Kuningas Kull ja Bran Mak Morn. Robert Ervin Howard

olen jahtinud tiigreid udustel randadel merelt puhuvate lõikavate idatuulte käes ja olen roninud üles mäejärsakutest lääne merede kallastel. Aga tule nüüd lähemale, puuduta seda käevõru.”

      Ta sirutas käe välja ning kui Kull hämmeldunult kuuletus, ohkas kergendunult.

      „Nonii. Nüüd viska see kuningarüü oma seljast, kuna sul on ees selline öö selliste vägitegudega, mida ükski atlantislane uneski näha ei oska.”

      Brule ise oli kaetud ainult nappide riidekiududega, millest läbi oli torgatud lühike kaarjas mõõk.

      „Ja kes oled sina, et mulle käske anda?” küsis Kull solvunult.

      „Kas Ka-nu mitte ei käskinud sul kuulata mind kõiges, mida ette võtame?” küsis pikt ärritunult, silmad välkumas. „Ma ei tunne sinu vastu mingit sümpaatiat, isand, aga sel hetkel ma jätan verivaenu kõrvale. Sina tee samamoodi. Ja nüüd tule.”

      Vaikselt juhtis ta teed läbi toa ukse poole. Uksepraost oli näha koridori ja pikt käskis kuningal sealt läbi vaadata.

      „Mida sa seal näed?”

      „Mitte midagi muud kui kaheksatteistkümmet valvurit.”

      Pikt noogutas ning andis Kullile märku, et too talle järgneks. Vastasseina paneelide juures jäi Brule seisma ning kobas hetke millegi kallal. Siis astus ta tagasi ja tõmbas mõõga välja. Kull hüüatas üllatusest, kui ta nägi paneeli vaikselt lahti vajumas ning nende ees hämaralt valgustatud läbikäiku paistmas.

      „Salakäik!” hüüatas Kull vaikselt. „Ja mina ei teadnud sellest midagi! Valka nimel, kes oleks võinud arvata!”

      „Vaikust!” sisistas pikt.

      Brule seisis nagu pronkskuju ning iga väiksemagi heli peale läksid ta närvid pingule. Miski tema olekus pani Kulli karvad kergelt turritama, mitte küll hirmust, vaid mingist kõhedast ootusärevusest. Brule astus vaikselt salakäiku. Käik oli tühi, kuid puhas, mis näitas, et salakoridori oli varemgi korduvalt kasutatud. Käiku täitis ähmane hallikas valgus, kuid selle allikat polnud kusagil näha. Iga paari meetri tagant nägi Kull uksi, mis teiselt poolt ei saanud näha olla, kuid mis olid kergesti nähtavad seestpoolt.

      „See palee on nagu meekärg.” pomises ta.

      „Jah. Mitmed silmad jälgivad sind nii ööl kui päeval, kuningas.”

      Kuningale avaldas muljet Brule käitumine. Pikt liikus edasi aeglaselt ja ettevaatlikult, pooleldi küürutades, mõõgatera madalal ja ettepoole suunatud. Ta rääkis sosinal ning heitis pidevalt pilke ühele ja teisele poole.

      Koridor võttis järsu kurvi ja Brule piilus ettevaatlikult ümber nurga.

      „Vaata sinna!” sosistas ta. „Aga mäletad – ei ühtki sõna, ei ühtki piiksatust su enda elu huvides!”

      Kull piilus ettevaatlikult üle Brule õla. Kurvi taga läks koridor üle trepiks. Ja siis põrkas Kull tagasi. Treppide jalamil lamasid kaheksateist Punast Sõdurit, kes olid määratud sel ööl kabinetti valvama. Vaid Brule tugev haare tema suure käsivarre ümber ja vihane sosin tema kõrvas hoidsid Kulli treppide poole tormamast.

      „Vait, Kull! Ole vait, Valka nimel!” sisistas pikt. „Need koridorid on nüüd tühjad, aga ma panin palju kaalule, et seda sulle näidata, et sa ometi usuksid, mida ma sulle räägin. Tagasi kabinetti nüüd.” Ja ta hakkas tagasi minema, Kull tema kannul, mõtetes valitsemas segaduse turmtuli.

      „See on reetmine!” pomises ta terashallide silmade hõõgudes. „Sina vastik ja väle! Vaid paar minutit on möödas sellest, kui need mehed koridoris valves olid.”

      Kabinetis sulges Brule tasakesi salakäigu ning juhatas Kulli ukse juurde ja käskis tal pilust läbi vaadata. Kull ohkas kuuldavalt. Seal seisid noodsamad kaheksateist valvurit!

      „See on mingi nõidus!” sosistas ta mõõka välja tõmmates. „Kas seal valvavad surnud mehed?”

      „Just nii!” kostis Brule vaevukuuldav vastus ja pikti säravates silmades oli kummaline pilk. Nad vaatasid hetkeks teineteisele silma. Kulli kulm läks hämmingust kortsu, kui ta üritas pikti läbitungimatust näost midagi välja lugeda. Siis moodustasid Brule vaevu liikuvad huuled järgmised sõnad: „Rääkiv Madu!”

      „Vaiki!” sosistas Kull ja sulges oma käega Brule suu. „Sinus räägib surm. See nimi on ära neetud!”

      Pikti kartmatud silmad vaatasid talle rahulikult vastu: „Vaata uuesti, kuningas Kull. Need valvurid on teised.”

      „Ei, need on samad mehed. Valka nimel, see on nõidus – see on hullus! Ma nägin omaenda silmaga neid mehi vaevu kaheksa minutit tagasi. Aga ometi, siin nad seisavad!”

      Brule astus tagasi, uksest eemale, ja Kull järgnes talle automaatselt.

      „Kull, mida sa tead selle rahva pärandist, kelle üle sa valitsed?”

      „Paljugi ja samas ei midagi. Valuusia on nii vana…”

      „Täpselt nii,” Brule silmades välgatas kummaline valgus, „me pole midagi muud kui barbarid – vastsündinud, võrreldes seitsme kuningriigiga. Isegi nemad ise ei tea, kui vanad nad on. Ei rahva mälu ega ajaloolaste annaalid ei ulatu nii kaugele, et öelda, millal tulid esimesed mehed merest välja ja ehitasid kallastele linnad. Aga Kull, mitte alati ei ole inimene teiste inimeste üle valitsenud.”

      Kuningas ehmus, nende silmad kohtusid. „Jah, minu rahva kohta käib legend, et…”

      „Ja minu rahva kohta ka!” segas Brule vahele. „See juhtus veel enne, kui meie saared olid Valuusiaga ühendatud. Jah, Lõvikihva, piktide seitsmenda sõjapealiku valitsuse ajast on möödas nii palju aega, et keegi enam täpselt ei mäleta, kui palju. Me tulime üle mere, päikeseloojangusaartelt. Me sõudsime mööda Atlantise kallastest ja randusime tule ja mõõgaga Valuusia randadel. Need pikad valged rannad kajasid odavõitlusest ja öö oli hele nagu päev põlevate losside kumas. Ja kuningas, Valuusia kuningas suri sellel sombusel päeval verest punaseks värvunud liival…” Tema hääl katkes, kaks meest vaatasid teineteist ning ühtki sõna vahetamata nad noogutasid.

      „Valuusia on vana!” sosistas Kull. „Atlantise ja Mu mäed olid alles luited meres, kui Valuusia oli juba noor.”

      Öötuul kahises läbi avatud akna. Mitte vaba, karge mereõhk, mis nii Brulele kui Kullile nii tuttav oli, aga nagu hingeõhk minevikust, täis muskust ja unustatud asjade lõhna, sosistades kähedalt saladusi, mis olid pärit maailma noorusaegadest.

      Seinavaibad kahisesid tuule käes ning Kull tundis end äkitselt nagu alasti laps selle müstilise mineviku ja esivanemate kättesaamatu tarkuse ees. Jälle tuli talle peale tugev ebareaalsuse tunne. Tema hingesoppides sosistasid gigantsed fantoomid koletislikke asju. Ta tajus, et Brulel käisid samasugused mõtted peast läbi. Pikti pilk oli pingsalt kuninga näkku kinnitatud. Nende pilkude kohtudes tundis Kull selle vaenlashõimu mehega sooja sõbramehelikkust. Nagu rivaalitsevad leopardid, kes ühendavad oma jõud jahimeeste vastu, tegid need kaks metslast liidu vanade aegade ebainimlike saladuste vastu. Brule läks tagasi salakäigu juurde. Nad sisenesid vaikselt ja läksid mööda hämarat koridori edasi, liikudes vastassuunas sellest kohast, kus nad enne viibinud olid. Mõne aja pärast pikt peatus ja surus end ühe salaukse vastu, kutsudes Kulli koos endaga läbi salapilu vaatama.

      „Siit läheb tee vähekasutatud treppideni, mis viivad koridorini teisel pool kabinetti.”

      Nad vaatasid ja parasjagu, kui nad vaikselt trepist üles läksid, kostsid kusagilt vaiksed sammud.

      „Tu! Ülemnõunik!” hüüatas Kull. „Keset ööd ja pistoda käes! Mida see veel tähendab, Brule?”

      „Mõrv! Ja kõige julmem reetmine!” sosistas Brule. „Ei!” hüüatas ta, kui Kull oleks äärepealt ukse lahti paisanud ja edasi tormanud. „Sa viid meid surma, kui ta sind siin trepimademel luuramas näeb. Tule!” Pooleldi joostes pöördusid nad mööda käiku tagasi. Brule juhtis neid tagasi läbi salaukse ja sulges selle ettevaatlikult, läks siis läbi kambri ukse juurde, mis viis ühte harva kasutatud tuppa. Siis lükkas ta