Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Evelin Kivimaa

kus asub suur vene õigeusu keskus. “Raha meil ei olnud, magasime raudteejaamas, pead üksteise õlal,” meenutab Simm.

      Simm:

      Üks mu kõige lähedasemaid inimesi on sõber Nikolai Skujbini naine Valentina, kes elab Moskvas. Tudengiajal lõin ma Väikesele Valjale kangesti külge. Ta oli kinoinstituudi kõige ilusam tüdruk, selline pisikene, õppis filmidirektoriks. Õpetasin Väikese Valja jooma ja suitsetama. Tema trükkis masinakirjas kõike, mis mul vaja. Tänan jumalat, et ma temaga ei abiellunud. Tead, miks? Kõik oleks argipäevaga ära lahjendatud.

      Kunagi on olnud suur armastus, millest hõõgub midagi edasi, aga hoopis teisel kujul. Ükskord oli Valja pool tema sõbranna, kes hakkas mulle külge lööma. Plaanisin koos selle mooriga ära minna, aga Valjal õnnestus asi kuidagi luhta ajada. Kus ta pärast lendas mulle peale! Et “kurrat, ma nägin, mismoodi sul silmad läksid punaseks nagu puuriküülikul, sa oled kurradi täkk”!

      Ütlesin: “Ise sa söötsid mulle oma sõbranna ette.”

      Valja vastu: “Pärast kõike seda, mis meie vahel on olnud, julged sa niisugust asja ette võtta!”

      Meie loost oli sel ajal möödas juba sada aastat.

      Mu Moskva-pruudi söögilaua kohal rippus minu ja Hille pulmapilt. Hästi imelik. Nad olid puutunud omavahel kokku paar korda. Kord tulime Valjaga koos Tallinna ja meil polnud siin kusagil elada. Hillekas õppis lavakunstikateedris ja meil oli vaja sinna ühikasse saada. Komandant loomulikult sisse ei lasknud: nõukogude ajal ja öösel pealegi. Ronisime üles kõrgele korrusele, Hille tiris Väikest Valjat kättpidi aknast sisse ja mina lükkasin tagumikust. Pärast tirisid tüdrukud minu tuppa.

      Olime ühikatoas, mina magasin Hilleka kaisus. Öö läbi kuulsin, kuidas Väike Valja nuttis kõrvalvoodis. Kusjuures ma ei taibanud sellele erilist tähelepanu pöörata. Valja oli mulle nagu sõber, me ei olnud sel ajal paarike.

      Tudengiaegne kallim, REN TV toimetaja Valentina Skujbina:

      Ei olnud nii! Mina sõitsin Tallinna ja magasin rahulikult, sest sel ajal olime temaga lihtsalt sõbrad. Kui meil oleks olnud romaan, siis oleks see olnud valus. Sel juhul ma ei oleks üldse kaasa läinud.

      Suhtlesime Petkaga esimesest kursusest alates. Elasime mõlemad ühiselamus, nii et ta oli lähedal. Ta oli täiesti eriline. Tema ettevõtmisi oli terve kosmos. Ta ei võinud minutitki paigal istuda. Käisime spordivõistlustel, muuseumides, igasugu huvitavates kohtades. Minul on vaja aega ka endale olemiseks, temal mitte. Kui me kuskile ei läinud, siis tingimata kuulasime muusikat.

      See Peetri tehtud foto Valjast avaldati Tšehhi almanahhis Fotografie 1972. aastal. “Ma olen siiamaani jube uhke, et see on seal ilmunud. Käisin läbi Tartu fotoklubiga, kustkaudu see pilt sinna sattuski,” tähendab Simm.

      Petka on mulle palju andnud. Talle oli eriline rõõm, kui tal õnnestus rääkida mulle midagi uut. Ta räägib vene keelt aktsendiga, nii et on aru saada, et ta on välismaalane. Grammatika ja sõnavara on aga absoluutsed, ta kõneleb peaaegu nagu emakeelt.

      Ta on positiivne. Delikaatne. Avatud erinevatele inimestele. Petka on terve maailm. Meie puhul on veel selline kokkulangevus, et mõlemal on reesusnegatiivne veregrupp, mida esineb väga harva.

      Mul vedas, et tutvusin temaga. Saatuse kingitus. Tal on nii puhas loomus. Ta ei rääkinud mitte kunagi halvasti ühestki naisest. Mõnel mehel on kombeks arutada teistega oma naissuhteid, temal mitte.

      “Üks mu lemmikpilt Valjast. Fiiling on peale jäänud,” kommenteerib Peeter.

      Kolja ja Valja tänapäeval ehk abikaasad Nikolai Skujbin ja Valentina Skujbina 1990. aastate lõpul. “Alati Moskvas käies elan nende juures,” ütleb Simm.

      Sõbrustasime temaga kaua, enne kui romaan algas. Oma usaldavuses jäin isegi tema poole, ööbisin samas toas. Kui tüdruk ise ei anna märku, et ta on valmis õrnadeks tunneteks, siis Peeter ei puutu sõrmeotsagagi. Tema tsiviliseerituse aste on niivõrd kõrge.

      Peetriga olid meil mitmeastmelised suhted. Alguses sõbrustasime, siis oli meil romaan, aga tema erilisus segas mind. Tema enda maailm on nii suur, et ta ei suuda adekvaatselt suhtuda lähedase inimese maailma. Tal oli oma ettekujutus, milline ma olen ja kuidas peaksin käituma. Kui avaldasin arvamust mõne filmi või raamatu kohta, siis võis ta öelda, et “need ei ole sinu mõtted”. Kui oled kaua tema kõrval, siis jääb endale vähe õhku. Pidin minema ja hingama. Läksin ära, mul olid teised romaanid. Peeter ootas nende möödumise ära ja ilmus jälle välja. Pööramata vahepealsele mingit tähelepanu.

      Praeguse abikaasa Koljaga tutvusin just Peetri kaudu. Meist sai paar küll alles kolm aastat pärast instituudi lõpetamist. Kui Peeter ja Hille abiellusid, siis suhtlesime perekonniti. Mulle tundus, et Hille võitles samuti oma koha pärast. Näiteks tulid nad Moskvasse, läksid poodi ja Hille tahtis osta mingit kreemi, aga Peeter ütles, et tal pole seda vaja. Veidi sõjakas seisukord.

      Väga isiklikes suhetes on naisel raske võtta vastu koht, mille Peeter on ette näinud, ja sealt mitte liikuda. Inimene ju muutub.

      Hüsteeriline seisund “Võsakuradi” võtteplatsil

      Maas lamav Peeter näitab ette, kuidas peaks vangil saapad jalast tirima. Fotol vasakult metsavaht (Vaino Vahing) ja sõjavang (Kubanbek Žussupov).

      Sõjavang (Kubanbek Žussupov).

      Metsavaht (Vaino Vahing).

      Püssimees juhib vangi, pilusilmset meest, kelle pilk eksleb ringi nagu tapale veetaval loomal. Kui valvuri tähelepanu hetkeks hajub, viskub vang sillalt alla.

“Võsakurat” (1976)

      Režissöör Valentin Kuik:

      Simmi diplomifilmi “Võsakurat” alus oli Arvo Kruusemendi jutustatud lugu sõjavangist, keda viiakse mahalaskmisele. Teel teeb vang enesetapukatse. Valvur, keda mängis tuntud psühhiaater Vaino Vahing, päästab ta ära, toimetab asulast eemale ja laseb vabaks.

      Simm oli otsustanud, et vang peab olema mongoliidsete näojoontega. Nii ta siis nõudiski, et stuudio võimaldaks tal lennata Kirgiisi NSV-sse sobivat näitlejat otsima. Jäänud tagasiteel Kasahhi NSV-s toimunud vahemaandumise ajal lennukist maha, käis Simm ka Nõukogude Turkmeenias ja saabus Tallinna tagasi tühjade kätega. Mitte keegi ei sobinud sõjavangiks, kellel ei olnud stsenaariumi järgi tarvis öelda ühtki sõna. Paar päeva enne võtete algust kohtas Simm lõpuks sobivat noormeest Tallinna kesklinnas. See oli kunstiinstituudis graafikuks õppiv kirgiis.

      Võttegrupp.

      Episoodis Urmas Kibuspuu.

      Simm:

      Tollane Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas lõi mu esimese diplomitöö stsenaariumi tagasi. Remmelgas oli tark mees, sai aru, et see oli kõnts. Tema lemmikkommentaar “mõtet välja ei mõtle” jääb mind alatiseks saatma. Pool aastat imesin pöialt. Olin praktikal “Suve” filmi juures. Sõitsime režissöör Arvo Kruusemendiga otsima mingit võttekohta, kui ta rääkis mulle oma kodukohas juhtunud loo, mille ma siis dramatiseerisin.

      Film on kollektiivne looming. Kuigi maailmas on ka hoopis teistsuguseid lähenemisi, on niisuguseid diktaatoreid, et kõik värisevad. Peterburi kolleegidele on omane skandaalne ja hüsteeriline õhkkond. Nii närviline, et pool võttegruppi nutab nurga taga ja teine pool karjub nende peale. Õhtul lepivad kõik omavahel ära ning tõdevad, et oli tore võttepäev.

      “Võsakuradi”