Parem kui elu. Ilmar Taska

siin veel tõeline paradiis. Päikesepaiste. Tuuletus sillerdava ookeani kaldal, kõigist külgedest mäeahelikega kaitstud. Ilus ja soe oli selles katlas, tuulevarjus sinise taeva all. Siis tulid autod, keemiavabrikud, õhujahutussüsteemid…

      Igal hommikul püüab päike end mitu tundi sumust läbi murda. Alles siis, kui ta kella kaheteistkümne ajal seniiti jõuab ja eriti tuliseks muutub, õnnestub tal oma kiiri näidata. Keskpäeval jõuab ta meieni, aga sinist taevast näeme ainult talvel. Päike paistab läbi hallika, kollase või pruuni vine, kuni ta õhtul merre loojub.

      Siis hakkab tehisniisutusega turgutatud floora klorofülli eritama. Öösel tekib mikrokliima, milles on kergem hingata. Sellele vaatamata ärkan kell kolm öösel hapnikupuuduses. Kunagi ammu võisin süüa kas või raudnaelu. Siis ma ei teadnud, mida tähendab fermentne gaas, toidu käärimine. See oli enne Los Angelesse elama asumist. Kõigil sisserändajatel tekivad siin mingid tervisehäired. Kohalikel on sumu vastu immuunsus tekkinud. Inimese keha kohaneb kõigega. Igasuguste mürkidega, bakteritega, viirustega. Kohaneda tuleb maast madalast. Mida varem, seda parem. Mida tugevam vastupanuvõime, seda parem läbilöögivõime. Kõikjal, siin eriti. Hollywoodis ei pea sa ainult ringkaitsest läbi murdma, vaid sul tuleb võidelda ka kliimaga, selle petlikult kauni Los Angelese kliimaga. Mis ikka muretseda sisserändajate pärast! Jäävad haigeks, surevad – või sõidavad minema. Need, kes mürkidega kohanevad, kelle kopsud hapnikuvaegusele vastu peavad, jäävad alles ja võidavad.

      Tunnen, kuidas söetablett oma tööd teeb. Korin kõhus vaibub, surve maksale ja südamele annab järele. Gaasid lahustuvad. Ma ei anna alla. Minust ei ole nii lihtne lahti saada! Pööran end teisele küljele, surun pea sügavale patja ja proovin uuesti uinuda. Juba valdab rammestus mu ihuliikmeid. Raske unepilv vajub peale, varjutades mu mõtted. Kinnisilmi näen säravat valgust, sest olen jälle teel unederiiki.

      Ja siis see tuleb. Kerge värin. Kerge raputus. Poolunes olles tunnen, kuidas keegi mind õõtsutab. Koos voodiga. Kas ma olen tagasi lapsepõlves? Laman Vääna-Jõesuus võrkkiiges? Võrkkiik liigub nii mõnusalt. Kuskilt kostab akende klirinat. Olen vist hoopis Moskva rongis. Rong rapub rööbastel, teeb järsu pöörde. Vagunikupee seinad nagisevad, kõik õõtsub. Proovi sa niimoodi magada! Veel üks järsk tõmme. Teen silmad lahti. Mu voodi liigub. Nagu prantsuse bordellis, mida ühes filmis nägin ja kus mul on ikka veel käimata. Ma ei oska armastuse eest maksta. Ei suuda. Arvasin, et see elamus jääb elus proovimata, kuid nüüd on ta ometi käes. Ilma rahata. Aga ma olen voodis üksinda. Midagi on selles stsenaariumis valesti! Unesegasena tõusen voodist, astun üle naginaga liikuvate põrandalaudade. Koban elektrilülitit väriseval seinal. Klõpsan tule põlema. See vilgub ja kustub. Kas ma nägin veeklaasis vett loksumas? Kas raamat kukkus riiulilt? Kuidas küll peab maja sellele rappumisele vastu?

      Siis on see äkki möödas. Linnud hakkavad akna taga siristama. Elekter tuleb tagasi. Kõik on nii, nagu varem. Ainult raamat on maha kukkunud. Teleri kaugjuhtimispult öökapilt maha veerenud. Klaasist veidi vett maha loksunud. Aknad on terved. Laed pragudeta. Majad siin linnas on ehitatud puukarkassile, seismoloogiliselt kindlaks. Nad õõtsuvad ja rapuvad, kuid kokku ei varise. Huvitav, mitmepalline see värin võis olla? Viis või kuus palli Richteri skaala järgi? Kas peaks kartma järeltõuget? Laua alla pugema? Astun ukseavasse. Seismoloogid soovitavad just seda kohta, pidavat olema kõige kindlam. Kõik on muidugi suhteline. Seitsme-kaheksapallise maavärina korral varisevad meie kaardimajakesed kokku. Mida ütles näitlejanna Catherine Oxenberg mulle eelmise maavärina aegu? „Ma olen nii erutatud, nii rõõmus: emake Maa on elus! Ta liigutab ennast!” See on tõepoolest õige suhtumine.Tõeline positiivne mõtlemine. Mõtlen: mille pärast ma end karistan, et siin linnas elan? Olen ma masohhist? Miks ma mürgitan end saastunud õhuga, hirmutan maavärinatega, rikun närve filmitööstuses? See ei ole ju elu. See on Hollywood. Kuld ja kard särab ainult läbi kaamera nähtuna. Kuid ma armastan seda linna. Mu kurgust paiskub röhitsus. Kas ikka veel pole mulle sellest kõigest küllalt?

      Astun aeda. Värskelt niisutatud muru teeb mu varbad märjaks. Roosipõõsas lõhnab. Maavärin on apelsinipuult mõned viljad maha raputanud. Ilmselt olid nad küpsed. Kuluvad ära hommikuseks mahlaks.

      See aed meeldis ka Leida Laiusele, üldse kõik Los Angelese aiad. Muidu nii reserveeritud maneeridega, avaldas ta siirast imetlust aedade üle, mis olid nii hoolitsetud. Leida käis Los Angeleses seoses oma filmiga „Varastatud kohtumine”, mis oli festivali „Woman in Film” võistlusprogrammis. Ta oli väga mures, kas tema filmi siin mõistetakse ja hinnatakse.

      „Elu ja inimesed on siin ju nii teistsugused…”

      Vastasin Leidale, et ta film on väga hea, tema naiskangelase draama on üldinimlikes proportsioonides. Jüri Sillart oli selle hästi üles võtnud ja Maria Klenskaja teinud hea rolli. Leida oli naiskangelaste meister, olgu see „Libahunt”, „Ukuaru” või „Naerata ometi”. Teadsin ka, et festivali juhtidele Birgitile ja Donnale meeldis Leida film oma värvikate karakterite ja terava sotsiaalse teemaarenduse poolest väga. Mulle oli helistatud ja konfidentsiaalselt küsitud, kas saaksin olla Leidale laval tõlgiks, kui ta auhinna saab. Sõitsime autoga mööda Sunset Boulevardi DGA (Ameerika režissööridegildi) uhke hoone poole, kui ütlesin Leidale, et ta peaks valmistuma auhinnakõneks. Ta oleks peaaegu põleva sigareti alla neelanud. „Minule? Siin Hollywoodis… Võimatu!” Leida oli sõjas karastunud tahtekindel ja tugev, ometi vaoshoitud ja tagasihoidliku käitumisega. Mäletan, kuidas ta Tallinnfilmi koridoris nuttis, kui kunstinõukogu oli ta stsenaariumi kritiseerinud. Naislavastajana oli ta seisnud tihti üksinda meeste risttule all. Kahurituld ta ei kartnud. Ta nuttis oma kangelaste pärast, kes olid tema lapsed.

      Kui me režissööridegildi suure saali uhkele lavale astusime, oli Leida selg väärikalt sirge, juuksed rangelt kuklasse seotud, nägu tõsine. Ma mõtlesin: „Naerata ometi!” Siis aga, kiiduavalduste saatel festivali peaauhinda vastu võttes, ilmuski Leida näole suur lai naeratus ja ta silmadesse rõõmus helk. Tema tööd hinnati, ka siin kaugel võõral maal!

      Töö oli Leida Laiusele kõige tähtsam. Ka väikese festivali peapreemia oli siin linnas suur saavutus. Ometi ei suutnud mina ega ka keegi teine seda filmi Ameerika kinolevisse maha müüa. Liiga aeglane, võõrkeelne, subtiitritega – mis sest, et hea! Festival ja turg on kaks iseseisvat nähtust. Välisfilme näeb siin harva. Leidale oli see üks elu kõrghetki ja kui ta oleks osanud inglise keelt, oleks ta ehk võinud võiduhetkel siin tööd leida. Ta sõitis tagasi Tallinna. Keegi meist ei osanud pärast siinset triumfi veel arvata, et „Varastatud kohtumine” jääb Leida viimaseks filmiks ja et tal tuleb tulevikus Tallinnas loteriipileteid müüma hakata.

      Maavärina järeltõuget pole tunda olnud. Mõtlen, kas seda oleks parem oodata vees. Mis sest, et sel ajal vesi basseinis loksub ja lainetab. Hüppan basseini. Tunnen end soojas vees kaitstuna. Peale leinapaju okste ei kuku siin midagi pähe. Rõõmustan, et olin unustanud ööseks veesoojenduse sisse. Vesi on nüüd soojem kui õhk. See aurab veidi. Ujun aeglaselt edasi-tagasi. Elu ei ole kuskil ühene. Plussid ja miinused.

      Järgmine hommik kontoris: joon kohvi ja haigutan. Ma pole unine, kuid haigutamine ei lakka. Ka need, kes mu jutul käivad, tunduvad mulle kuutõbistena. Kindlasti märkavad nad mu sisemist võitlust haigutamisega, nii nagu mina märkan nende paistes silmi või siniseid silmaaluseid. Õhk on raske. Maavärin on meid kõiki raputanud. Märkan oma sekretäri kergelt värisevaid käsi. Jilli kakaduu nokib närviliselt tiivaalust. Linnud ja loomad tunnevad maavärinat ette: koerad ja hobused hakkavad meeletult vett jooma, mutid ja opossumid poevad urgudest välja. Inimesed enamasti ei tunne midagi. Olen tähele pannud, et maavärinatele eelnevad soojad ja sumedad ööd nagu Floridas või Vahemere ääres. Meil siin, California kõrbes on ööd külmad, olgugi et päeval on kuum. Varem igatsesin ma sumedaid suviseid Rooma öid, kus sai väljas istuda ja õhtust süüa ning tundus, et selline õhtu ei lõpe iial. Nüüd ma neid enam ei igatse. Siin ei tähenda sellised ööd midagi head, ennustavad vaid maavärinat. Seismoloogid ei suuda seda fenomeni seletada, peavad kokkusattumuseks. Niisiis on hea, kui Hollywood ööseks maha jahtub. Rahuneb päevasest kuumusest, pingetest, igavesest kõrbejanust.

      Töötasin varajastel hommikutundidel ideekavandi kallal. Maavärina järellainetused või nende ootus röövis mu une ja tekitas soodsa elektrivälja loomingulisteks mõteteks. See looming pidi mahtuma