Portree. Nikolai Gogol

teravad omadused sulasid kõik ühte mingiks tuhmiks ebamäärasuseks. Ta oli juba lesk, oli juba pajukil, ei edvistanud enam, ei ajanud enam uhkust taga, ei kiidelnud, ei norinud, armastas ainult juua teed ja teed juues lobiseda igasugu lollusi; käis tuba mööda ringi, nuusutades rasvküünla juppi; hoolikalt külastas oma üürnikke iga kuu möödumisel üüriraha pärast, astus tänavale, võti käes selleks, et vaadata oma maja katust, ajas korduvalt välja kojamehe selle kuudist, kuhu too armastas magama pugeda, ühesõnaga – inimene erus, kellele pärast oheldamatut elu ja raputamist viletsais vankreis on jäänud ainult labased harjumused.