Lahvatab leek. Suzanne Collins

pärast, mis nad on manustanud, ja joovastuse pärast, et nad saavad viibida sellisel suurejoonelisel üritusel.

      "Miks te midagi ei söö?" küsib Octavia.

      "Ma sõin, aga ei suuda enam suutäitki alla suruda," vastan mina. Nad naeravad nii, nagu oleks see kõige tobedam asi, mida nad on kunagi kuulnud.

      "Sellest ei lase end küll keegi segada!" sõnab Flavius. Nad juhatavad meid laua juurde, millel seisavad tillukesed veiniklaasid läbipaistva vedelikuga. "Jooge seda!"

      Peeta võtab ühe klaasi ja tahab juua, kuid nad lähevad täiesti arust ära.

      "Mitte siin!" karjatab Octavia.

      "Seda peate tegema seal," lisab Venia ja näitab käega ukse poole, mis viib tualettide juurde. "Või te lasete kõik pärast põrandale?!"

      Peeta vaatab uuesti klaasi ja saab asjale pihta. "Te tahate öelda, et see ajab mind oksendama?"

      Ettevalmistusmeeskond naerab hüsteeriliselt. "Muidugi, et te saaksite edasi süüa," selgitab Octavia. "Ma olen seal juba kaks korda käinud. Kõik teevad nii, kuidas muidu oleks võimalik kogu seda pidusöömaaega nautida?"

      Olen sõnatu, jõllitan ilusaid väikeseid klaase ja nende ootamatut sisu. Peeta paneb oma klaasi laua peale tagasi nii ettevaatlikult, nagu võiks see iga hetk plahvatada. "Tule, Katniss, tantsime."

      Muusika tungib läbi pilve, kui Peeta mind ettevalmistusmeeskonna ja laua juurest eemale juhatab ning tantsupõrandale viib. Kodus oskame ainult paari tantsu, viiuli ja flöödi saatel, ning need nõuavad päris palju ruumi. Kuid Effie on meile näidanud mõnda populaarset Kapitooliumi tantsu. Muusika on aeglane ja unistav. Peeta tõmbab mind oma käte vahele ja me pöörleme ühe koha peal ringi peaaegu ilma igasuguste sammudeta. Seda võiks ka koogitaldrikul tantsida. Mõnda aega vaikime. Seejärel hakkab Peeta pineval häälel rääkima.

      "Lähed mänguga kaasa, arvad, et saad sellega hakkama, mõtled, et võib-olla nad polegi nii halvad, ja siis …" Ta katkestab poole lause pealt.

      Mina suudan mõelda vaid meie köögilaual lebavate laste kõhetutest kehadest ja oma emast, kes soovitab neile rohtu, mida nende vanemad neile anda ei suuda: rohkem toitu. Nüüd, kui oleme rikkad, paneb ema neile pisut toitu koju kaasa. Kuid varem ei olnud meil sageli midagi anda ja neid lapsi ei suudetudki päästa. Ja Kapitooliumis oksendavad nad rõõmuga, et saaks kõhud ikka uuesti ja uuesti täis toppida. Mitte mingi füüsilise ega vaimse haiguse pärast, mitte riknenud toidu pärast. Peol teevad seda kõik. Neilt oodatakse seda. See on osa meelelahutusest.

      Ühel päeval, kui käisin Hazelle'ile jahisaaki viimas, oli Vick kodus haige, tal oli väga tugev köha. Gale'i perekonna liikmena sööb see laps ilmselt palju paremini kui ülejäänud üheksakümmend protsenti 12. ringkonnast. Ometi rääkis ta mulle vähemalt veerand tundi, kuidas nad avasid Kingituste päeval saadud teraviljasiirupi pudeli ja panid kõik ühe lusikatäie leiva peale ja saavad paari päeva pärast võib-olla veel natuke. Kuidas Hazelle talle ütles, et ta võib natuke tee sisse ka panna, et köha leevendada, aga talle ei tundunud see õige, kui teised seda teha ei tohi. Kui juba Gale'i peres on asjad nii, kuidas siis veel teised pered hakkama saavad?

      "Peeta, tavaliselt nad toovad meid siia, et me üksteist nende meelelahutuseks maha tapaksime," ütlen mina. "Praegune on sellega võrreldes tühiasi."

      "Ma tean. Tean. Lihtsalt mõnikord on selline tunne, et enam ei suuda seda taluda. Selline tunne … et kohe ei tea, mida tahaks teha." Ta vaikib viivuks, seejärel sosistab: "Võib-olla me ei teinud õigesti, Katniss."

      "Mida?" ei saa ma aru.

      "Kui üritasime ringkondades rahutust vaigistada," selgitab ta.

      Vaatan kiiresti ühele ja teisele poole, aga paistab, et keegi ei kuulnud. Kaamerameeste tähelepanu köidab koorikloomade laud ja need paarid, kes meie ümber tantsivad, on liiga purjus või enda tegemistega liiga hõivatud, et midagi märgata.

      "Vabandust," ütleb Peeta. Peabki vabandama. See ei ole koht, kus selliseid asju öelda.

      "Oota, kuni me koju jõuame," ütlen talle.

      Sel hetkel ilmub Portia koos suure mehega, kes tundub ähmaselt tuttav. Portia tutvustab teda: Plutarchos Heavensbee, uus mängumeistrite ülem. Plutarchos küsib Peetalt luba minuga tantsida. Peeta on taas mananud ette oma kaameranäo ja loovutab mind heatujuliselt, hoiatades vaid, et mees minusse liialt ei kiinduks.

      Ma ei taha Plutarchos Heavensbeega tantsida. Mulle ei meeldi tema üks käsi minu käes ega teine minu puusal. Ma pole harjunud, et keegi mind katsub, välja arvatud Peeta või mu perekond, ja mängumeistrid seisavad mu silmis isegi madalamal kui vaglad, kui mõelda olevustele, kellega ma ei taha füüsilist kontakti. Kuid paistab, et ta tunnetab seda, sest hoiab mind peaaegu terve käsivarre kaugusel, kui me tantsupõrandal keerleme.

      Lobiseme niisama peost, meelelahutusest, toidust ja seejärel viskab ta nalja, et on mängudest saadik üritanud punšist kõrvale hoida. Alguses ei saa ma pihta, aga siis taipan, et tema on see, kes taganedes punšikaussi komistas, kui ma oma eraviisilisel kohtumisel mängumeistrite poole noole lendu lasksin. Või tegelikult mitte. Lasksin kõigest õuna nende röstitud sea suust välja. Ja panin nad hüppama.

      "Aa, teie olete see …" naeran mina, meenutades, kuidas ta tagurpidi punši sisse plartsatas.

      "Jah. Ja teie rõõmuks pean ütlema, et ei ole sellest siiani üle saanud," sõnab Plutarchos.

      Tahaksin rõhutada, et kakskümmend kaks surnud tribuuti ei saa ka kunagi üle nendest mängudest, mida tema on aidanud välja mõelda. Aga lausun vaid: "Tore. Teie olete siis sel aastal mängumeistrite ülem? Ilmselt on see suur au."

      "Omavahel öeldes, ega eriti paljud seda kohta ei soovinud," sõnab ta. "Liiga vastutusrikas ülesanne, kuidas mängud välja kukuvad."

      Jah, eelmine tüüp on nüüd surnud, mõtlen endamisi. Kindlasti teab ta Seneca Crane'i saatuse kohta, aga paistab, et see ei häiri teda karvavõrdki. "Juba planeerite Vaigistusveerandsaja mänge?" küsin mina.

      "Jah, muidugi. Tegelikult juba paar aastat. Areene ühe päevaga ei ehitata. Aga ütleme nii, et seda, mis mängudele tõelist vürtsi lisab, alles otsustatakse. Uskuge või mitte, kuid strateegiline nõupidamine toimub just täna õhtul," lausub Plutarchos.

      Ta astub sammukese tagasi ja tõmbab vestitaskust keti otsas rippuva kuldse uuri, klõpsab selle lahti, vaatab kella ja kortsutab kulmu. "Pean varsti minema hakkama." Ta pöörab kella nii, et näen numbrilauda. "See algab keskööl."

      "Tundub kuidagi hilja …" alustan mina, aga siis tõmbab miski mu tähelepanu endale. Plutarchos libistab sõrme üle kella kristalse sihverplaadi ja viivuks ilmub sinna üks kujutis, mis hiilgab, nagu valgustaks seda küünlaleek. Veel üks pilapasknäär. Täpselt samasugune nagu rinnanõel mu kleidil. Ainult et see lind haihtub. Plutarchos klõpsab kella uuesti kinni.

      "Väga ilus," lausun mina.

      "Jah, isegi rohkem kui ilus. Täiesti ainulaadne," sõnab ta. "Kui keegi minu järele pärib, öelge, et läksin koju magama. Nõupidamisi tuleb salajas hoida. Kuid ma usun, et teile rääkimises ei ole mingit ohtu."

      "Seda küll. Hoian teie saladust hoolega," vastan mina.

      Kätleme ja ta kummardab mulle kergelt – Kapitooliumis väga levinud žest. "Kohtumiseni järgmisel suvel mängudel, Katniss. Palju õnne kihluse puhul ja edu emaga rääkimisel."

      "Seda läheb mul vaja," vastan mina.

      Plutarchos kaob ja ma uitan rahva hulgas ringi, otsides Peetat, samal ajal kui võõrad mulle õnne soovivad. Kihluse puhul, mängude võitmise puhul, huulepulga valiku puhul. Vastan neile, aga ise mõtlen selle peale, kuidas Plutarchos kekutas minu ees oma ilusa ja ainulaadse kellaga. Selles oli midagi veidrat. Peaaegu salajast. Kuid miks? Võib-olla ta kardab, et keegi teine näppab ta idee ja paneb samuti pilapasknääri oma kella numbrilauale. Jah, ilmselt maksis ta selle eest terve varanduse ja nüüd ei saa seda kellelegi näidata, sest kardab, et sellest tehakse odav võltsing. Seda juhtub ainult Kapitooliumis.

      Leian Peeta maiustelaua juurest kookide keerukaid kaunistusi imetlemas. Pagarid on köögist välja