Päikseta paradiis. Marek Kahro

kõhutama jäin. Nuhutasin rõsket õhku, mida leebe tuulekeeris lintidena ringi keerutas. Tänav muutus äkitselt kitsaks lavaks, mille dekoratsiooniks vastasmaja hall pinnuline sein ja servake kulunud eterniitkatusest. Uue päeva valgus kolletas prožektorikiirte maheda tulvana. Näidend, mille pealkirja teadis vist ainult vihma äravoolutoru otsal akrobaatilisi trikke sooritanud varblane, oli algamas. Mina olin publik.

      Esimese osatäitjana astus ette üks süsimusta habeme ja pikkade hobusesabasse seotud juustega meheloikam, kes kesklinna suunas vantsis. Alt ukse eest kostis Katja särtsakas teretus, millele tuli üle tee ka pisut kärisev vastus.

      „Kuhu provessoriärra nii vara hommikul juba läheb?”

      „Loengusse ikka,” vastas mees vastasmaja ees vastu tahtmist seisatades. „Tudengid tahavad õpetust.”

      „Kas ülikool siis ka kaheksa paiku algab? Noored ei saa ju voodist välja!?”

      „Need, kes kohal on, pole veel magama läinudki! Mõned tukuvad loengus.”

      „Te ikka nad üles äratate?”

      „Kui kõvemat häält teha, siis teevad silmad lahti.”

      „Jõudu teile siis täna!”

      „Aitüma.”

      Mees astus edasi. Tema järel paterdas keskealine inetu eit, kes samuti Katja tervitusest ei pääsenud. Siis üks nooruk jalgrattal, mille kell kill-kõll tegi. Siis üks tolmune autologu, mis ettevaatlikult läbi aukude rühkis.

      Viimaks saabus lavale kapten Tihhonov – raskeid saapaid järele lohistades, must lotu nagu söekuhi keset pealage, kergelt kühmus ja hiigelmõõtmeis veretu ninaga. Kapteniks hüüti teda seetõttu, et kord ennemuiste olevat ta Atlandil ringi seilanud ning seal vaala sabalt hoobi saanud. Pärast haiglast pääsemist vältis ta vett nagu vanakuradit, hakkas hoopis ikoonide ja armulaua poole hoidma. Astus viimses veendumuses usuteaduslikku seminari ning väljus maani papirüüs. Todasama mütsiga toon toonis hõlsti, mille saba saapakannad hooletult rapsisid, kandis ta seekordki. Katja ilmus nüüd akna all nähtavale, lasi kaptenil küllalt lähedale tüürida, enne kui veel ühe vaba tere, sedapuhku vene keeles, ära andis. Ta astus mehele päris ligi ja tegi temaga nõnda vaikselt juttu, et see mulle kuulmata jäi. Kapten kuulas hoolega, noogutas, sõrmitses pikka tokerdanud habet ning pisike suu seal sees paistis midagi vahele vadistavat. Katja pistis papile valge ümbriku pihku, kust see kärmesti taskusse rändas. Vandeseltslased läksid seejärel lahku, ilma et kapten oleks õhku ainsatki ristimärki tõmmanud. Ta tõttas kõmpsadi-kõmpsadi oma teed, Katja aga märkas mind üleval aknal, lehvitas mulle ja tuli siis välisuksega kõmistades tagasi majja. Mul ei jäänud märkamata, kuidas ta õhkas, uhkas ja õitses, nagu oleks talle just taevariigi väravat näidatud. Pidin tunnistama, et tartlased jäävad mulle endiselt mõistatuseks…

      „Pane aken kinni!” mõmises järsku Mikk teki alt. „Sul külm ei ole või?”

      Kananahka eirates ütlesin, et ei. Lühike improvisatsiooniline näidend, milliseid võis igal hommikul korduda, oli mu otsekui ära teinud. Tõmbasin aknatiivad vaikselt kinni. Nõnda sulgub eesriie.

      Mikk, kes tol hommikul veel üsna kaua mõnusal norinal põõnas, ei armastanud Supilinna ega Kolgi maja. Tal oli kindel plaan esimesel võimalusel minema kolida, kuid etemat korterit leida polnud nii lihtne. Tartu oli tudengitest pungil, „etemate” ulualuste küljes aga luksuskorterite hinnasildid.

      Keelitasin Mikku ikka pikemaks ajaks jääma, vähemalt jõuludeni, eks siis paista… Ma ei tahtnud, et ta lahkub, sest kartsin, et mina pean siis maha jääma, kaotan selle ainsagi sõbra, kes mul on.

      Miku kiiksud ja harjumused said mulle kiirelt selgeks. Mul polnud talle vähimatki ette heita, isegi kui parajasti mõnda Habermase või Jaspersi sitkemat kirjatükki läbi närisin ja Miku kõlakastides armunäljas Jefferson Airplane möirgas. Ikka „Somebody to Love” ja nii neli korda päevas. Pidi hästi ajutegevust stimuleerima, ehkki ma vastupidise arvamuse poolele jäin.

      Ka Miku hea vormi retsept polnud salastatud. Tal oli taskus ühe Tallinna jõusaali kuldkaart, lisaks käis ta iga paari-kolme päeva tagant õhtuti jooksmas. Selleks ajaks, kui ta tagasi jõudis, olin tublile atleedile, kel vähemalt viis kilti jalgades ja seljataga, kosutava suupistelaua valmis pannud. Esimese asjana haaras ta hingeldades veepudeli ning tõmbas sealt mitu lonksu, sõõmude vahel sügavalt välja ohates. Need toredad ohked ja vallatult üles-alla tõmblev kõrisõlm…!

      Kui ta mind ükskord kaasa sörkima kutsus, needsin oma paremat alajäset ja ütlesin, et ma ei saa joosta. Miks? Ühe ammuse vigastuse pärast. Tobe lugu, mis seal enam meenutada. Ise olin loll.

      Mikk sõi kõike, mida talle pakkusin. Ta ütles, et olen vale eriala valinud. Oleksin võinud kokaks hakata. Tõrjusin selle mõtte tagasi, ehkki tunnistasin, et olen oma restost või siis vähemalt pisukesest nurgakohvikust unistanud küll. Aga ainult unistanud. Süüa oskab igaüks teha.

      Esimesi Tartu-kuid mäletan veatuna just tänu Mikule. Ma pidasin teda parimaks semuks siinpool Linnuteed, erinevaks kõigist eelnevaist. Kui ta mind nöökis, oli see siiras. Kui ta mu peale karjus, oli see tingitud neist klappidest, mis mul parasjagu peas olid. Me olime võrdväärsed partnerid, ehkki ma olnuks nõus ka patriitsiplebei suhtega. Ta mõjus mulle hästi, ilma et ta seda ise teadnuks. Jah…

      See oli väga armas, kui ta hommikul ja õhtul vannitoas hambapesu järel veesortsu kurgus kuristas. Peaaegu muusika. Mis maksavadki kõik need Tšaikovski klaverikontserdid ja Mahleri sümfooniad tolle kurr-kurri kõrval, millele järgneb pesuruumi ukse vaikne kolks ning soojahäälsed sõnad „Vannituba on vaba”. Ja kui Mikk seda mulle ütles, kõlas see nagu loits, mille vastu mul maagilisi abivahendeid polnud. Ma tõttasin kohe vannituppa, isegi kui olin pool tundi varem seal juba käinud ja end põhjalikult pesnud. Nüüd leidsin sealt Miku šampoonilõhna ning valamusse tardunud tilkade vahelt tema tumedaid habemekarvu.

      Paari nädalaga oli elurütm paika loksunud. Kolgi maja, Supilinn, Tartu – kõik see pentsik impressionistlik keskkond sai mulle omaks. Ma hakkasin tasakaalu leidma. Ilus algus tõotas soodsat pärituult. Ei ühtki vale sammu, ei ainsatki kihvakeeratud käiku enam. Hõbekandikul pakuti mulle veel üht võimalust. Mida iganes ma tollal selle müstilise „võimaluse” all ka ei mõelnud – ma tõotasin endale, et haaran tast kinni ja kasutan kogu pikkuses ära.

      10

      Kui kell ei valetanud, varitses südaöö poole tunni kaugusel. Olin viiendat päeva Tarbatus askeldanud. Kontides polnud märkigi väsimusest, kui trepist üles tuttavaks saanud urgu lentsisin. Esik ja köök olid tühjad, irvakil vaheuksest ei paistnud footonitki valgust. Mikk juba magab, tegin loogilise järelduse. Aga see polnud nii.

      Tuppa astudes nägin korterikaaslast akna all põlvitamas ning kuni mu silmad polnud pimedusega päris sina peal, ei saanud ma aru, mis teoksil. Hiilisin vaikselt Miku selja taha ning vaatasin aknast välja, põlvitajaga samasse suunda.

      „Jõudsid ka kohale,” mõmises Mikk. Ta rääkis poolel häälel, justkui kartes, et peletab muidu kaugemale vastasmajas tegutsenud tüdruku. Just teda Mikk nii põhjalikult vaatleski. Tüdruk oli talle nagu haruldane soojamaa lind, kes end siinkandis harva ilmutab. „Ta poeb vist kohe voodisse,” kommenteeris Mikk.

      Vastasmaja aken oli sumedat valgust täis. Kardinaid poldud ette tõmmatud. Salapärase tüdruku rahulikud toimingud, mida saatsid graatsiastiilis liigutused, paistsid hästi kätte. Ta keha katsid napid pitsilised püksikud ja samasse komplekti kuulunud rinnahoidja. Mikk palus, et ta selle ära võtaks, aga tüdruk ei kuuletunud. Ta tatsas kuutõbiselt mööda väikest tuba, istus siis voodiservale ja hakkas pikki heledaid kiharaid kammima.

      „Huvitav, mis ta nimi on?” pobises Mikk.

      „Anneli,” vastasin.

      „Sa tead juba?”

      „Katja rääkis.”

      „Mis ta veel rääkis?”

      „Ta on siin ühe aasta elanud ja õpib vist raamatupidamist või midagi taolist. Rohkem ei tea.”

      „Majandusteaduskonnast?”

      „Maaülikoolist,