Parem kui elu. Ilmar Taska

itle>

      Ma istun oma kabinetis ja mind painab mõte, et enamik tänaseid telefonikõnesid on olnud mõttetud. Hoian pead käte vahel ja surun kergelt meelekohti. Olen suhelnud telefonitsi umbes kolmekümne inimesega ja jätnud paarkümmend teadet. Vastamist ootavate kõnede nimestik lebab mu ees laual. Olen end kokku võttes püüdnud inimesi innustada, tõestanud tõestamatut, lubanud lubamatut. Olen päev otsa pingutanud, millegi eest võidelnud. Mind valdab meeldiv rammestus. Mul on nüüd õigus sulgeda kontoriuks, et jätkata tööd Hollywoodi õhtuses hämaruses, lõpututes variatsioonides – kinnistel läbivaatustel, esilinastuste vastuvõttudel, restoranides, kokteilibaarides, klubides, kellegi kodusel peol. Juuakse palju kohvi ja kõike muud. Töö ei lõpe. Seda võib teha ööpäev läbi. Hollywood ei maga kunagi.

      Sisenen klubisse Helena’s. See on Temple Streeti lõpus, all-linna halvas rajoonis olev kinnine klubi, millest sai 1980-ndate lõpus üks Hollywoodi lemmikuid. Klubi omanik on Jack Nicholsoni ja Marlon Brando sõbratar Helena, kes mängis kunagi filmides kõrvalrolle. On imelik näha kalleid autosid pargituna taraga piiratud suurele parkimisplatsile klubi ees. Teisel pool aeda vedelevad mõlkis low-rider’id ja muidu paremaid päevi näinud sõidukid. Klubi on värskelt remonditud, viimase moe järgi sisustatud ning uksest sisenedes leian end äkki rikaste ja ilusate maailmast. Baarileti ääres hakkab mulle kõigepealt silma pikk sale Iman. Ta seisab näoga tulijate poole, liikuvatel huultel koketeeriv naeratus. Ta liigutab alati suud ka moesõude ajal laval kõndides. Mulle meenub aeg, kui töötasin monteerijana New Yorgis Video Fashionis. Ta äratas mu tähelepanu Versace ja Calvin Kleini sõudes esinedes, sest liigutas oma suud, justkui räägiks kellegi nähtamatuga. Selles oli midagi meelast, siivutut ja väljakutsuvat. Telesaate jaoks moesõu materjali monteerides mõtlesin, kas jätta sisse ka tema otseplaanis võtteid. Liikuv nägu tõmbas tähelepanu kleitidelt eemale. Ometi oli ta moesõudel üks nõutumaid ja paremini makstud modelle.

      Imanist möödudes naeratan talle. Ta vastab naeratusega. Kas talle meeldivad blondid või punapäised mehed? Iman pole veel David Bowiega abiellunud, ei ole veel heitnud ankrusse Kariibi meres asuval Mystici saarel, Bowie imelises häärberis. Me vahetame paar lauset. Imaniga vastamisi seistes torkab mulle silma ta paksukihiline meik. Mida ta püüab sellega varjata?

      Liigun piki baariletti, pean leidma Janeti ja Justini. Janet on Ameerika hiinlanna, kes töötab Universali stuudios. Tema boyfriend Justin on pärit idarannikult, kuid räägib inglispäraselt, rõhutades nii oma inglise haridust. Siin ei maksa see kuigi palju, kuid ometi on ameeriklastel mingi salajane aukartus Inglismaa krooni ees. Janet oli mulle helistanud ja küsinud, kas ma tahaksin Helena’sist läbi astuda. Nad pidid välja minema hiina näitlejatariga, kes oli jätnud mulle unustamatu mulje Bertolucci filmis „Viimane keiser”. Muidugi soovisin ma kohtuda „keisrinnaga”, kes filmis oli liikunud pikas liibuvas kleidis nii ujedalt mööda keisrilossi koridore ning kelle pikad mustad juuksed ja kurvad silmad olid kandnud peaaegu maavälist ilu. Olin olnud pahane Filmiakadeemiale, kes oli nomineerinud filmi Oscarile kõigis kategooriates, kuid unustanud keisrinna rolli.

      Seal nad ongi! Märkan Janeti kitsaste silmade kavalat naeratust ja Justini blondi kahupead, mis hiinlannat varjab. Mu süda hakkab kiiremini põksuma. Lähenen nende lauale ja näen enda ees lühikeste juustega piiratud ümmargust peaaegu ilmetut nägu. Kinolinalt tuntud näitlejaid elus kohates valdab mind peaaegu alati pettumus. Meik, juuksuritöö, operaatori oskuslik valgustus ja kostüümikunstniku valitud rõivas on alati võimelised imet sünnitama.

      Suudlen Janeti põske ja surun Justini kätt. Janet esitleb mind hiinlannale.

      „Ka Ilmar on pärit punasest impeeriumist. Only from Russia.” Ameeriklaste jaoks on kõik Venemaa. Keisrinna vaatab mind umbuskliku pilguga ja surub mu kätt. Janet naerab üle näo. „Vaenlaste” kohtumine teeb talle ilmselt suurt rõõmu. Nõukogude Liit ja Hiina Hollywoodi kassikullasäras. Ometi tuntakse ametlike vaenlaste vastu alati suurt uudishimu. Sügaval südamesopis ihkab iga ameeriklane kohtuda vaenulike suurriikide esindajatega. Ikka veel on venelased ja hiinlased moes. Veel ei ole piire avatud ning vene maffia ja odav hiina tööjõud pole seda riiki üle ujutanud. Veel oleme me teretulnud – eksootilised, isegi ihaldusväärsed kui keelatud viljad. Salapuskar ja oopium.

      Seletan hiinlannale, et ärgu kartku: ma ei tööta KGB-s, olen pärit Eestist ja elanud läänes juba kümme aastat. Palun teda tantsima. Ta on lühikest kasvu ja kannab kleiti ja soengut, mis talle ei sobi. Mõtlen, et tihtipeale puudub meil objektiivne ülevaade oma imagost. Me ei näe ennast kõrvalt ega tea, mis meile sobib või mitte – mis Jumala poolt antud standardit võõraste silmade ees kaunistaks. Kuid peamine ei ole ju skafander, mis on meile kaasa antud reisiks siia ilma. Vaatan näitlejatari silmi, püüdes tungida ta hinge sügavusse. Sealt vaatab mulle vastu hoopis keegi teine kui viimane keisrinna. Ei nostalgiat ega dekadentsi, ei uimastitest looritatud pilku. Sel neiul on tahtekindel ja praktiline silmavaade. Ta tahab jääda Hollywoodi. Siin läbi lüüa. See tal õnnestubki. Mitte küll kauni keisrinnana, vaid näitleja ja režissöörina, kes range lavastajapilguga kamandab Hollywoodi kuninglikku peret. Elu on imeline.

      „Sa oled väga hea näitleja, sul on suurepärane ümberkehastumisvõime,” kinnitan talle. „Kahju ainult, et Hollywoodis on nii vähe orientaalseid rolle.”

      Mu sõber Janet on filmimaailmas läbi löönud. Tema siidikindas on peidus raudne rusikas. Kui Spielberg filmis Hiinas „Päikese impeeriumi” („Empire of the Sun”), vajas ta Janeti abi.

      Hiljuti hakkas Janet juhtima Oliver Stone’i firmat. Juba praegu kutsuvad kolleegid teda draakonnaiseks.

      Hollywoodis hoitakse minoriteete, et poliitiliselt korrektsed välja paista. Ka blondid on minoriteet, ja hiinlannad. Kes oli see, kes ennustas kollase rassi maailmavalitsejaks saamist? Kas ennustus läheb kunagi täide?

      Veidi eemal silman Madonnat kellegagi juttu ajamas. Ta on väike ja jässakas, kuid tal on hea rüht. Tõelise Madonna teeb temast lavaprožektorite sära, mitte Helena’si klubi suitsune hämarus.

      Lasen pilgul ringi käia… Teesklen, et olen tulnud baari muretult aega veetma, kuigi tegelikult olen siin asja pärast. Kõnnin laudade vahel, lootes leida Nicolas Cage’i. Oma nukrate silmade ja äraoleva ilmega sobiks ta hästi „Valge valguse” kangelaseks. Kuid täna õhtul pole teda siin. Keegi haarab mul küünarnukist. See on Tim, alati naerev ja seltskondlikult lõbus. Pärast agenditööd Londonis ja aktiivset seltskonnaelu sai ta ühte linna suurimasse agentuuri nooremagendi koha.

      „Täna on tore õhtu – kõik on oma urgudest välja roninud!” särab Tim üle näo.

      „Mitte see, keda mina otsin… Ega sa Nicolas Cage’i pole näinud?”

      Tim paneb mulle käe õlale ja lausub poolihääli: „Teda ei ole linnas. Või ei vasta ta kõnedele. Ka agent ei tea, kust teda leida.” Tim pilgutab mulle konfidentsiaalselt silma: „Minu käest ei ole sa seda kuulnud.”

      Noogutan ja muigan: „Vähemalt ei võta ma teie agentuuri vaikimist isiklikult. Täna ütles tema agent mulle, et härra Cage loeb ja kaalub kõiki projekte põhjalikult. Ärgu ma kiirustagu.” – „Võid kindel olla, et ta pole stsenaariumi veel näinudki!”

      Jälgin Timi kiiresti ringi rändavat pilku. Ta kammib ümbrust. Tim teeb seda inglasliku rafineeritusega. Kohalikud Hollywoodi haid ei varja oma huvi: nad kas vaatavad sinust mööda või klammerduvad kaanina su külge – vastavalt vajadusele. „Olen sulle privilegeeritud info eest tänulik. Ole hea ja anna märku, kui ta välja ilmub,” palun Timi ja mõtlen, kas minul on midagi, mis võiks teda huvitada.

      „Kui projekt töösse läheb, peaksid sinagi sellele pilgu heitma – ehk saan ma kedagi su klientidest seal rakendada.”

      „Kiirusta,” soovitab Tim. „Tundub, et SAG-i streiki ei ole võimalik vältida. Varsti tormavad kõik tootmisse, et filmid aasta lõpuks valmis saaksid.”

      „Kõik kaotaksid, kui nii läheb. Kuigi tähtedel on raha küllalt… Väikesed näitlejad jääksid aga tööta,” ütlen ma, teades, et väikestest ei hooli keegi. Tegelikult olen mures tootmise seiskumise pärast, oma projektide pärast. Ma ei ole näitlejate ega ka stuudiote poolel. Pean seda ahnuseks. Ahnus ei soodusta kompromissi.

      „Asi pole üksnes näitlejate gildis. Stuudiod saaksid lahti kõrgepalgalistest töötajatest, vanadest kallitest lepingutest. Toodang seiskuks. Vääramatu jõud. Sinuga võiks lepingu lõpetada ja kui streik on läbi, võiks sinu asemel poole väiksema palga eest tööle võtta filmitudengi,” lausub Tim mulle sõbralikult silma pilgutades.