Portree. Nikolai Gogol

juures alati, mida nad muide ise ei märka. Sinelit Nikitale ära andmata läks ta oma ateljeesse, ruudukujulisse tuppa, mis oli suur, kuid madal, millel olid külmunud aknad ja mis oli täidetud igasuguse kunsti-rämpsuga: kipskäte tükkidega, lõuendiga ületõmmatud raamidega, alustatud ja seismajäetud visanditega, toolidele laotatud drapeeringutega. Ta oli väga väsinud, viskas sineli seljast, pani toodud portree hajameelselt kahe väheldase lõuendi vahele ja viskus kitsale diivanikesele, mille kohta ei võinud öelda, et ta oleks olnud nahaga üle tõmmatud, sest rida vasknaelakesi, mis kunagi olid nahka kinni hoidnud, seisid omaette ja nahk nende peal samuti omaette, nii et Nikita toppis sinna alla musti sukki, särke ja üldse musta pesu. Istunud ja pikutanud, niipalju kui sel kitsal diivanil pikutada oli võimalik, ta küsis lõpuks küünalt.

      „Küünalt ei ole,” ütles Nikita.

      „Kuidas ei ole?”

      „Ometi ju eile ka ei olnud,” ütles Nikita. Kunstnikule meenus, et tõepoolest ka eile juba küünalt ei olnud; ta rahunes ja jäi vait. Ta laskis enda riidest lahti võtta ja riietus oma kõvasti kantud toakuuesse.

      „Ja siis veel, et peremees käis,” ütles Nikita.

      „Noh, käis raha järel? Tean,” ütles kunstnik käega lüües.

      „Ega ta üksi ei käinud,” ütles Nikita.

      „Kellega siis?”

      „Ei tea, kes see oli… keegi kvartali-ülevaataja.”

      „Milleks siis kvartali-ülevaataja?”

      „Ei tea milleks; ütles, et selleks, et korteri eest on maksmata.”

      „Mis sellest siis saab?”

      „Mina ei tea, mis sellest saab; ütles, et kui ei taha, siis las kolib korterist välja; lubasid homme veel mõlemad tagasi tulla.”

      „Las nad tulevad,” ütles Tšartkov kurva ükskõiksusega. Ja pilvine meeleolu vallutas ta üleni.

      Noor Tšartkov oli paljutõotava andega kunstnik: ajuti ja hetketi tundus ta pintslis tähelepanelikkust, mõtlikkust ja nobedat püüdu läheneda ikka enam loomulikkusele. „Vaata ette, vennas,” oli talle korduvalt öelnud professor. „Sul on annet; patt on, kui lased selle raisku minna. Kuid sa oled kärsitu. Sind hakkab mingi asi veetlema, sa oled millestki võlutud, hakkad tegelema ainult sellega ja kõik muu on sulle rämps, muust ei hooli sa enam millestki, ei taha muu peale enam vaadatagi. Vaata, et sinust ei saaks moemaalija. Juba praegugi hakkavad sul värvid millegipärast liiga uljalt kisendama. Joonistus pole sul kindel, on tihtilugu koguni nõrk, joont pole näha; aga sa ajad juba taga moodsat valgustust, seda, mis torkab esimesest pilgust silma – vaata ette, satud inglise maneeri. Hoia end; sind hakkab juba seltskond veetlema; juba ma näen sul mõnikord kaelas edevat rätti, läikivat kübarat… See meelitab, võid pista maalima moodsaid pilte, portreekesi raha eest. Aga anne ju hukkub sellest, mitte ei löö õitsele. Kannata. Mõtle iga töö põhjalikult läbi, jäta edevus – las need teised ahnitseda raha. Sina omast ilma ei jää.”

      Professoril oli osalt õigus. Mõnikord me kunstnik tahtis tõesti pummeldada, edvistada, ühesõnaga oma noorust tunda. Kuid kõige selle juures ta suutis end valitseda. Ajuti ta võis pintslit haarates unustada kõik ja pintslit ära pannes ta tundis, nagu ärkaks ta kaunist unenäost. Tema maitse arenes märgatavalt. Ta ei mõistnud veel Raffaeli täit sügavust, kuid teda veetles juba Guido Remi kiire, lai pintslilöök, ta seisatas Tiziani portreede ees ja vaimustus flaamlastest. Tuhmunud jume, mis katab vanu pilte, ei olnud tema silme eest veel päris kadunud, kuid juba nägi ta nendes siiski midagi, kuigi ta polnud oma sisimas professoriga päri, nagu oleksid vanad meistrid meist nii kättesaamatusse kaugusse ette jõudnud; talle paistis isegi, et üheksateistkümnes sajand on nii mõneski asjas neist tunduvalt mööda läinud, et looduse järeleaimamine on muutunud nüüd eredamaks, elavamaks, ligidasemaks; ühesõnaga ta mõtles sel juhul nii, nagu mõtleb noorus, kes juba mõndagi on saavutanud ja seda endas uhkusega tunneb. Mõnikord pahandas teda, kui sissesõitnud maalija, prantslane või sakslane, kes sageli polnudki kutsumuselt maalija, lihtsalt harjunud võtetega, pintsli nobeduse ja värvide eredusega tekitas üldist kära ja lõi silmapilk kokku terve kapitali. See ei meenunud talle siis, kui ta, täielikult hõivatud oma tööst, oli unustanud söögi, joogi ja kogu maailma, vaid siis, kui ta oli sattunud suurde puudusse, kui ei olnud millegi eest osta pintsleid ja värve, kui tülikas peremees käis kümme korda päevas korteriüüri nõudmas. Siis tema näljases kujutluses joonistus veetlevalt rikka maalija elu; siis tema pead läbis isegi mõte, mis tihti läbib venelaste pead: visata kõik sinnapaika ja pista murega jooma. Ja praegu ta oli peaaegu säärases seisukorras.

      „Jah! Kannata, kannata!” sõnas ta pahaselt. „Kannatusel on ju ka ükskord ometi lõpp. Kannata! Aga kust ma võtan raha homme lõunaks? Võlgu ju keegi ei anna. Aga kui läheksin müüma oma pilte ja joonistusi: nende kõigi eest antakse mulle kakskümmend kopikat. Nad on muidugi kasulikud, ma tunnen seda: ükski neist pole alustatud asjata, igaühe juures ma olen midagi õppinud. Aga kasu sellest? Etüüdid, katsed – ja edasi tulevad samuti etüüdid, katsed, ja lõppu pole näha. Ja kes ostaks minu asju, kui ta mu nimegi ei tea? Ja kellele õige ongi vaja antiigijoonistusi natuuriklassist, või mu lõpetamata Psyche armastust, või mu toa perspektiivi, või mu Nikita portreed, kuigi ta tõepoolest on parem mõne moodsa maalija portreedest? Mis see siis lõpuks on? Miks ma vaevlen ja tuhnin nagu koolipoiss aabitsat, kuigi võiksin hiilata mitte halvemini teistest ja olla samasugune kui nemad, rahadega?” Lausunud nõnda, kunstnik hakkas järsku värisema ja kahvatas: tema peale vaatas, lõuendi tagant välja ulatades, kellegi kramplikult moonutatud nägu. Kaks kohutavat silma puurisid endid temasse, nagu valmistuksid teda ära neelama; huultele oli kirjutatud ähvardav käsk vaikida. Kohkununa ta tahtis karjatada ja kutsuda Nikita, kes oli juba jõudnud esikus oma sangarliku norskamise käima panna; kuid järsku ta jäi seisma ja hakkas naerma. Hirmutunne kadus silmapilkselt. See oli portree, mille ta oli ostnud ja koguni unustanud. Kuupaiste, mis valgustas tuba, oli langenud temale ja andis talle erilise kummalise elavuse. Ta asus portreed silmitsema ja puhastama. Teinud käsna vees niiskeks, ta pühkis kogu pinna mitu korda üle, pesi talt maha peaaegu kõik sinna kogunenud tolmu ja mustuse, riputas ta enda ette üles seinale, ja veel rohkem imetles haruldast tööd: kogu nägu peaaegu elustus ja silmad vaatasid talle otsa nii, et ta lõpuks võpatas ja kohkunult taganedes imestusega lausus: „Vaatab, vaatab inimese silmadega!” Talle meenus korraga lugu, mida ta oli ammu kuulnud oma professorilt kuulsa Leonardo da Vinci ühe portree kohta, mille kallal suur kunstnik töötas mitu aastat ja ikka veel luges teda lõpetamatuks, mida aga Vasari sõnade järgi peeti kõikide poolt täiuslikemaks ja lõpetatuimaks kunstiteoseks. Kõige täiuslikumad olid ta silmad, mida kaasaegsed eriti imetlesid; ka kõige väiksemad vaevaltnähtavad soonekesed olid ära nähtud ja lõuendile kantud. Kuid siin, täna tema ees seisvas portrees oli midagi kummalist. See polnud enam kunst: see purustas isegi portree enda harmooniat. Need olid elus, olid inimese silmad! Paistis, nagu oleksid nad elusalt inimeselt välja lõigatud ja siia paigutatud. Siin polnud enam seda ülevat naudingut, mis vallutab hinge kunstiteose vaatlemisel, olgu kunstniku poolt valitud ese kuitahes kohutav; siin oli mingi haiglane, piinav tundmus. „Mis see on?” küsis kunstnik endalt tahtmatult. „See on ju ometi loodus, elus loodus: millest siis see kummaliselt ebameeldiv tunne? Või on orjalik, sõnasõnaline looduse jäljendamine ise juba eksimus ja paistab ereda, ebaharmoonilise karjena? Või kui võtad objekti osavõtmatult, tundmusteta, ilma et temaga kaasa tunneksid – kas ta siis ei kerki esile ainult oma kohutavas tõelisuses, olles valgustamata mingist saavutamatust, kõiges varjatud mõttest; kerkib esile ses tõeluses, mis avaneb siis, kui – soovides mõista kauni inimese olemust – relvastatud anatoomilise noaga, avad ta sisemuse ja – näed ainult vastikut inimest? Miks siis lihtne, madal tõelus näib ühel kunstnikul mingis erilises valguses ja sa ei tunne mingit madalat muljet; vastupidi, tundub, et oled nautinud, ja pärast seda kõik liigub ja voolab su ümber rahulikumalt ja tasasemalt? Ja miks seesama tõelus teisel kunstnikul paistab madalana, räpasena, kuigi ta on kujutanud seda niisama loomutruult. Kuid tas puudub, puudub midagi ülendavat, kuldavat, kiiritavat. Samuti nagu maastik looduses: kui tore ta ka ei oleks, temas ometigi puudub midagi, siis, kui taevas pole päikest.”

      Ta lähenes jälle portreele, et lähemalt silmitseda neid imelisi