Kuningas Kull ja Bran Mak Morn. Robert Ervin Howard

tõelist inimest, keda ma kunagi tapnud olen. Aga ometigi – oleks neid olnud vaid paar tükki rohkem, oleks asi vast teistpidi lõppenud.”

      Kull noogutas. Metsik hullus oli temast lahkunud ja tohutu väsimus tuli talle peale. Veri nõrgus tema rinna-, õla- ja jalahaavadest. Brule, ise samuti mitmetest lihahaavadest veritsemas, vaatas teda teatud murega.

      „Isand Kull, laseme naistel sinu haavad kinni siduda.”

      Kull paiskas ta oma suure käe justkui joobunud löögiga kõrvale.

      „Ei, me peame selle asja lõpuni viima. Sina mine ja lase oma haavu parandada – ma käsin sind!”