Libahunt. August Kitzberg

Jah, eks neid ole omajagu! Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde?..

      PERENAINE: Jah, kui teeks – ei tea, mis mõis ütleb!

      PEREMEES: Mis see mõis! Orjahingekene tuleb juurde. Aga – eks selle üle või nõu pidada, kui uni maetud. Võib-olla paneme kevadel Manni seltsi karja? Margus kuluks mulle juba äkke taha ja kergema töö juurde põllule ära.

      PERENAINE (õhates): Kuidas me võtame nõia lapse oma laste hulka!

      PEREMEES: Nõia või mitte-nõia! Kes meile ütleb kui suur nõid ta oli või ei olnud! Tema suu ei kõnele enam. Ja kas siis laps ema patu pärast hukka peab saama!

      JAANUS (voodi äärel): Jah, ema luudekambris raejalgade peal. Nägin, kui sinna viidi. Ega neil ju kõhe kirstu ega midagi käepärast olnud. Visati muudkui eest ära sinna!

      PERENAINE: Vastu ööd veel niisugust asja kõneled! Ei tule või unigi enam silma.

      JAANUS (raskelt): Jah! Ega taha tulla!

      Vaikus. Peremees ja perenaine pööravad kambrisse minema.

      LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust – südantlõhestav hüüd): Ema!

      Surmavaikus. Peremees ja perenaine on kui tarretanud.

      Eesriie.

      TEINE VAATUS

      Kümme aastat hiljem. Margus, Tiina ja Mari on juba täiskasvanud inimesed. MARGUSEL pikad piiratud juuksed, kaapkübar, kaukaga hame, rinna eest väikese vasksõlega koos, keerdkaltsad, valged jalarätikud ja rihmadega pastlad. Mustaverd TIINAL ja valgetverd MARIL kehvad kirjud rahvariided. Maril hõbeprees, kaelaehted ja litritest pärg juuste peal; Tiinal metsalilledest pärg peas, hõbeehteid temal ei ole. – Kevadine mets, täis päikesepaistet; vint tiltsub, kaugelt kuuldub kägu. Näitelava keskel jämeda tüvega tamm. – Pühapäev, enne lõunat.

      TIINA (paremalt poolt tulles, riided mõlema käega natuke üles tõstetud, nii et paljad jalad peaagu poolte säärteni nähtavale tulevad, ettevaatlikult astudes, nähtavasti põgenevat rästikut enese ees ajades).

      Tulla-holla, pilla-palla! Särapuukirja, kukerpuukirja, kanarbikukarva, kulukarva, mäekarva, männikarva, suure soo saksakene, paemurru prouakene, kulu kuldane emanda, – sina minu käest ei pääse!

      (Välkuvail silmil, kähe käega peletades.)

      Liigetie, loogetie, vinderidie, vänderidie – sihi, sihi soo poole, rühi, rühi raba poole! Sulane sa, ma isanda!

      (Rästikule järele vaadates, siis nagu ärevusest vabanedes.) Pea muudkui püsti ja vastu hakkama valmis! Mine peale, mina sulle paha ei tee! Eks sa taha ka elada ja kevadest rõõmustada! (Paneb käed kukla taha kokku ja astub mõtlikult edasi.)

      MARI (huikamine eemalt): Uu-uu!

      TIINA (virgudes): Mari! Tema olin ma koguni unustanud. (Huikab vastu.) Uu-uu!

      MARI (nagu enne): Uu-uu!

      TIINA (astub mõtetes edasi).

      ORAV (kuuse otsas): Tsuk-tsuk!Tsuk! (Käbiroots langeb Tiina jalgade ette.)

      TIINA (üles vaadates, rõõmsalt): Ah sina oled? Käbikuningas, pähklimees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! (Sirutab käed üles.) Noh! Tule!

      ORAV: Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk!

      TIINA: Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, vaatab.) Kus mu pähklid on, mis ma sulle tunaeile siia oksa-auku panin? Nädala osa, seitse tükki, iga päeva jaoks ühe? Noh, ütle!

      ORAV: Tsuk-tsuk!

      TIINA: Maiasmokk! Kõigest ühe iga päev pidid sa sööma, nüüd on ainult koored veel maas! Enam ma sulle ei too.

      ORAV: Tsuk! Tsuk-tsuk!

      TIINA: Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea, kas tal enam ongi! Ega mina tema tagavära-aita ole näinud! Rumal käbikuningas, ühepäeva-peremees, mis sa oled!

      ORAV: Tsuk! Tsuk! Tsuk!

      MARI (huikamine õige lähedal): Uu-uu!

      TIINA: Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul vee mitte midagi! (Oravale.) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõrelda; tema on nii usin, nii usin ja vali. (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki veel, enam mul ei ole! Aga teine kord, siis pead mulle õla peale hüppama ja peo pealt võtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma varju pikkust.) Juba keskpäeva aeg! Nõnda see pühapäevane päevake käest kaob!

      MARI (kasetohust marjatorbikuga metsast välja astudes): Oledki siin? Mina kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?

      TIINA: Miks siis ikka kõhe – kellele? Mitte kellelegi, iseenesele! Mets ja maa on piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib tema, – kes see mind?

      MARI: Sina oled ehtimatagi ilus!

      TUNA: Seda kuulen ma ka alles esimest korda, ja sinu suust.

      MARI: Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. Kas hakkame koju minema või?

      TIINA: Koju? Juba? Mul ei ole ju veel marju.

      MARI: Mis sina siis tegid?

      TIINA: Ah! Nii hea oli kõige selle ilu keskel ümberringi! Lill õitses, käsk lõhnas, kuusk tilkus vaiku… Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. Kuidas ta vaene põgenes! Mina ikka kännul! Vahel ajas küll pea püsti ja susises vastu, aga pani muudkui jälle minema – inimese silmavaadet ta ei kannata. Siis ikka tema ees ja mina taga järel…

      MARI: Noh? Said ära materdada?

      TIINA: Ära materdada? Jumala looma? Mis ta mulle siis kurja tegi? Ta ju põgenes!

      MARI: Kurja ei tee? Alles mineval nädalal oli Tähik nõelatud…

      TIINA: Kui ehk ise peale astus. See päranes ju ära jälle… (Ärevuses.) Ah!

      Metsast kostab sikusarve heli.

      MARI (ka ärevuses): Tule, lähme!

      TIINA: Ei, ei, mina ei tule! (Vilistab lugu kaasa ja teeb köhal seistes rõõmsaid tantsuliigutusi.)

      MARI (rahutult): Tule, tule. Lehmad tahavad lüpsta! Me peame minema.

      TIINA: Ei, ei, mina nopin veel ruttu mõne marja, ilma ma koju ei lähe!

      MARI (tusaselt): Marju noppida oli aega küll. Tule või ära tule, mina lähen! (Pöörab minema.)