Lahvatab leek. Suzanne Collins

jõuab kohale, millega olen hakkama saanud. Ma ei teinud seda meelega, tahtsin neid ainult tänada, aga paistab, et kutsusin esile midagi ohtlikku – 11. ringkonna inimeste teisitimõtlemise väljenduse. See on just täpselt see, millest peaksin hoiduma!

      Püüan mõelda, mida öelda, et toimunu tähendust pisendada, muuta seda vastupidiseks, aga saan aru, et mu mikrofon on välja lülitatud ja linnapea taas rääkima hakanud. Võtame Peetaga vastu viimase aplausi. Ta juhatab mind tagasi uste juurde, teadmata, et miski üldse valesti läks.

      Tunnen end naljakalt ja pean hetkeks seisma jääma. Tillukesed päikesekillud tantsivad mu silme ees. "Kas midagi on lahti?" küsib Peeta.

      "Pea käib pisut ringi. Päike oli nii ere," vastan mina. Märkan tema lillekimpu. "Unustasin oma lilled," pomisen veel.

      "Toon need ära," pakub tema.

      "Ma ise," vastan.

      Oleksime praeguseks juba kohtuhoone kaitsvate seinte vahel, kui ma ei oleks seisma jäänud, kui ma ei oleks lilli maha unustanud. Selle asemel näeme nüüd veranda sügava varju alt kõike, mis edasi juhtub.

      Kaks rahuvalvajat lohistavad viisikest vilistanud vana mehe trepimademele. Sunnivad ta rahvahulga ees põlvili laskuma. Ja lasevad talle kuuli pähe.

      5

      Vaevalt on mees kägarasse kukkunud, kui rahuvalvajate valgete vormiriiete müür varjab meie vaate. Mitmel sõduril on automaadid laskevalmis, kui nad meid tagasi ukse poole lükkavad.

      "Juba läheme!" lausub Peeta, tõugates rahuvalvajat, kes mind edasi kiirustab. "Saime aru, eks ole! Tule, Katniss." Ta võtab mul ümbert kinni ja juhatab tagasi kohtuhoonesse. Rahuvalvajad järgnevad meile paari sammu kaugusel. Kohe, kui hoone varju jõuame, paugatab uks kinni ja me kuuleme, kuidas rahuvalvajate saabaste klobin suundub taas rahvahulga poole.

      Haymitch, Effie, Portia ja Cinna ootavad meid seinale paigaldatud tummaks jäänud ekraani ees, näod ärevusest pingul.

      "Mis juhtus?" kiirustab Effie meie juurde. "Ühendus katkes kohe pärast Katnissi ilusat kõnet ja siis ütles Haymitch, et ta kuulis vist püssipauku, ja mina ütlesin, et see on naeruväärne, aga kes teab? Hulle on igal pool!"

      "Midagi ei juhtunud, Effie. Üks vana platvorm andis järele," lausub Peeta rahulikult.

      Veel kaks lasku. Uks ei summuta helisid kuigi hästi. Kes need olid? Threshi vanaema? Rue väike õde?

      "Teie kaks. Minu järel," kamandab Haymitch. Järgneme Peetaga Haymitchile, jättes teised koridori seisma. Kohtuhoone ümber paigutatud rahuvalvajaid ei huvita meie liikumine eriti, nüüd kui me ohutult sees varjul oleme. Läheme suurejoonelisest marmorkeerdtrepist üles. Jõuame kulunud vaibaga pikka koridori. Kahepoolsed uksed on lahti, nagu kutsuks meid esimesse ruumi, mis meie teele jääb. Lagi on vähemalt kümne meetri kõrgusel. Karniisi kaunistavad puuvilja- ja lillekujutised ning igast nurgast jälgivad meid väikesed paksud tiibadega lapsed. Õitega vaasidest immitseb imalat lõhna, mis paneb mul silmad sügelema. Meie õhturiided ripuvad seina ääres riidepuudel. See tuba on meie jaoks ette valmistatud, aga viibime seal vaid senikaua, kuni kingitused käest paneme. Seejärel tirib Haymitch meil mikrofonid rinnast, torkab diivanipadja alla ja viipab meile käega.

      Minu teada on Haymitch olnud siin ainult ühe korra, aastakümneid tagasi, kui toimus tema võidutuur mööda ringkondi. Aga tal on hiilgav mälu või väga usaldusväärne vaist, sest ta juhatab meid mööda keerlevate treppide ja järjest kitsenevate koridoride labürinti üha kõrgemale. Aeg-ajalt on ta sunnitud peatuma ja mõne ukse jõuga lahti lükkama. Hingede protestiva krigina järgi võib arvata, et neist on viimati käidud väga ammu. Viimaks ronime mööda redelit katuseluugi poole. Haymitch lükkab selle kõrvale ja me leiame end kohtuhoone kuplist. Hiiglasuur ruum täis katkist mööblit, raamatuhunnikuid ja kladesid ning roostes relvi. Kõikjal laiutav tolmukiht on nii paks, et on ütlematagi selge: keegi pole siin aastaid midagi puudutanud. Valgus üritab ruumi tungida läbi kupli külgedel asuvate nelja määrdunud aknaruudu. Haymitch lööb katuseluugi kinni ja pöördub meie poole.

      "Mis juhtus?" küsib ta.

      Peeta jutustab kõigest, mis väljakul toimus. Viisikesest, auandmisest, meie peatusest verandal, vana mehe mõrvast. "Mis toimub, Haymitch?"

      "On parem, kui sina sellest räägid," lausub Haymitch minule.

      Ma ei ole nõus. Mulle tundub, et see on sada korda hullem. Aga jutustan Peetale kõigest nii rahulikult, kui suudan. President Snowst, rahutustest ringkondades. Ma ei jäta isegi Gale'i suudlust välja. Laon lagedale, kuidas me kõik oleme ohus, kuidas terve riik on minu marjatriki pärast ohus. "Pidin sellel ringreisil asjad jutti ajama. Veenma kõiki, kes vähegi kõhklesid, et käitusin nii ainult armastusest. Pidin kõik maha rahustama. Aga paistab, et täna olen hakkama saanud vaid sellega, et põhjustasin kolme inimese surma ja nüüd karistatakse kõiki, kes väljakule tulid." Mul on süda nii paha, et pean väljaturritavatest vedrudest ja polstrist hoolimata diivanile istuma.

      "Sellisel juhul tegin ka mina olukorra ainult halvemaks. Kui ma neile raha andsin," ütleb Peeta. Korraga haarab ta ühe kasti pealt kõikuva lambi ja viskab teise toa nurka, kus see põrandale kildudeks kukub. "See peab lõppema. Kohe praegu. See … see … mäng, mida te kahekesi mängite: räägite teineteisele saladusi, aga mind nendesse ei pühenda, nagu ma oleksin liiga tähtsusetu või rumal või nõrk, et nendega toime tulla."

      "Asi ei ole selles, Peeta …" alustan mina.

      "Just selles asi ongi!" karjub ta vastu. "Ka minul on armsaid inimesi, Katniss! Perekond ja sõbrad 12. ringkonnas, kes saavad täpselt samamoodi surma nagu sulle kallid inimesed, kui me selle asjaga hakkama ei saa. Kas pärast kõike seda, mis me areenil läbi elasime, ei ole ma ära teeninud, et sa mulle vähemalt tõtt räägiksid?"

      "Sa oled alati nii osav ja usaldusväärne, Peeta," lausub Haymitch. "Käitud kaamerate ees alati nii targalt. Ma ei tahtnud sellele vahele segada."

      "Ilmselt sa ülehindasid mind. Sest täna keerasin ma kõik untsu. Mis nüüd Rue ja Threshi perekonnast sinu arvates saab? Kas sa arvad, et neile antakse üks osa meie võidurahast? Kas sa arvad, et kinkisin neile helge tuleviku? Mina arvan, et neil veab, kui nad täna üldse ellu jäävad!" Peeta lennutab veel midagi üle toa, ühe kuju. Ma ei ole teda kunagi varem sellisena näinud.

      "Tal on õigus, Haymitch," sõnan mina. "Tegime valesti, kui talle ei rääkinud. Juba Kapitooliumis."

      "Juba areenil. Teil oli omavahel suhtlemiseks mingi süsteem, oli ju?" küsib Peeta. Ta hääl on nüüd natuke vaiksem. "Midagi, millesse mind ei pühendatud."

      "Ei. Kokkulepitult mitte. Selle järgi, mida Haymitch mulle saatis või ei saatnud, sain aru, mida ma tema arvates tegema peaksin," ütlen mina.

      "No minul seda võimalust ei olnudki. Sest mulle ei saatnud ta kunagi midagi, kuni sina välja ilmusid," ütleb Peeta.

      Ma ei olnud sellele eriti mõelnud. Kuidas võis Peeta end tunda, kui mina sain kingituseks põletussalvi ja leiba, samas kui tema, kes oli tegelikult surmasuus, ei saanud midagi? Nagu oleks Haymitch hoidnud mind elus tema arvelt.

      "Tead, poiss …" alustab Haymitch.

      "Ära näe vaeva, Haymitch. Ma tean, et sa pidid valima ühe meist. Ja ma oleksin tahtnud, et see oleks tema. Kuid see on midagi muud. Nüüd on inimesed surnud. Ja neid sureb veelgi, kui me väga osavalt ei tegutse. Me kõike teame, et olen kaamerate ees Katnissist parem. Keegi ei pea mulle ütlema, mida rääkida. Aga ma pean teadma, millesse ma end segan," lausub Peeta.

      "Nüüdsest alates informeerime sind kõigest," lubab Haymitch.

      "Parem oleks," vastab Peeta. Ta ei vaata minu poolegi, kui ruumist minema tuhiseb.

      Tolm, mida ta minnes üles keerutas, kerkib kõrgele õhku ja otsib uut maandumispaika. Minu juustele, silmadesse, säravale kuldsele rinnanõelale.

      "Kas sa valisid minu, Haymitch?" küsin.

      "Jah," vastab ta.

      "Miks? Tema meeldib sulle rohkem," ütlen mina.

      "See on tõsi. Aga pea meeles, et enne seda, kui nad reegleid