Libahunt. August Kitzberg

>

      ESIMENE VAATUS

      Must ja nõgine rehetare. Ahjus hõõgub tuli ja punetab sealt seinte peale. Ahju ees savik (müüritud iste), kolde köhal ahela otsas pada. Ahju kõrval pink, kartsas ja vanaema voodi. Teisel pool vastasnurgas uhmripakk, leivalabidas, ahjuluud ja muu koli, seinas soone peal kinni- ja lahtilükatav uks, pulk ees, ja all nurga sees kassiauk. Ukse peal lahtine laud, mille kaudu valgust sisse ja suitsu välja võib lasta; ukse kõrval sulase voodi. Tagaseinas väike sagärate peal käiv uks, lingi asemel köieots. Ahjusuu ees iste, selle ees vokk, saviku lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine.

      PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, – istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), 8-aastane valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, keskelt kirju vööga mässitud, kurgu all väike vaskprees, – kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, 14-aastane valgetverd poiss, paklane hame, kurgu all vaskprees, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad, – kepsleb niisama. Temal on ametiks peergu kohendada ja vaadata, et see hästi põleks.

      MANN (veerib): Mi-e me, i-e je, meie ri-i-si ris, ti-i ti, risti, u-si us, si-o so, usso…

      PERENAINE (pärandab): Usu!

      MANN: Usu! Vi-i-si, vis…

      MARGUS (pärandab): Viis!

      MANN: Jaa, sina oskad peast!

      MARGUS: Oskan jah, sina pead ka. Katsu, kui Kukese Märt tuleb käsuga: Tammaru Mann kirikhärra ette lugema, ja sina ei oska!

      MANN (mõeldes, siis ruttu): Mina ei lähe!

      MARGUS: Kuhu sa pääsed!

      MANN (südikalt): Ei lähe jah!

      PERENAINE: Õpi, õpi, latseke, mida sa sõneled! – Margus kohenda tuld!

      MANN (veerib): Vi-i-i-si viis, pi-e-a pea, ti-ü-ka tiik, ka-i ki, peatükki. (Loeb silpide järgi kokku.) Me-ie ris-ti-us-su viis pea-tük-ki. (Jääb mõtlema ja vaatab üles.) Näin, õe, näin, mis need viis peatükki on?

      MARGUS: Küll sa oled rumal!

      MANN (teravalt): Ega ma sinu käest küsinud, näin ütleb minule isegi. Näin, mis need viis peatükki on?

      PERENAINE (jätab voki seisma ja vaatab mõeldes lapsele otsa): Viis peatükki on… – viis peatükki. Need peavad peas olema, neid nõutakse. Muidu ei võeta pea-kooli ega armulauale.

      MANN (mõtlikult): Jaa, aga…

      PERENAINE: Ah, latseke, mis sa nõnda palju küsid! (Sõtkub voki jälle vurama. Margus on selle aja sees vokiratta külge tulise söe kinnitanud, tuline rõngas lööb helendama.)

      MANN (kilgates ja savikult maha kärates): Oh, kui ilus! Näin, vaata, kui ilus!

      PERENAINE (pahaselt): Oi sina vallatu, kas ei ole käest ära! No oota, kui isa koju tuleb!

      VANAEMA (60-70-aastane poolpime eideke, vana paljas kasukas seljas, kobab kõndides enese ette, – astub tagakambrist sisse ja jääb kuulatama): Kellega sa tõreled?

      PERENAINE: Margusega! Tulise söepanivokiratta vahele!

      VANAEMA: ära tee pojake – süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma voodi ääre peale?) Mis sa's ka pühapäeva õhtul selle vokiga jahid!

      PERENAINE: Ei ole enam pühapäev; tähed juba taevas. Mure ka, inimesed alles väljas! Leiavad nad selle tui-suga teed või ei leia ja eksivad metsa ära.

      VANAEMA: Tea jah, kuhu nad nõnda hilja peale jäävad!

      Vaikus. Ei ole kuulda muud kui tuule tuhinat ja vokiratta vurinat.

      MANN (on jälle savikule roninud ja raamatu võtnud, veerib): E-si, es, si-isi, esi-, mi-e me esi-me-, ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pea, ti-ü-ka tükk, pea-tükk…

      Korraga õues huntide ulumine. Kõik kohkuvad.

      MANN (hirmul): Hunt, näin, hunt!

      VANAEMA: Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi! Metsakutsa saab kurjaks!

      MARGUS (on ukse pealislaua lahti lükanud; külma auru ja tuisku tungib tuppa; selgesti on kuulda, kuidas huntide kisa kaugemale läheb ja eemalt kostab).

      PERENAINE (kohmetult): Keela ja kaitse! Küll lähevad häbematuks, sest ajast kui Suli ära viisid. Õue tungivad sisse! Vaid mis nad ikka veel ära teevad!

      VANAEMA: Kui ikka lauda ustel toed taga on!

      PERENAINE: Et Jaani-Jaanust juba ei tule!

      MARGUS (julgustavalt): Esäl on püss ree pääl õlgede all.

      PERENAINE (murelikult): Püss kõdus! Ja kui olekski kaa-sas, kas selle tuisuga kivi tuld annab! Lumi teeb niis-keks kõik!

      MANN (vähe aja pärast): Huu! Külm! – Et isa ka niisuguse ilmaga kirikusse läks!

      MARGUS: No kui käsk anti!

      PERENAINE: Nojah, kui käsk anti, et igast talust mees ja naine vaatama, kuidas nõida ja libahunti nuheldakse! Mina ei julgenud, siis läksid sulasega. Käsku ei tohi täitmata jätta.

      MANN: Näin, õe, näin, mis see nõid on?

      PERENAINE: Kui suureks kasvad, küll siis kuuled.

      MANN: Jaa – aga – mis see libahunt on? Mina ei tea ju.

      PERENAINE: Mis sa nõnda palju pärid, mis sul teada vaja ei ole! Libahunt on kuri inimene, kes ennast vahel hundiks moondab. Kui ta tahab, on ta hunt, kui tahab, on inimene.

      MANN (ennast ema lähedale surudes): Näin, mina pelgan!

      PERENAINE: Mis sa siis pärid niisuguseid asju! Võta raamat, mine savikule ja õpi! (Kui Mannil ei näi head tahtmist olevat.) Noh, mine, mine!

      MANN (võtab raamatu, läheb savikule, aga ei õpi vaid vahib pärani silmadega tühjusesse).

      VANAEMA (voodi äärel omaette õhates, nagu ei oleks ta millegi üle selgusele saanud): Jaah!

      MARGUS: Sa ütlesid midagi, vanaema?

      VANAEMA (õhates): Ei midagi! Mõtlesin niisama, et… ilm on asju täis, millest meel-mõistus aru ei saa. Vaatad ja vaatad küll, aga ei näe midagi! Vana usk, see tegi vahet hea ja halva vahel – sortse oli ja tarku inimesi, kes enam teadsid kui teised. Uus usk ei tee vahet midagi, kõik on – ühesugused nõiad! Aga ometi on seal nagu veesoonekesed mulla all varjul – head ja halba. Head ja halba, mida meel ei mõista!

      Tume meeleolu, ainult tuule tuhisemine õues ja voki vurin toas.

      PEREMEES, 50-aastane tugev mees, kellel on juba tublisti halle karvu juustes ja habemes; sulane JAANUS, 35-aastane. Mõlemad tugevates talveriietes, riideta kasukad vammuste all, lakaga mütsid. Alusriieteks peremehel hall, sulasel must lühike pihik ja mõlemal valged keerdkaltsad, pikad mustad sukad ja parkimata nahast pastlad. Uks läheb lahti, pimedast tungib külma auru sisse.

      PEREMEES (sulasega üle läve astudes): Tere õhtust! Meie ka siin.

      PERENAINE (suure heameelega): Teie ka ja, jumalale tänu! Ruttu, ruttu, külm tungib sisse, siis ei ole teil enam kuskil sooja kohta.

      MARGUS (kähku, riideid võttes): Mina lähen, võtan hobuse lahti.

      PEREMEES: Kui sa hea mees oled! Laota temale siis ka riie peale ja seo londiga