Õnnelik prints. Oscar Wilde

lausus ornitoloogiaprofessor üle silla minnes. „Pääsuke keset talve!” Ja ta kirjutas pika artikli kohalikule ajalehele. Kõik tsiteerisid artiklit, sest see oli täis sõnu, millest keegi aru ei saanud.

      „Täna öösel lendan ma Egiptusesse,” ütles Pääsuke ning see väljavaade tegi tal tuju heaks.Ta lendas kõik linna ausambad läbi ja istus kaua kirikutorni otsas. Kõikjal, kus ta käis, hakkasid varblased sirtsuma ja ütlesid üksteisele: „On see alles tähtis võõras!”, nii et Pääsukesel oli väga lõbus.

      Kui kuu taevasse tõusis, lendas Pääsuke uuesti Õnneliku Printsi juurde. „Tahad sa Egiptusesse mingeid sõnumeid saata?” küsis ta. „Ma asun kohe teele.”

      „Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „kas sa jääksid veel üheks ööks minu juurde?”

      „Mind oodatakse Egiptuses,” vastas Pääsuke. „Homme lendavad minu sõbrad teise kose juurde. Seal kõrkjates varitseb jõehobu ning kõrgel graniittroonil istub jumal Memnon. Öö otsa vaatab ta tähti, ning kui koidutäht särama lööb, toob ta kuuldavale üheainsa rõõmuhõiske ja vakatab siis. Keskpäeval tulevad jõe äärde jooma kollased lõvid. Nende silmad on nagu rohelised berüllid ja nende möirgamine kõlab üle kosekohina.”

      „Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „ma näen kaugel, linna teises otsas, katusekambris üht noormeest.Ta kummardub paberitega kaetud laua kohale ja tema kõrval klaasis on närtsinud kannikesekimp. Tal on pruunid käharad juuksed, huuled, mis on punased nagu granaatõun, ning suured unistavad silmad.Ta katsub lõpetada näidendit teatridirektorile, aga tal on nii külm, et ta ei suuda enam kirjutada.Tema koldes ei ole tuld ning nälg on temalt jõu võtnud.”

      „Ma veedan koos sinuga veel ühe öö,” vastas Pääsuke, kellel oli tõesti hea süda. „Kas ma viin ka temale rubiini?”

      „Paraku ei ole mul enam rubiini,” ütles Prints, „mulle on jäänud kõigest mu silmad. Need on tehtud haruldastest safiiridest, mis toodi tuhat aastat tagasi Indiast. Noki üks silm välja ning vii see noormehele. Ta müüb selle kullassepale, ostab puid ja kirjutab näidendi lõpuni.”

      „Kallis Prints, seda ma küll teha ei suuda,” ütles Pääsuke ja puhkes nutma.

      „Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” lausus Prints, „tee, nagu ma käsin.”

      Pääsuke nokkiski Printsi silma välja ning lendas üliõpilase katusekambrisse. Sinna oli lihtne sisse pääseda, sest katuses oli auk. Pääsuke sööstis august sisse ja jõudis kambrisse. Noormees oli pea kätele langetanud ega kuulnud linnu tiibade sahinat, ning kui ta pilgu tõstis, leidis ta kauni safiiri, mis lebas närtsinud kannikeste peal.

      „Mind on hakatud hindama!” hüüdis üliõpilane. „See on kingitus mõnelt minu suurelt austajalt. Nüüd saan ma näidendi ära lõpetada,” – ning ta oli päris õnneliku näoga.

      Järgmisel päeval lendas pääsuke sadamasse. Ta istus ühe suure laeva masti otsa ning jälgis, kuidas madrused köitega trümmist suuri kaste vinnasid. „Tõmba, uuh!” karjusid nad, kui järjekordne kast üles tuli. „Ma lähen Egiptusesse!” hüüdis Pääsuke, aga keegi ei pannud teda tähele, ning kui kuu taevasse tõusis, lendas ta uuesti Õnneliku Printsi juurde.

      „Ma tulin sinuga hüvasti jätma,” hüüdis ta.

      „Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „kas sa jääksid veel üheks ööks minu juurde?”

      „Talv on käes,” vastas Pääsuke, „ja varsti jõuab siia külm lumi. Egiptuses paistab soe päike rohelistele palmipuudele ning muda sees lebavad krokodillid vahivad laisalt ringi. Minu kaaslased ehitavad Baalbeki templis pesa ning roosa- ja valgekirjud tuvid vaatavad neid ja kudrutavad omavahel. Kallis Prints, ma pean sind maha jätma, aga ma ei unusta sind ning toon sulle kevadel kaks ilusat kalliskivi nende asemele, mis sa ära andsid.Toon sulle rubiini, mis on punasem kui punane roos, ning safiiri, mis on niisama sinine nagu ääretu meri.”

      „All väljakul seisab väike tikumüüja,” ütles Õnnelik Prints. „Tüdruk pillas tikud rentslisse ja need on kõik rikutud. Isa annab talle peksa, kui ta koju raha ei too, ning tüdruk nutab. Tal ei ole kingi ega sukki ning tema peake on paljas. Noki välja minu teine silm ja anna see tüdrukule, siis ei saa ta isa käest peksa.”

      „Ma jään veel üheks ööks sinu juurde,” ütles Pääsuke, „aga ma ei või sinu silma välja nokkida. Sa jääd siis ju päris pimedaks.”

      „Pääsuke, Pääsuke, väike Pääsuke,” ütles Prints, „tee, nagu ma käsin.”

      Pääsuke nokkiski Printsi teise silma välja ja sööstis sellega alla. Ta vuhises tüdrukust mööda ja libistas kalliskivi talle pihku.

      „Oh kui ilus klaasikild!” hüüdis tüdrukuke ja jooksis naerdes koju.

      Siis pöördus Pääsuke Printsi juurde tagasi. „Sa oled nüüd pime,” ütles ta, „ning seepärast jään ma igaveseks sinu juurde.”

      „Ei, väike Pääsuke,” vastas vaene Prints. „Sa pead Egiptusesse minema.”

      „Ma jään igaveseks sinu juurde,” ütles Pääsuke ning jäi Printsi jalge ette magama.

      Kogu järgmise päeva istus ta Printsi õlal ja jutustas talle lugusid sellest, mida ta oli võõrastel maadel näinud.Ta jutustas Printsile punastest iibistest, kes Niiluse kallastel pikkades ridades seisavad ja nokaga kuldkalu püüavad; jutustas sfinksist, kes on niisama vana kui maailm ning kes elab kõrbes ja teab kõike; jutustas kaupmeestest, kes kõnnivad, merevaigust helmed käes, aeglaselt oma kaamelite kõrval; jutustas Kuumägede kuningast, mustast nagu eebenipuu, kes kummardab üht suurt mäekristalli; jutustas palmipuu õõnsuses elavast suurest rohelisest maost, keda kakskümmend preestrit meekookidega toidavad, ning pügmeedest, kes laiade lamedate lehtedega üle suure järve purjetavad ning alalõpmata liblikatega sõdivad.

      „Kallis väike Pääsuke,” ütles Prints, „sa jutustad mulle imepärastest asjadest, kuid kõige imepärasemad siin maailmas on meeste ja naiste kannatused. Pole olemas midagi mõistatuslikumat kui õnnetus. Lenda mu linna kohal, väike Pääsuke, ja jutusta mulle, mida sa näed.”

      Pääsuke lendaski suure linna kohal ning nägi, kuidas rikkad lõbutsesid oma ilusates majades, samal ajal kui kerjused nende väravate ees istusid.Ta lendas pimedatesse kõrvaltänavatesse ning nägi, kuidas nälgivad, kahvatute nägudega lapsed tuimalt musti tänavaid vahtisid. Sillakaare all lamasid kaks väikest poissi teineteise kaisus, et sooja saada. „Kõht on nii tühi!” kurtsid nad.

      „Te ei tohi siin lamada!” karjus vahimees, ning poisikesed läksid välja vihma kätte.

      Siis lendas Pääsuke tagasi ja rääkis Printsile, mida ta oli näinud.

      „Ma olen kaetud puhta kullaga,” ütles Prints. „Sa pead selle lehthaaval minu küljest võtma ja minu vaestele andma; elavad arvavad ikka, et kuld suudab neid õnnelikuks teha.”

      Leht lehe järel kooris Pääsuke puhta kulla maha, kuni Õnnelik Prints oli päris tuhm ja hall. Leht lehe järel viis Pääsuke vaestele puhast kulda ning laste põsed lõid roosatama ja nad naersid tänavatel mängides. „Meil on nüüd leiba!” hõiskasid nad.

      Siis tuli lumi ja lume järel pakane.Tänavad oleksid olnud otse kui hõbedast – sedavõrd säras ja sätendas seal kõik; majade räästaste küljest rippusid alla pikad jääpurikad nagu kristallist pistodad, inimesed käisid ringi karusnahkades ning jää peal uisutavatel poisikestel olid peas punased mütsid.

      Vaene väike Pääsuke külmetas üha rohkem ja rohkem, aga ta ei tahtnud Printsist lahkuda, ta armastas teda selleks liiga palju. Kui pagar ei märganud, nokkis Pääsuke pagaripoe ukse kõrvalt raasukesi ning püüdis tiibu lehvitades sooja saada.

      Aga lõpuks ta mõistis, et ta sureb.Tal jätkus parajasti nii palju jõudu, et veel kord üles Printsi õlale lennata. „Head aega, kallis Prints,” sosistas ta. „Kas ma võin su kätt suudelda?”

      „Mul