Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Evelin Kivimaa

niipalju ei mäletagi kui pohmelle. Juua võis igal pool, aga pohmell tuli ravida välja kodus. Siis oli majas tükk aega kasutu meesisik. Kindlasti oli see kurb ja ängistav. Oli normaalne isa ja nüüd siis jälle selline periood, ja pole teada, kaua see kestab. Samas ei ole jäänud see lapsepõlvemälestustes kuidagi domineerima.

      “Tätoveering”: mustlastsirkus lõpuni!

      Kas ma sellist tätoveeringut siis tahtsingi, uurib Margus (Arvo Kukumägi) ennast peeglist. “Kuku sobis sellesse rolli, oli vahetu ja lapselik,” kirjeldab Peeter sõbra esimest suurt filmirolli.

      “Ma lasin endale linnu teha,” ütleb verinoor Margus (Arvo Kukumägi), rebides pluusi eest lahti ja paljastades rinnal laiutava näkineiu.

      “Ja ongi kõik. Nahk raisus,” ärritub konstaablist isa (Karl Kalkun) ning sasib poja pluusikaelusest kinni. “Sellest ei saa enne lahti, kui sulle kirstukaas peale pannakse, saad aru! Enne sa gümnaasiumi ei lähe, kui oled seda sigadust parandanud.”

“Tätoveering” (1976)

      Simm:

      Algul oli mul peaossa valitud Hannes Kaljujärv, kuid filmi juhendajaks kinnitatud Andrei Tarkovski ütles: “Kui see vend hakkab mängima, siis ta võtab kodust kirve ja lööb meiereiomanikule pähe. Sellega su film lõpebki. Otsi veel.”

      Hannes oli liiga mehine ja tugev. Arvo Kukumägi oli lapselikum, tema ja meieri (Arnold Altmäe) kaklusstseen oli nagu imiku peksmine. Eks me võimendasime seda üle ka. Kinos on vähe juhuslikke asju.

      “Tätoveeringu” peaosatäitja Arvo Kukumägi:

      2010. aasta lõpus lasin tätoveerida oma käsivarrele väikese atraktiivse näkineiu. Telemehed, kes tegid saateid eesti tattoo’dest, käisid idee välja. Näkk on ilus ja suurte rindadega nagu 30aastane Brigitte Bardot. Käisin seda Peetrile näitamas: “Sinu esimeses filmis tehti mulle igal hommikul pläraki! linoleumiga tätoveering peale, aga nüüd on mul elu lõpuni ilus näkk.”

      Mu esimene kohtumine Peetriga oli Tallinnfilmi paviljonis filmiproovis. Olin siis täielik poisiklutt, esimest kursust lõpetamas, polnud linnaeluga harjunud. Tema oli samuti kogenematu. Ta on maapoiss nagu minagi: mina olen Setumaa kartulivao vahelt, tema on tuhamägede vahelt Kiviõlist, suurt vahet pole.

      Kui Peeter hakkas otsima lavakast “Tätoveeringusse” uut peaosalist, siis õppejõud Kalju Orro soovitas mind. Filmiproovis lasi Peeter mul täita jõle totraid ülesandeid, näiteks lugeda Hamleti monoloogi. Kuna ma hakkasin talle meeldima, siis kinnitas Peeter mu kohe rolli peale.

      Meie lähem tutvus algas Järva-Jaanis, kus oli filmitegemise baas. Peetril on väga suur osa selles, et ma armusin kinematograafiasse. Kogu võttegrupp elas kommuunielu ja mulle hakkas see meeldima. Elasime ühiselamus, Simm minu naabertoas. Toauksed olid lahti. Millegipärast sattusin Simmi tuppa ja vaatasin, et mis asi see on, niisugune imelik hea lõhn. Ma polnud elu sees deodoranti näinud. Luba küsimata lasin Simmi sidrunilõhnalist deodoranti endale peale ja mul oli hoopis parem enesetunne. Peetrile ma seda ei öelnud ja hoidsin temast eemale, kartsin, et ta tunneb lõhna ja mõtleb, et olen mingi varas. Mida ma ju olin, aga ma lasin seda deodoranti hästi vähe.

      Kunsti nimel: Peeter Simmi käe all vajuvad kaduvikku peaosatäitja Kukumäe juuksed. Taamal operaator Arvo Iho.

      Alguses tegime need filmivõtted, kus mul olid juuksed peas, siis oli vaja mind rolli pärast kiilaks ajada. Peeter oli nii solidaarne, et ajas ennast ka kiilaks ja osales niimoodi filmis väikeses episoodis. See jättis mulle vägeva mulje.

      Pärast filmivõtteid tuli mul 9. augustil sünnipäev ja Kalju Orro kinkis mulle, kiilakale, sada või rohkem kammi. Kogu sortimendi, mida tootis Tartu kammivabrik, kus töötas Orro isa.

      “Tätoveeringu” direktor Veronika Bobossova:

      Meie poolt rolli peale valitud mustlastüdruk Zoluška (Zoja Tsjurilo) oli 19aastane. Isalt oli vaja luba küsida, kas tüdruk tohiks filmis mängida. Isa oli Moskvas mustlasparun. Sõitsin kohale, maja sees kõik säras, kuld ja kristall. Nii vastik oli mustlasparuniga juttu ajada, ta aina nõudis: aga see ja see ja see… Leppisime kokku, et mustlastüdrukut saadab vanem õde, kellele on vaja selle eest maksta.

      Väike mustlaspoiss Jaan Brezauski käis võtetel koos vanematega. Kord lipsas poiss pürotehnikaautosse ja pani midagi põlema. Äkki tema isa karjatas, tõmbas püksid maha ja hakkas poisi käe peale pissima – ütles, et see aitab põletuse vastu. Seejärel ütles mustlaspoisi ema, et tema ei luba enam poissi filmida, sest: “Teie ei vaadanud ja minu poeg põletas käe ära! Kõik, rohkem ma teda teile ei anna!”

      Läksin ühiselamusse paluma, et film on vaja ikka lõpetada. Nad jäid nõusse, aga nõudsid: “Viige meid praegu Tallinna, paari päeva pärast tuleme.” Tulidki ja meile anti poisi filmimiseks väga lühike aeg.

      Talvel toimus Moskvas “Tätoveeringu” läbivaatus, mille järgi omistas komisjon filmile vastava kategooria. Saatsin kutse ka mustlannale. Kohale tulid peale Zoluška ka tema õde, veel üks naine ja kolm poissi. Poisid istusid koos komisjoniliikmetega laua taha. Kui komisjoniliikmed rääkisid filmist hästi, siis mustlaspoisid plaksutasid, kui mitte nii hästi, siis tegid põlastavaid hääli. Tsirkus lõpuni!

      Simm:

      Mustlastüdruk ütles helistuudios, et tema ei saa laulda lihtsalt niisama, laulma peab kellelegi. Stuudios olid Jaanus Nõgisto ja Margus Kappel. Mustlastüdruk küsis Nõgisto käest: “Mis sinu nimi on? Jaanus? Ilus poiss, sinule laulangi.” Vaatas Nõgistole silma ja lauliski, sellise fiilinguga! Kui loo sõnu kuulata, siis kostab sealt läbi Jaanuse nimi.

      Helindamise ajal oli mustlaspoiss endale teab mida sisse söönud ja haiglas lääbakil, nii et ei saanud tulla. Meie aga pidime filmi tähtajaks valmis tegema. Mustlaspoisi partii luges sisse Hendrik Toompere juunior, kes oli sellal poisike, aga täiesti professionaalne näitleja. Ta tegi kõik, mis võimalik. Aga! Samamoodi nagu mustlastüdruk ei saa laulda, ilma et tal oleks Jaanus silme ees, nii ei ole võimalik järele teha mustlaspoisi käredat häält. Tegime filmi koos Hendrikuga valmis ja andsime üle. Kui aga mustlaspoiss Jaan sai terveks, siis salvestasime temaga kõik uuesti.

      “Tätoveeringu” muusika autor, 1970.–1980. aastate menuka rokkbändi Ruja kitarrist Jaanus Nõgisto:

      Kuni “Tätoveeringuni” olid teinud Eestis filmimuusikat ainult akadeemilised muusikud, heliloojate liidu liikmed. See oli privilegeeritud töö, mille eest maksti väga hästi. Et muusikat looksid põlve otsas mingid noored kutid, kes mängivad kitarri teinekord ka kõvasti ja veidralt – see ei tulnud kõne allagi! Peeter suutis siiski läbi suruda, et “Tätoveeringu” heliloojateks kinnitati mind ja Margus Kappelit. Muusika tegin küll põhiliselt mina, Kappel mängis teist kitarri.