Lahvatab leek. Suzanne Collins

selgineksid. Praegu ei ole õige aeg pööraste põgenemisplaanide haudumiseks. Tuleb keskenduda võidutuurile. Minu eeskujulikust esinemisest sõltub liiga paljude inimeste saatus.

      Koit saabub enne kui uni ja juba prõmmibki Effie mu ukse taga. Tõmban sahtlist selga esimesed ettejuhtuvad riideesemed ja vean end vaevaliselt restoranvagunisse. Mõtlen, et mis vahet sel on, kas ma tõusen vara või ei, tänane päev kulub nagunii ainult sõitmisele, aga siis tuleb välja, et eilne muundamine oli vaid selleks, et mind raudteejaama toimetada. Täna asub ettevalmistusmeeskond alles tõsiselt asja kallale.

      "Miks? Nagunii on liiga külm, et midagi välja paistaks," torisen mina.

      "Mitte 11. ringkonnas," vastab Effie.

      11. ringkond. Meie esimene peatuspaik. Alustaksin meelsamini mõnest teisest ringkonnast, sest see siin oli Rue kodu. Aga nii need asjad võidutuuril ei käi. Tavaliselt antakse stardipauk 12. ringkonnas ja tuuritatakse ringkonnanumbrite kahanevas järjekorras 1. ringkonnani välja. Sellele järgneb Kapitooliumi külastamine. Võitja ringkond jäetakse vahele, sinna minnakse kõige viimasena. Kuna 12. ringkond korraldab tavaliselt kõige tagasihoidlikumad pidustused – harilikult vaid õhtusöögi tribuutidele ja võiduralli väljakul, kus kellelgi ei paista olevat eriti lõbus –, on ilmselt kõige nutikam meid võimalikult varakult jalust saada. Sel aastal saab 12. ringkond esimest korda pärast Haymitchi võitu ringreisi viimaseks peatuskohaks ning Kapitoolium maksab pidustuste eest.

      Püüan toidust rõõmu tunda, nagu Hazelle soovitas. Paistab, et köögipersonal proovib mulle tõesti heameelt valmistada. Lisaks muudele delikatessidele on nad teinud minu lemmikrooga: lambahautist kuivatatud ploomidega. Laual minu koha peal ootavad apelsinimahl ja kann aurava kuuma kakaoga. Söön palju ja toidule ei ole midagi ette heita, aga ei saa just öelda, et ma sellest suurt rõõmu tunnen. Mind häirib, et keegi peale minu ja Effie ei ole välja ilmunud.

      "Kus kõik teised on?" küsin ma.

      "Ah, kes teab, kus Haymitch praegu on," sõnab Effie. Haymitchi ma tegelikult ei oodanudki, sest tema läheb vist alles praegu magama. "Cinna töötas hiliste tundideni sinu riidekupees. Tundub, et tal on sinu jaoks vähemalt sada erinevat kostüümi. Su õhturiided on väga peened. Ja Peeta meeskond ilmselt magab alles."

      "Kas teda ei ole vaja ette valmistada?" pärin mina.

      "Mitte nii nagu sind," vastab Effie.

      Mida see tähendab? Tähendab seda, et mina pean laskma terve hommiku oma kehalt karvu kitkuda, samal ajal kui Peeta saab kaua magada. Ma ei ole varem sellele eriti mõelnud, kuid areenil paistis, et vähemalt mõnedel poistel on karvad alles, aga ühelgi tüdrukul mitte. Nüüd tulevad mulle meelde ka Peeta karvad, kui ma teda oja ääres pesin. Päikese paistel hästi heledad, kui pori ja veri said maha pestud. Ainult nägu jäigi täiesti siledaks. Ühelgi poisil ei kasvanud habe, aga nii mõnigi oli selleks juba piisavalt vana. Huvitav, mida nad nendega tegid.

      Tunnen end näruselt, aga mu ettevalmistusmeeskond näib olevat veel hullemas seisus: valavad endale kohvi sisse ja vahetavad väikeseid värvilisi tablette. Niipalju kui mina tean, ei tõuse nad kunagi enne keskpäeva, kui tegemist ei ole just riikliku hädajuhtumiga, näiteks minu jalakarvadega. Ma olin nii rõõmus, kui ka need tagasi kasvasid. Justkui oleks karvad märk sellest, et asjad võivad veel vanadesse rööbastesse pöörduda. Libistan sõrmed üle jalgade ning annan oma keha ettevalmistusmeekonna kätte. Keegi neist ei ole nii jutukas nagu tavaliselt, nii et ma kuulen, kuidas kõik karvad ükshaaval karvanääpsust välja tiritakse. Pean ligunema vannis paksu ebameeldiva lõhnaga lahuse sees, samal ajal kui mu nägu ja juukseid kreemidega krohvitakse. Järgnevad veel kaks vanni, mille sisu ei ole enam nii jälk. Mind kitkutakse ja hõõrutakse ja masseeritakse ja võitakse, kuni nahk on täiesti hell.

      Flavius hoiab mu nägu lõuast, kallutab seda ja ohkab: "Kahju, et Cinna ei lubanud sind kuidagi muuta."

      "Jah, siis võiksime sinust kohe midagi erilist teha," lisab Octavia.

      "Kui ta vanemaks saab," sõnab Venia peaaegu süngelt, "siis peab Cinna meil seda lubama."

      Lubama mida? Ajada mu huuled punni nagu president Snowl? Tätoveerida mu rindu? Värvida mu naha fuksiapunaseks ja siirdada selle külge kalliskive? Lõigata mu näole kaunistavaid mustreid? Teha mulle kaardus küünised? Või lisada kassi vurrud? Nägin Kapitooliumi inimeste juures kõike seda ja veel rohkemat. Kas neil pole tõesti aimugi, kui ebardlikud nad ülejäänud inimestele tunduvad?

      Mõte sellest, et mind jäetakse ettevalmistusmeeskonna moetujude küüsi, ainult pikendab kõigi nende hädade nimekirja, mis mul meeles mõlguvad: minu teotatud keha, unepuudus, kohustuslik abiellumine ja hirm mitte vastata president Snow nõudmistele. Selleks ajaks, kui jõuan lõunalauda, kus Effie, Cinna, Portia, Haymitch ja Peeta on alustanud ilma minuta, olen liiga koormatud, et midagi lausuda. Nemad räägivad vaimustunult söögist ja sellest, kui hästi nad tavaliselt rongides magavad. Kõik on ringreisist kohutavalt elevil. Kõik peale Haymitchi. Tema ravib oma pohmelust ja nokib muffini kallal. Ka minu kõht ei ole eriti tühi, võib-olla sellepärast, et pugisin end hommikul rammusat toitu täis, või siis seetõttu, et olen õnnetu. Mängin puljongiga, pistan lusikatäie või paar suhu. Peeta, oma tulevase abikaasa poole ei suuda ma vaadatagi, kuigi tean, et tema ei ole milleski süüdi.

      Inimesed panevad mu tujutust tähele, üritavad mind vestlusse kaasata, aga ma tõrjun kõik nende katsed. Korraga jääb rong seisma. Teenindaja teatab, et peatus ei ole kütuse võtmiseks: mingi asi on rikkis ja tuleb välja vahetada. Selleks kulub vähemalt tund aega. Effie läheb endast välja. Ta tõmbab kotist ajakava ja hakkab uurima, kuidas praegune viivitus mõjutab kogu meie ülejäänud elu kõiki sündmusi. Lõpuks ei suuda ma teda enam kuulata.

      "Kõigil on täiesti ükskõik, Effie!" nähvan talle. Laua ümber istujad jäävad mind üksisilmi vaatama, isegi Haymitch, kellest võiks arvata, et ta on selles asjas minu poolt, sest Effie ajab ta täiesti hulluks. Taganen kohe kaitsepositsioonile. "On ju ükskõik!" kordan, tõusen püsti ja astun restoranvagunist välja.

      Korraga muutub rongisviibimine ahistavaks ja mul hakkab kõhus keerama. Leian väljapääsu, lükkan ukse jõuga lahti – mingi häirekell hakkab selle peale tööle, aga ma ei tee sellest väljagi – ja hüppan rongist välja. Ootan, et maanduksin lumes, kuid soe ja pehme õhk paitab mu nahka. Puude lehed on rohelised. Kui kaugele lõunasse me ühe päevaga jõudsime? Kõnnin raudteega paralleelselt, pilgutan eredas päikesevalguses silmi, kahetsedes juba, et Effiele niimoodi ütlesin. Ega tema minu praeguses kimbatuses süüdi ole. Peaksin tagasi minema ja vabandama. Selline vihapurse oli halbade kommete tipp ja Effiele lähevad kombed vägagi korda. Aga jalad suunduvad mööda raudteed edasi, viimasest vagunist mööda, jättes kõik selja taha. Tunnine peatus. Võin vähemalt kakskümmend minutit ühes suunas jalutada ja ikka veel õigeks ajaks tagasi jõuda, isegi varem. Selle asemel potsatan kahesaja meetri pärast maha ning jään istuma ja kaugusse vahtima. Kui mul oleks vibu ja nooled, kas ma läheksin siis ainult edasi?

      Mõne aja pärast kuulen selja taga samme. Kindlasti Haymitch, tuleb mind hurjutama. Muidugi olen selle ära teeninud, aga ometi ei taha ma seda kuulda. "Ma ei ole sinu loengu jaoks just õiges tujus," hoiatan oma kingade kõrval kasvavat rohututti.

      "Püüan siis lühidalt teha." Peeta istub mu kõrvale maha.

      "Ma arvasin, et Haymitch tuli," sõnan mina.

      "Ei, tal on ikka veel selle muffiniga tegemist." Vaatan, kuidas Peeta seab oma tehisjala teise kõrvale. "Kehv päev, mis?"

      "Pole midagi," vastan.

      Ta hingab sügavalt sisse. "Kuule, Katniss, ma olen juba ammu tahtnud sinuga rääkida sellest, kuidas ma rongis käitusin. Ma mõtlen seda eelmist rongi. Seda, mis meid koju tõi. Ma teadsin, et sinu ja Gale'i vahel on midagi. Olin tema peale armukade juba enne seda, kui sinuga ametlikult kohtusin. Ja minust polnud aus sinult nõuda, et see, mis meie vahel oli, jätkuks ka pärast mänge. Anna andeks!"

      Tema vabandus üllatab mind. Tõsi on see, et Peeta muutus tõrjuvaks alles siis, kui ma talle tunnistasin, et minu armastus tema vastu oli enam-vähem teeseldud. Aga ma ei pane seda talle pahaks. Areenil läksin armuromaaniga kogu hingest kaasa. Oli hetki, mil ma päriselt ei teadnud, mida Peeta vastu tunnen. Tegelikult ei