Peeter Simm. Eesti filmi partisan. Evelin Kivimaa

inimestel on silmad kissis. Leppisime Lapšoviga kokku, et hakkame filmima režiimis, sompus või varjus. Režiimiks nimetatakse aega, kui valgus on pehme. Seda on õhtul vast 20 minutit ja hommikul 15 minutit. Inglise keeles öeldakse maagiline tund. Taevas ja maa on ühesuguse valgustusega, varjud puuduvad. Ilus pilt on sel ajal.

      Sõjavangi põgenemiskatse filmis Peeter Simm (fotol paremal) vanal Kasari sillal. “Fantastiliselt ilus sild,” kiidab Simm.

      Selgus, et päike särab päev läbi. Lapšov keeldus päeval filmimast. Mina kui pehmem inimene palusin, et katsume ikka kuskil puude all… Filmidirektor Veronika Bobossova hakkas operaatori peale karjuma, et mis ta õige mõtleb, me peame filmima, meil on plaan. Lapšov virutas jala niisuguse jõuga vastu kändu, et lõi endal varbaluu pooleks. Ja hakkas siis invaliidi seisukohalt dikteerima, mismoodi teha.

      Ma ei unusta kunagi Lapšovi meelekindlust. Terve Tallinnfilm oli tema vastu, kõik 500 inimest. Lapšov, kummikud jalas, lonkas üksipäini puude all. Kui vaadata resultaati, siis oli tal õigus! Kui operaator oleks andnud järele ja me oleks filminud päeval, siis poleks tulemus nii ilus ja ühtlane.

      Tolka ei võtnud napsi ega midagi. Alles pärast viimast võttepäeva jõi ennast maani täis nagu orikas. Kui ta järgmisel hommikul hirmsa pohmelliga üles ärkas, siis tõime talle õlut ja parandasime pea ära. Küsisin: “Mis värk see oli, me ju leppisime kokku?” Ta vastas: “Ma ei suuda kannatada, kuidas te võtteplatsil rahulikult mäletsete nagu lehmakari. Võtteplatsil peab olema loominguline atmosfäär, kõik peab põlema.”

      Võttegrupp tööhoos, vasakult töömees, operaator Anatoli Lapšov ja operaatori assistent. “Ükskord jõi assistent ennast täis ja teatas, et tema jätab täna võtte ära. Me tegime loomulikult töö ära. Operaator Tolja keris ise filmilinti, muidu on see assistendi töö,” räägib Simm.

      Režissöör Valentin Kuik:

      Näitlejate valikul ilmnenud maksimalismist enam üllatas stuudio paljunäinud juhtkonda Simmi diplomitöö materjal. Simmi instituudikaaslasest operaator ei olnud filminud mitte ühtki suurt plaani. Asjatundjad olid nõutud, kuid Simm säilitas rahu, istus visalt montaažiruumis ja pani lõpuks kokku tugeva pildirea, mis toetatuna Dmitri Šostakovitši muusikast sai Kreekas toimunud üliõpilasfilmide festivalil preemia. Sellega oli diplom kaitstud.

      Filmidirektor Veronika Bobossova:

      “Võsakuradi” helindamise ajal tuli Peeter ja rääkis, et tal on sündinud tütar. Peeter küsis, mis nime me pakume. Kogu grupp otsustas ühehäälselt, et muidugi Kadri – sest see on seotud kaadritega.

      Eksabikaasa Hille Simm: “Peeter elas oma kinodes, sina vaata ise, kuidas kahe lapsega hakkama saad.”

      Juhuslikke autosid hääletades tutvunud Peeter ja Hille puhkavad diivanil, mis ootas neid maantee serval.

      Hääletamine oli Peetri ja teistegi üliõpilasmalevlaste põhiline reisimisviis.

      Pidurikrigin. Autost astub välja Hille, lavakunstikateedri särasilmne ja sihvakas tudengipiiga. Tee kõrval ootab veel kaks hääletajat, üliõpilasmaleva poisid. Üks neist on Peeter Simm.

      Eksabikaasa, vaimse õpetaja Anastasia raamatute tõlkija ja kirjastaja Hille Simm:

      See, kuidas Peeter tookord välja nägi, oli vaatamisväärne. Tal olid pikad blondid lokkis juuksed, punane pael ümber pea, katkine sandaal oli seotud nööriga jala külge, pooleks läinud prilliklaasi oli parandatud leukoplastiribaga.

      Leppisime kokku, et läheme järgmisel päeval koos Tartu täikale. Läksimegi. Mind koju saates rääkis ta Shakespeare’ist ja see avaldas mulle muljet. Mu emale oli Peetri välimus väga ehmatav, nii et ta ütles hiljem: “Hille, palun ära seda noormeest enam meile too!”

      Sõitsime koos üliõpilasmalevasse. Simm oli Vana-Vigalas samas rühmas, kus olid ees minu kursusekaaslased lavakunstikateedrist, Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu. Nädala või kaks olime koos malevas ja… nii see suhe hakkaski arenema. Mingi tõmme meie vahel oli. Seltskondlikul tasemel võib ta väga huvitav olla. Ta on üldiselt rõõmsameelne, temaga koos oli tookord lahe.

      Suvi, päike, hea seltskond – malevas oli lõbus! Puhkehetk Vana-Vigala malevas, Peetri kaisus oma rühma tüdruk. Taamal teatritudeng Urmas Kibuspuu.

      Peeter ja Hille 1976. aastal. “See kaabu oli varem isa oma. Kaua aega noolisin seda endale, aga isa keeldus kangekaelselt. Ja siis ta kinkis selle mulle pulmadeks. Kaabuserva vahel olid veel kinopiletid ajast, kui ta mu emale külge lõi,” ütleb Simm.

      Kuni Peeter Moskvas õppis, nägime me mõne korra aastas. Kui ta tuli Eestisse tagasi ja läks Tallinnfilmi praktikale, siis hakkasime koos elama. Mingil perioodil ei olnudki meil õiget elukohta. Kus õhtu, seal öömaja. Peetril oli mitmeid tädisid, olime ühe ja teise juures. Kuni Peeter tuli teatega, et “oh, ma leidsin!”. Mina nägin uut elamist alles kolimispäeval. See oli väike tuba, kus oli soemüüriga pliit ja pool akent. Toa keskele oli sein vahele ehitatud ja teisel pool seina elasid teised inimesed. Hakkasin lahinal nutma. Ma nii väga armastan valgust ja siis korraga vaid POOL akent! Peldik oli koridoris ja sellel oli kaks ust.

      Me ikkagi kolisime sinna. See oli pisike puumaja Tallinnas Imanta tänaval, Olümpia hotelli lähedal. Praegu on seal suured üheksakorruselised elamud.

      Hille toidab esiklaps Kadrit.

      Tegime oma elamise hubaseks, tõin vanaema kaltsuvaibad põrandale. Sõpradega sai seal mõnusaid pidusid peetud.

      Edaspidi leidsime parema koha, kojamehekorteri praeguse rahvusraamatukogu lähedal. Seal oli meil kaks väikest tuba eraldi sissekäiguga. Sel ajal me ka abiellusime. Pulmakleit on mul tänaseni alles. Lasin värvalil selle kuldkollaseks toonida ja mõlemad tütred on seda kandnud. Me ei tahtnud pulmapidu, aga kuna sugulased pidid omavahel tuttavaks saama, siis tegime piduliku lõunasöögi Viru hotelli 22. korruse restoranis.

      Pärast viisid ämm ja äi meid Kloogale, kus nautisime mesinädalaid. Seal oli Peetri vanatädi suvemaja, mis oli tühi, sest oli juba september. Võtsime kõik lilled ja kingitused kaasa, tuba sai paksult lilli täis. Käisime koos seenel.

      Pärast Kadri sündi saime osta Mustamäele kahetoalise kooperatiivkorteri, esimese päris oma kodu. Peetrit taheti korduvalt sõjaväkke võtta, filmidirektor Veronika Bobossova käis teda lausa vastuvõtupunktist tagasi nõutamas. Kui oli kaks last, siis enam sõjaväkke ei võetud – see oli ka põhjus, miks Mari nii ruttu sündis. Muidu oli kogu aeg oht, et Peeter viiakse minema.

      Hille lastega jalutuskäigul Mustamäe-kodu lähistel.

      Kadri ja Mari vanusevahe on aasta ja neli kuud. See on liiga väike vahe. Raske oli, sest Simm oli palju ära. Peeter elas oma kinodes, sina vaata ise, kuidas kahe lapsega hakkama saad.

      Meil ei olnud Tallinnas ühtegi vanaema, kelle juurde lapsi viia. Mulle oli see üsna karm aeg. Lapsed olid väga toredad, aga kui sa pead olema nende jaoks olemas 24 tundi 7 päeva nädalas ja niimoodi kuust kuusse ja aastast aastasse, siis muutub see kurnavaks.

      Ma ei saanud oma loovust rakendada. Enne laste sündi laulsin erinevates bändides. Kui Kadri oli väike, siis käisin veel laulmas Mustamäe mängude majas ühes bändis. Mäletan, et Kadri istus proovi ajal klaveri peal. Siis sündis Mari ja kahe väikesega enam ei lähe ju. Kord kohtasin oma kunagise ansambli Vikerviis juhti, kes kutsus mind laulma. Kui rääkisin kodus Peetriga, kas saaksin kord või kaks nädalas proovis käia, siis ta ütles: “Mina