September. Peeter Helme

kohe püsti ja minna duši alla. Pärast seda ei tunne ma end enam nii üksi ja juhuslikuna keset seda lootusetult varajast, ikka veel nii pimedat Tallinna septembrihommikut ning hakkan kohvi keetma.

      Vana filter lendab niiskelt kõlava nätaka saatel prügikasti, kapiuks avaneb kriginal ning kohvipakist eritub äraeksimatut mõrkjat aroomi – suurepärase hommiku kõige olulisemat komponenti. Kohvimasin hakkab peagi mulksuma ja nüüd pole muud kui oodata.

      Vaatan korra hommikust telesaadet, kuid üle paarikümne sekundi ei suuda ma seda teha – teemaks on paarid, kes on armastuse nimel äärmusesse läinud. Ühed metalli täis topitud näoga jobud räägivad sellest, kuidas nad pühendumise märgiks hammustasid teineteisel otsast väikese sõrme esimese lüli. Nad kihistavad naerda, hoiavad teineteisel ümbert kinni ja demonstreerivad oma väikesi sõrmekönte. Saatejuhid teevad nii-nii mõistva ja oi-kui-põnevil näo ning küsivad “teguviisi erootilise ja vaimse aspekti” kohta.

      Sulgen televiisori. Kardan, et ta rikuks muidu mu hommiku ära. Köögist eritub nüüd juba eriti kutsuvat kohviaroomi, mis paneb mind taas tegutsema ja unustama äsja nähtud perverte. Hommik on päästetud. Loputan puhtaks juba paar päeva kraanikausis seisnud kruusi, otsin välja pruuni suhkru ja pakikese kooreasendajat ning segan nad tassi põhja valmis. Siis lõpetabki kohvimasin kruuksudes ja mulksatades töö ning rituaal võib alata.

      Et kõik oleks täiuslik, teen mõned võileivad, laon nad taldrikule ja viin tuppa, madalale lauakesele. Siis toon kohvikruusi ning viimaks võtan pooltühjalt riiulilt raamatu, mida viimased pool aastat ikka ja jälle lehitsen.

      “Elementaarosakesed” on romaan, mis on muutunud mu elu lahutamatuks osaks. Mu elu jagunebki ajaks, mil ma sellest raamatust veel midagi ei teadnud, ja ajaks, mil olen selle lummuses. Ajaarvamise teeb kergemaks fakt, et raamatu avastamine toimus enam-vähem täpselt sel ajal, mil olin ülikooli just lõpetanud ega olnud veel tööle asunud. Siis ei teinud ma suurt midagi. Peale arvutiga mängimise.

      Praegugi on mul elavalt meeles, kuidas ma tulin kohe pärast lõpueksameid asutusse katsetele ning sain üsna ruttu aru, et kui nad kellegi tööle võtavad, siis olen see mina. Seega ma ei muretsenud. Pealegi oli ülikoolis küllalt muretsetud – küll kõikvõimalike kirjatööde, arvestuste, testide ja kõige muu sellise pärast. Nii võtsin vabalt ja veetsin suure osa suvest rannas. Vahel vedelesin seal koos tuttavatega, enamasti aga üksi.

      Ühel üksildasel rannapäeval, kui ilm tegelikult polnudki suurem asi, sattus minu lähedale tüdruk, kellega sain mingil põhjusel jutu peale. Ta küsis ette vabandades, kas olen nõus valvama ta asju, kui ta ise ujumas käib. Lubasin seda teha.

      Tegelikult ei tundnud ma ta asjade vastu vähimatki huvi, vaid lamasin seal, silmad kinni, kaitseks tuule käes lendavate liivaterade eest … Kui ta tuli tagasi, oli ta ikkagi väga tänulik ja hakkas vatrama sellest, kui rumalasti läks, et ta on rannas üksi, ja küsis, kas mina olen ka üksi. Palusin tal hoida silm peal minu asjadel ja läksin ujuma. Vesi oli tegelikult väga mõnus, meres oli isegi soojem kui poolpaljalt tuule käes vedeledes …

      Kui veest välja tulin, luges tüdruk raamatut. Püüdsin temast mitte välja teha, kuid ta turtsatas aeg-ajalt naerda ja tegi muid kummalisi häälitsusi. Olin häiritud ja vaatasin tema poole. Ta triibulistes bikiinides tagumik vappus minust vaevalt pooleteise meetri kaugusel turtsumise rütmis. Tüdruk pööras pea minu poole ja näitas raamatu kaant: Michel Houellebecq, “Atomised”.

      Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ma ei ole eriline raamatuinimene, mispeale tüdruk selgitas lausa tungival toonil, et just sellisel juhul tulebki seda raamatut lugeda. Ahahitasin või mhitasin vist ja rohkem me ei rääkinud. Aga raamat jäi meelde. Autori nimi muidugi mitte. Ainult nii palju, et see oli üks nendest hääldamatutest prantsuse nimedest. “Atomiseeritud” püsis imekombel mu mälus ning kui ma selle endale mõni päev hiljem ostsin, selgus, et originaalis kandis ta hoopis teist nime: “Elementaarsed osakesed”, “Elementaarosakesed”.

      Elementaarosakesi ei saa jagada. Mitte et see oleks keelatud – see pole lihtsalt võimalik. Füüsikatunnis – mis mulle väga meeldis – rääkis oranžis kulunud kampsunis, habemega õpetaja, kuidas varem peeti aatomeid elementaarosakesteks. Siis joonistas ta tahvlile aatomi ehituse. See meenutas päikesesüsteemi ja ma taipasin, et asi, millel on ehitus, ei saa olla elementaarne – see tähendab ainuline või jagamatu.

      Hammustan võileiba, löön raamatu suvalise koha pealt lahti ja kohe valdab mind sama tunne, mis esimesel lugemisel. Esiteks on see tunne muidugi erootiline. Ja mitte ainult seepärast, et mõtlesin esimesel korral (ja mõtlen ka nüüd) sellele tundmatule tüdrukule rannas, tema vappuvale tagumikule … Põhjus on rohkem ikka raamatu sisus. Selles on üksjagu erootikat.

      On kohe raamatuid, mida võib ikka ja jälle lugeda. Tean, paljude jaoks on “Švejk” selline. Alo jaoks näiteks … “Alo jaoks kohe päris kindlasti,” lausun kõva häälega, justkui iseendagi veenmiseks. Ometi ei vaja ma veenmist. Ma tean seda, ma suudan seda lausa ette kujutada, kuidas Alo istub, aluspüksid või kulunud teksased jalas, maika seljas ja majoneesiga vorstivõileib käes, loeb “Švejki” ning pugistab naerda. Leivapuru lendab suust kapsaks loetud köite kollastele lehekülgedele.

      Mina olen aga teise ajastu inimene. Ja ma ei mõtle seda ülbusena. Olen teisest ajastust, teise ajastu jaoks. “Švejk” ei ole minu jaoks. Muidugi saab seal nalja. Muidugi on Hašek suur süsteemikriitik – olgu tegu siis millise süsteemiga tahes. Kuid ta on neetud humanist. Aga see neetud inimarmastus tänapäeva maailmas … No ma ei tea … Loen hoopis, kuidas Bruno kirjeldab noori ihusid, kuidas ta neid iharalt ihkab ja ihaldab ning kuidas see kõik sumbub algul masturbeerimisse, hiljem aga mõttetusse, tühja, luhtuvasse armastusse. See on valus, aga eelkõige ikkagi kohutavalt naljakas.

      Võileivad saavad otsa, tass on tühi. Ajan end vastumeelselt püsti ja tunnen ühtäkki vastikut hommikuväsimust, mis tabab mind peaaegu alati, kui ärkan liiga vara või – mis veelgi hullem – kui ma ei ole öösel üldse maganud.

      Paari kuu eest kutsus Alo mind pärast tööd ühele dringile – nii ta ütleski, “ühele dringile” –, kuid kukkusime siis nii kõvasti õlut jooma, et jõudsin koju kella seitsme paiku hommikul, käisin rutuga duši all, panin selga puhtad riided ja jõudsin üheksaks asutusse. Alo muidugi ei tulnudki. Tundsin end reedetuna. Aga samas, ülemuste värk. Pole minu asi seletada, kui tema suudab omakorda oma ülemustele asja selgeks teha. Ent natuke kibestav siiski …

      Loputan näo külma veega üle, panen ülikonna selga ja kõnnin trollipeatusse. Mu enesetunne paraneb. Vaatan hommikupäikest, üksikuid roosatavaid, juba kuldseks kiskuvaid pilvi ja kastemärga rohtu. Troll tuleb ruttu.

      Umbes kakskümmend minutit hiljem jõuan kesklinna ja veel viis minutit hiljem tervitan juba asutuse sissekäigu juures logelevaid turvamehi. Seekord uurivad nad süvenenud ilmel midagi arvutist. Ma ei saa aru, kuidas nad nii vara suudavad, aga … ju nad suudavad. Surun haigutuse alla ja jään lifti ootama. Seekord kestab see terve igaviku ja lifti ootama koguneb veel mitu “kolleegi”, kes püüavad kannatamatult niheledes välja näha võimalikult reipad ja normaalsed. Nende olekust õhkub siiski ka natuke närvilisust. Ilmselgelt kardavad nad hilineda.

      Iseenesest ei ole hilinemine kuritegu ning kui meie tulekut-minekut ka kontrollitakse, siis üldiselt sõltub kõik ikkagi läbisaamisest ülemustega. Minu ja Alo vahel on kõik hästi. Ma ei pea midagi kartma. Selle hinnaks on muidugi ka minu puhul reipuse, entusiasmi ja huvi teesklemine. Kuid ma ei ole üksi. Karmen, näib mulle, on veel suurem teeskleja. Eve vist ei teeskle, vaid on, aga ta pole ka normaalne. Ta ON ebanormaalne. Muigan selle mõtte peale hetkeks, kuid tõmbun kohe tagasi, et vältida mõne teise liftiootaja liigset tähelepanu. Nad on küll minu töökaaslased, aga juttu ma nendega ajada ei viitsi. Teise korruse inimesed ikkagi. Jumal nendega.

      Sõidamegi üles vaikides. Olen eelviimane väljuja. Soovin lifti jäävale liivakarva ülikonnas ja seitlisse kammitud juustega tegelasele kaunist päeva ja astun välja. Sekretär kraamib asju käekotist lauale. Üks õun, üks vesi – milline mõttetus, saame ju asutuse kulul juua nii palju vett kui tahame. Pealegi mina joon täitsa vabalt ka kraanivett! Miks see talle ei võiks sobida? Vaatan edasi … Kotist ilmub üks hari, mingi arusaamatu komps ja vist puudritoos.