Kuningas Kull ja Bran Mak Morn. Robert Ervin Howard

see polnud mingi unenägu, see kohutav vahepala. Esindussaalis oma troonil istudes silmitses ta õukonnaliikmeid, emandaid, isandaid, riigimehi ning kõigi nende näod paistsid talle olevat kui pettekujutelmad, ebareaalsed kestad, eksisteerides ainult kui substantside mõnitavad varjud. Alati oli ta näinud nende nägusid kui maske, aga enne oli ta vaadanud neid omamoodi põlgliku sallivusega, eeldades, et maskide taga on pinnapealsed, armetud hinged, ihned, himurad ja petlikud; nüüd oli selle kõige juures sünge alatoon, õel varjund ja varjatud õudus, mis luuras nende libedate maskide taga. Kui ta härraste ja nõunikega viisakusavaldusi vahetas, nägi ta vaimusilmas nende naeratavate nägude suitsuks tuhmumist ja asendumist madude hirmsalt laiutavate lõugadega. Kui paljud neist lummavate inimnägude pettemaskide taha peituvatest õukondlastest olid tema surmaplaane hauduvad kohutavad, ebainimlikud koletised?

      Valuusia, kaunite unelmate ja õudusnägude maa – varjude kuningriik, mida valitsesid eesriiete taga vahetuvad fantoomid, irvitamas hukule määratud troonil istuva kuninga üle, kes juba ise oli muutunud ei millekski enamaks kui varjuks.

      Ja nagu truu vari seisis ka Brule tema kõrval, tumedad silmad liikumatus näos sädelemas. Tõeline inimene, Brule! Kull tajus, kuidas tõeline asi, mis veel olemas oli, oli sõprus selle metslasega, ning tundis, et ka Brule tundis tema vastu sõprust, mis ulatus sügavamale kui pelgalt riigiasjade ajamiseks vajalik oleks olnud.

      Ja mis üldse on elus reaalset, imestas Kull. Auahnus, võim, uhkus? Meeste sõprus, naiste armastus – mida Kull kunagi kogenud ei olnud – või lahingud, rüüstamine? Kes oli tõeline Kull? Kas see, kes istus siin troonil, või see, kes oli Atlantise mägedel turninud, rüüstanud kaugeid päikeseloojangusaari ja üksnes naernud Atlantise merede mässavate lainete üle? Kuidas võis ühes isiksuses olla koos nii palju erinevaid inimesi ühe eluea jooksul? Kull teadis, et temas oli palju erinevaid Kullisid, ning ta mõtiskles, kes neist on tõeline Kull. Peale kõige muu jõudsid madude preestrid võlukunstis veel pisut kaugemale, nad astusid sammu sinna, kus kõik inimesed kandsid maske, kus iga naine ja mees kandis paljusid erinevaid maske ja Kull mõtles, kas mitte madu ise ei varitsenud iga maski taga. Nii ta istus ja juurdles oma mõttemaailmas ning õukondlased tulid ja läksid, kuni õukonna väikesed afäärid olid lõpuks lahendatud ja kuningas ja Brule jäid Esindussaali istuma üksi, kui mõned igavlevad teenrid välja arvata.

      Kull tundis väsimust. Ei tema ega Brule polnud eelmisel ööl maganud, ega olnud Kull maganud ka ööl enne seda, kui ta Ka-nu aias istudes oli saanud esimese vihje toimuma hakkavatest sündmustest. Eelmisel ööl ei olnud enam midagi juhtunud pärast seda, kui nad olid mööda salajasi koridore tagasi kabinetti olid läinud, aga kumbki neist ei olnud söandanud ega tahtnud magada. Kull, vapustavalt elujõuline nagu hunt, oli ka varem suutnud mitu päeva magamata ülal püsida, kuid see oli olnud tema metsikutel noorusaegadel – nüüd oli ta pinges pidevast mõttetööst ja närvilisest õudusest, mis teda sel ööl tabanud olid. Ta vajas und, kuid magamine oli viimane asi, millele ta veel mõtles.

      Aga ta poleks söandanud magada ka siis, kui ta olekski selle peale mõelnud. Teda vapustas ka asjaolu, et kuigi nad Brulega olid pingsalt jälginud, et näha, millal kabineti tagune vahtkond vahetub, ei olnud toimunud nende silme all mingit muutust. Järgmisel hommikul olid vahis olevad sõdurid võimelised kordama Brule võlusõnu, kuid nad ei mäletanud mingeid ebatavalisi sündmusi. Nad arvasid, et olid öö läbi valves seisnud nagu tavaliselt, ning Kull ei hakanud nendega vaidlema. Ta uskus, et need olid õiged mehed, ning kuna Brule oli nõudnud asjade täielikus salajases hoidmist, oli Kull päri, et nii on parim.

      Nüüd kummardus Brule trooni kohale ning tasandas oma hääle nii vaikseks, et isegi laisklevad teenrid seda ei kuulnud: „Arvatavasti annavad nad üsna pea uue löögi, Kull. Veidi aega tagasi andis Ka-nu mulle salajase vihje. Preestrid teavad nüüd, et me teame nende salanõu, aga muidugi nad ei tea, kui palju me täpselt teame. Me peame igasuguseks tegutsemiseks valmis olema. Ka-nu ja piktide pealikud püsivad meie kuuldekaugusel, kuni see asi laheneb. Kull, kui sellest tuleb suurem lahing, siis värvuvad Valuusia tänavad ja lossid verest punaseks.”

      Kull muigas süngelt. Igasugust tegutsemist tervitaks ta meeletu rõõmuga. Pettekujutelmade ja maagia labürintides ekslemine oli tema loomusele ääretult veider ja võõras.

      Ta igatses võitlust ja mõõgavihinat, lahingus valitsevat pulbitsevat vabadust.

      Esindussaali sisenes jälle Tu koos ülejäänud nõunikega.

      „Isand kuningas, nõukogu tund on lõppenud ja me oleme valmis teid nõukogu kambrisse saatma.”

      Kull tõusis ja nõunikud laskusid talle teed andes põlvili ning kui ta nende vahelt ukse poole kõndis, tõusid nad tema taga üles ja järgnesid talle. Kulme kergitades vaatasid nad, kuidas pikt trotslikult otse kuninga taga kõndis, kuid keegi ei hakanud meelt avaldama. Brule võitlushimuline pilk pühkis nõunike libedad ilmed eest ning need asendusid põlgusega selle sissetunginud metslase vastu.

      Rühm läks läbi saali ja jõudis lõpuks nõukogu kambrisse. Uks oli suletud nagu tavaliselt ja nõunikud sättisid end auastmete kaupa poodiumi ette, kus kuningas seisis.

      Brule seisis Kulli taga nagu pronkskuju. Kull lasi pilgul kärmelt üle ruumi libiseda. Siin polnud mingit võimalust reeturlikkuseks. Seal oli seitseteist nõunikku, kõik, keda ta tundis, samad mehed, kes olid ta omaks võtnud, kui ta oli troonile tõusnud.

      „Valuusia rahvas!” alustas ta traditsiooniliselt, siis aga sattus segadusse, nähes, et nõunikud olid nagu üks mees üles tõusnud ja tema poole liikumas. Nende ilmetes ei olnud mingit vaenulikkust, kuid nende teguviis oli nõukogukambri etiketi kohta ennenägematu. Kõige esimene oli talle juba päris lähedal, kui Brule ette hüppas, küürus nagu leopard.

      „Ka nama kaa lajerama!” kajas tema hääl läbi kambri kurjakuulutava vaikuse ning esimene nõunik põrkas tagasi, käsi libisemas rüü vahele, kuid Brule kargas rünnakule nagu vabaks lastud vedru ja tema ainsa liigutuse peale kukkus nõunik ülepeakaela põrandale ja lebas seal, kuni tema nägu kustus ja moondus võimsa mao peaks.

      „Rünnakule, Kull!” karjus pikti kraapiv hääl. „Need kõik on madumehed!”

      Sellele lausele järgnes helepunane segadus. Kull nägi, kuidas järjest kõik tuttavad näod kadusid tema eest nagu udu ning asendusid õudsete roomajapalgetega. Tema mõistus oli juba nüri, kuid tema võimas keha ei teinud ühtki eksisammu. Mõõgaterade laul täitis kambri ja purskav veri lainetas nagu punane meri. Aga ometigi tormasid nõunikud üha edasi, tahtes vabatahtlikult surma minnes vähemalt üritada kuningat kukutada. Rõvedad lõuad avanesid tema poole, kohutavad silmad hõõgusid pilgutamata, tugev läpahais levis õhus – madude hais, millega Kull oli lõunamaade džunglites kokku puutunud. Mõõgad ja pistodad vuhisesid tema poole ja häguselt tajus ta, et teda oli haavatud.

      Aga Kull oli omas elemendis – ei kunagi varem polnud ta veel võidelnud nii kohutava vaenlase vastu, aga see ei lugenud; nad elasid, nende veenides voolas veri, mida ta sai valada, ja nad surid, kui tema võimas mõõk lõhestas nende koljud ja raius läbi nende kehad. Löök, torge; torge ja pööre. Ometi oleks Kull seal juba ammu surnud meheta, kes tema kõrval vaenlasi tõrjus ja surnuks torkas. Kuna kuningas oli tõelise atlantislase kombel julmalt võideldes selgelt hullunud – otsides surma, et sellega arveid klaarida –, ei üritanudki ta torkeid ega lööke vältida, seistes sirgelt püsti ja aina edasi sööstes, ei ainsatki muud mõtet ta segases peas, kui ainult tappa ja tappa.

      Harva unustas Kull võitluskunsti oma primitiivses raevus, kuid nüüd oli mingi kett tema hinges murdunud, ujutamas punase lainena tema mõistust tapmishimuga üle. Iga löögiga surmas ta vaenlase, aga ründajaid tuli veel ja veel ning ikka ja jälle tõrjus Brule löögi, mis oleks võinud Kulli tappa. Isanda kõrval küürutades, kaitstes ja külma närviga valvates tappis ta mitte nagu Kull – pikkade löökide ja mõõgatera sügavalt sisse surudes –, vaid väikeste hoopide ja ülespoole suunatud torgetega.

      Kull naeris, kuid see oli hullu inimese naer. Hirmunud näod keerlesid punases udus tema ees. Ta tundis tera vajumas oma käsivarde ning lasi mõõgal sellise kaarega langeda, et see lõhestas tema vaenlase kuni rinnaluuni. Seejärel udukogud kadusid ja kuningas nägi, et vaid tema ja Brule kahekesi seisid jubedate