Parem kui elu. Ilmar Taska

siis seda rohkem tuleb kiirustada, sest raskused võivad ainult süveneda. Poole aasta pärast pean ma aga endiselt stuudiotoolil istuma, sest vabakutselisena ei saaks ma oma tööluba pikendada. Minu seljataga peab aga olema soliidne firma. Ka pojale, kes tahab minu juurde tulla ja siin õppima asuda, on vaja elamisluba. Varasemal ajal käisin Rootsi bürokraatiainstantsides. Nüüd on need paberid mõttetud. Kauge minevik – kuigi oma minevikku kanname endaga kogu aeg kaasas ega suuda selle mõtet või mõttetust hetkelisest vaatevinklist hinnata. Kogemuste väärtus selgineb ehk elu lõpus.

      Kas ma pean jälle kolima? Mitu korda ma pean siin elus veel kodu vahetama, enne kui Jumal mu siit ära kolib?

      Carrie, mu kirjutuspartner, vedas mind kohalikku budistlikku templisse, et kohtuksin tema tuttava Tiibeti mungaga. Kui haritud ja filosoofiline oli selle munga meel. Kui lihtne ja askeetlik tema eluviis. Kõike vajalikku kandis ta endaga kaasas. Seda polnud palju. Ta ei pidanud muretsema pangalaenu tagasimaksmise ega majapidamismasinate korrasoleku pärast. Kodu oli talle hotellitoaks reisil järgmisse ellu. Hotellituba, kus me üürikese peatuse teeme, pole ju mõtet ümber kujundama hakata. Ameerika kodu oma mugavustega ja ruumikusega tekitas temas hämmingut. Kuid meie ei ole valmis Tiibetisse kolima, unustama keskkütet ja sooja vett. Me ihkame sõltumatust, kuid tahame sõltuda enda ja teiste rahast. Me tahame mediteerida telefoni, televiisori ja autoga, me ihkame nirvaanat filmi läbivaatuse ja kokteiliõhtu vahepeal. Kuskil siinsamas Hollywoodi filmivõtteil otsime kirgastust ja kui me hetkeks näemegi jumalikku valgust, siis oleme enamasti vaid prožektorite elektrilistest jõulampidest pimestatud.

      Simon, stuudio peatoimetaja, astub mu kabinetiuksele. „Kas tohib hetkeks?” küsib ta ja sätib end vastust ootamata tugitooli istuma.

      „Mis uudist, Simon?” küsin vastu, manades näole sõbraliku naeratuse.

      Simon on väikest kasvu, tumedate silmade ja alati külmade kätega. Ta on oma ala professionaal: paljud stsenaariumid on tema kriitilise pilgu all jumet võtnud. Kuid paljud on ka ületoimetamisest oma originaalsuse kaotanud. Klišeedest ja edumallidest kastreeritud. Uute projektide arendusse võtmise ja tootmisse laskmise puhul on tal kaalukas sõna öelda. Produtsendid ei saa temast mööda minna.

      „Lugesin „Valge valguse” uue variandi läbi,” lausub Simon iga sõna rõhutades ja peab siis pika pausi. Talle meeldivad pikad dramaatilised pausid, millest produtsendid ja stsenaristid eriti närvi lähevad.

      Ootan vaikides.

      „Mu vaist ja dramaturgitunne ütleb mulle, et meil oleks vaja saladust.” Ta vaatab mulle paljutähendavalt otsa. „Kangelasel peaks olema veel mõni saladus, mis selguks kolmandas vaatuses.”

      „Kas sulle tundub, et põnevust jääb ikka veel väheks?” küsin ettevaatlikult. Põnevuse puudumine oli ka eelmise variandi probleem.

      Ümberkirjutus on olnud põhjalik.

      „Ei, oht on nüüd kogu stsenaariumi jooksul tuntav… See saladus ei puuduta peateemat, see võiks olla midagi, mis teeks karakteri salapärasemaks.”

      Hingan kergendatult.Vähemalt ei lähe ta stsenaariumi ülesehituse kallale. Ei taha karkasse maha võtta.

      Võtan Rodini „Mõtleja” poosi ja lausun: „Ma mõtlen sellele, Simon. Mis saladus see võiks olla… Mul on hea meel, et sa kogu struktuuri ei raputa. Öise maavärina tõttu olen ma igasuguste raputuste suhtes ülitundlik.”

      Simon muigab ja otsustab stsenaariumi rohkem mitte õõnestada.

      „Kuidas komplekteerimine läheb?” pöörab ta jutu mujale.

      „Raskustega. Staarid tahavad näha raha laual, kuid mul on mitmes kohas õnged sees,” vastan ebamääraselt. „Kohtun varsti Polanskiga. Mida sa temast arvad?”

      „Miks mitte,” krimpsutab Simon nina. „Ükski ta viimastest filmidest pole eriti raha sisse toonud, aga prestiiži pole ta kaotanud.”

      „Sa ei pea ometi silmas Ameerika valitsust ja õigusnõudlust?”

      Simon paljastab naeruks oma rotihambad. „Küsi, mis ta selle alaealise tüdrukuga ikkagi tegi. Me teame ju ainult FBI versiooni.”

      Noogutan.Tean, et ma ei esita Polanskile iialgi Simoni küsimust. Kavatsen temaga rääkida kõigest muust, mitte sellest.

      „Saladus, Simon,” ütlen ma. „Sul on õigus – meil kõigil peab olema oma saladus…”

      Simon tõuseb püsti ja kehitab end.

      „Sul, kerjusel, veab, saad Pariisis end tuulutada!”

      Ma ei tea, miks, kuid Pariis erutab ameeriklasi. Prantslased ei salli neid eriti ja kohtlevad halvasti. Ometi igatsevad kõik Pariisi ja mitte teistesse Euroopa linnadesse. Ehk ihkavad nemad, suurrahva esindajad, end alaväärselt tunda. Või on Pariisis ikka veel tunda sulnist vabadust, mingit meelelist kergust, mida onu Sami lapsed endale lubada ei saa. Olemise elegantsi, mida nad iial ei õpi.

      „Rääkides saladustest, Simon,” peatan ma teda uksel, „ega sul pole mõnda tootmis- või stuudiosaladust, mida sa tahaksid minuga jagada?”

      Simon pöörab end ukselävel ümber ja põrnitseb mulle otsa. Ma ei tea, kas ta juurdleb, mida ma tean või olen kuulnud. Ma ei tea, kas Timi jutt vastab tõele. Ta ei teeskle imestust. Ta takseerib mind, püüdes arvata, mida ma tean. Kas ma tean, mida tema teab, ja mida mina ei tohi teada? Või tean mina midagi, mida tema ei tea? Ta ei tea, kas ta võib mind usaldada, oma konfidentsiaalsust reeta. Ootan tema küsimust. Aga seda ei tule. Ta pöörab uuesti ümber ja teeb minekut.

      Täna kala ei näkka. Parim päev banaanikala püügiks? Kindlasti mitte. Miks ei ole ükski stuudio sellest filmi teinud? Kas Salinger on Hollywoodile liiga deprimeeriv?

      Panen õnged kotti ja lahkun. Kätte on jõudnud lõunasöögiaeg. Ameerika ametilõuna, mis rikub seedimist. Jaapanlased on targad: nad ei räägi kunagi söögi ajal. Alles pärast sööki räägitakse tööst. Või kutsutakse geišad.

      Tagantjärele paistab kõik väga selgelt. Nüüd on kerge määratleda muutusehetke. Uut nooti, mis tungis meloodiasse ja mille kõla me alguses ei kuulnud või ei tahtnud kuulda. Ometi tundsime muutust kohe, kuid surusime selle tunde maha, peitsime ta alateadvuse sügavusse, pimedasse nurka. Parem oli teeselda, et midagi pole juhtunud. Mugavam oli säilitada kätteõpitud kurssi kui uues olukorras ümber orienteeruda. Alalhoiuinstinkt tähendab kaitset – soovi säilitada elu, kõike. Muutused kätkevad endas riski, teadmatut valgust või pimedust.

      „Sa pead mul aitama leida „Valgele valgusele” rohkem toetust. Osakondi veenma.”

      Nii oli Greg öelnud. Aitama… toetust… Ta oli ju stuudio juht. Kas tema sõnal polnud siis küllalt kaalu? Mõtlesin, et aega on küllalt, et liikumise trajektoorid on igavesti püsivad. Tahtsin projekti kaasata hea režissööri, võimekad näitlejad, et oleks kergem osakondi veenda. Milleks ülepeakaela tormata?! Aega on maa ja ilm. Kõik liigub kindlas ja sujuvas rütmis.

      „Streik on vältimatu,” kuulen kõrvus Timi häält.

      Jätkasin oma tegevust, nagu poleks midagi juhtunud. Otsekui poleks mul kuhugi kiiret.

      „Kuidas sul komplekteerimine läheb?” oli küsinud Simon. Võib-olla oli ta tulnud mu kabinetti sellepärast, et stuudiol oli projektiga kiire. Ehk oli viimane hetk projekt tootmisse anda?

      Äkitselt valdab mind äratundmine, kerge paanika, et ma võin jääda rongile hiljaks, et see võib minuta lahkuda.

      Järgmises jaamas ootavad rongi juba teised produtsendid, teised projektid. Kes teab, mida vaataja pärast streigi lõppu ekraanilt otsib. Kes teab, milline on stuudio või maailma olukord.

      „Räägitakse, et TriStaris ringleb konfidentsiaalne memo: kõik projektid, mis pole järgmise kuu alguseks eeltootmisse jõudnud, tuleb riiulile panna,” ütleb Mark ja pistab suhu kahvlitäie pastat. Jupike sellest jääb ta huulte vahelt välja rippuma ja ta püüab seda keelega meeleheitlikult suhu tõmmata. Tunnen, et mu seedimine on seiskunud. Maomahl on lõpetanud voolamise, fermendid sekretsiooni. Ainult adrenaliini eritub hästi.

      Asetan kahvli ja noa risti taldrikule.

      „Kas