile iga natukese aja tagant, kuidas seda tehakse.Aga pardipojad ei pööranud talle mingit tähelepanu. Nad olid nii noored, et ei teadnud veel, milliseid eeliseid annab seltskonda kuulumine.

      „Küll on sõnakuulmatud lapsed!” hüüdis vana Vesirott. „Nad on tõesti uputamist väärt.”

      „Mitte sinnapoolegi,” vastas Part. „Iga algus on raske ning vanematel peab lõputult kannatust jätkuma.”

      „Oh, mina ei tea isatunnetest midagi,” vastas Vesirott. „Mina ei ole perekonnainimene. Ma ei ole kunagi abielus olnud ega kavatse ka edaspidi abielluda. Armastus on ju omast kohast päris tore, aga sõprus on palju ülevam. Ma tõesti ei tea, et maailmas oleks midagi üllamat või haruldasemat kui ustav sõprus.”

      „Ja kui tohib küsida, siis milline on sinu ettekujutus ustava sõbra kohustustest?” küsis roheline Kanepilind, kes sealsamas pajupuu otsas istus ja nende juttu pealt oli kuulnud.

      „Jah, just seda tahaksin minagi teada,” ütles Part, ujus tiigi teise otsa ning seisis lastele eeskujuks pea peal.

      „Tobe küsimus!” hüüatasVesirott. „Ma ootaksin muidugi, et minu ustav sõber oleks minule ustav.”

      „Ja mida teeksid sina omalt poolt?” küsis linnuke hõbedasel oksal kiikudes ja tillukesi tiibu lehvitades.

      „Ma ei saa sinu küsimusest aru,” vastas Vesirott.

      „Las ma jutustan teile sel teemal ühe loo,” ütles Kanepilind.

      „Kas see lugu räägib minust?” küsisVesirott. „Kui jah, siis ma kuulan, sest igasugused lood meeldivad mulle väga.”

      „See käib ka sinu kohta,” vastas Kanepilind, lendas alla, laskus tiigikaldale ja jutustas loo ustavast sõbrast.

      „Ennemuistsel ajal elas üks aus mehike, kelle nimi oli Hans,” alustas Kanepilind.

      „Kas ta oli väga silmapaistev inimene?” küsis Vesirott.

      „Ei,” vastas Kanepilind, „ma arvan, et ta ei olnud sugugi silmapaistev, kui, siis ehk ainult oma hea südame ja naljaka ümmarguse heasüdamliku näo poolest.Ta elas üksi oma majakeses ning tegi iga päev aias tööd.Terves ümbruskonnas ei leidunud teist nii ilusat aeda. Seal kasvasid habenelgid, levkoid ja hiirekõrvad. Seal olid punased roosid ja kollased