September. Peeter Helme

mõttes on kõik täiesti ilmetu. Ilmetu meelelahutus. Aga noh, eks me oleme ise ka ilmetud.

      Panen tähele, et olen kogemata tõstnud vasaku jala paremale põlvele ning võtan ta sealt ära. Kuid mitte rabistades. “Mitte rabistada!” sisendan endale ja püüan jätta oma liigutusest võimalikult sundimatu, elegantse mulje. Nõjatun siis tagasi ja võtan suure sõõmu õlut.

      Kummaline, aga see äratab suu limaskestale kogunenud sigarillomaitse ning paneb suu veidralt kirvendama. “‚Kirvendama’ on ise üks veider sõna …” Mingi naljakas tunne mähkub minu üle – justkui meenutus noorpõlve esimestest arglikest purjusolekutest. Kuid kuidagi teistmoodi. Kuidagi hoopis ebaisikulisemalt. Karmen tahabki juba teada, millest ma mõtlen, ja taipan, et joove on mulle näkku kirjutatud. Selle asemel, et too homo mulle kõne- ja hingamisharjutusi õpetas, oleks ta pidanud rääkima, kuidas näomuskleid valitseda ja oma ilmeid tajuda. Või ei tea seda näitlejad, eriti algajad näitlejad ise ka? Kahtlane …

      Vastuse asemel küsin Karmenilt, et kas ta ikka tahab teada, mida ma mõtlen. Karmen rehmab kergemeelselt käega ja vadistab “tüdrukutega” edasi. Muidugi tööasjadest. Nüüd ei kanna ta enam mererohelisi tupsudega tuhvleid, vaid madala kontsa ja tömbi ninaga tumepruune kingi.

      “Pole paha, pole paha …” pomisen omaette ning taipan õnnetuseks liiga hilja, et seekord ma tõesti pomisengi, pomisen häälega, kuuldava häälega. “Tüdrukud” vaatavad heatahtliku hämmeldusega minu poole ning ütlen mokaotsast midagi vabanduseks; räägin sellest, et mõtted läksid rändama. Õnneks pöörduvad nad kohe oma juttude juurde tagasi ega taha täiendavaid selgitusi.

      Me ei jää kauaks. Finaalmäng peetakse ära, selle lõppu tähistatakse veel ühe ringiga, mille ostab võitnud võistkond. Peagi istun bussipeatuses, seejärel bussis ning lõpuks kodus tugitoolis. Minu jalge ees on kott õllepurke, traksid on õlgadelt maas, püksinööp ja – lukk lahti. Olen üksi ega ole ikka veel söönud tomatisuppi, kuigi seda peaks veel eilsest alles olema. Külmutuskapis. Või pliidil. Ma ei tea. Selle asemel mängib televiisoris hoopis mingi muusikavideo, kus neegritüdrukud raputavad oma puusi ja rindu.

      “Kas need välja ei veni?” küsin endalt nüüd juba täiesti selge häälega ja avan esimese õlle. “Õhtu on veel pikk,” lausun endale ja püüan järele teha rämedat naeru, seda niinimetatud mereröövlinaeru, seda: hoh-hoh-hoo või midagi sarnast, ainult veel rämedama, veel rögisevama häälega. Selle asemel läheb mul õlu kurku ja ma mõtlen oma õele. Kas ka tema tundis midagi sellist? Vastuse asemel tuleb mulle pähe loll mõte, millest saan aru, et olen purjus: “Ei, tema ei tundnud nii, sest mereveel pole nii head maitset …”

      Aga kuidas Kalju ennast tundis? Mõtlen, kuidas ta hommikul vara tööle tuli. Ilmselt plaaniga midagi enne teiste tulekut ära teha. Võib-olla plaaniga täna veidi varem lõpetada, et siis minna … Jah, kuhu? Koju? Naise ja tütre juurde? Või sõpradega õlut jooma? Arvata võib, et viimast. Kuigi, iial ei või teada. Võib-olla on Kaljul kuskil noor ja kena armuke, kes istub nüüd üksinda ja hirmunult oma korteris ega pruugigi veel teada, mis Kaljuga juhtus. Ei tea, ei tea …

      Kohutav masendus tuleb peale ja tahaksin ennast millegagi lüüa või midagi muud sellist teha. Kisun hoopiski püksid jalast ning, üks silm parema fookuse saavutamiseks kõvasti kinni pigistatud, riputan nad puu peale. Selle omakorda ukselingi külge. Siis räntsatan tugitooli ja viskan lõpuks süümepiinadeta jala üle põlve. Ja võtan mehise sõõmu. “Ja võtan mehise sõõmu” – kui nõme see on.

      Televiisoris on ikka veel neegritüdrukud. “Miks ka mitte, miks ka mitte …” Erutavat ei ole selles mitte midagi, aga peab siis kõik erutama?

      Vaatan enda ümber. Telekapulti pole näha. Leian selle alles hiljem, pärast viimast, neljandat õlut, mil ajan end vaevaliselt tugitoolist üles ja tahan ära visata nüüd juba tühjade õllepurkidega täidetud kilekoti. Pult on selle all.

      KOLMAS PEATÜKK

      Ma ei saa aru, miks on tihti nii, et päike paistab just hommikuti, hiljem aga läheb ilm pilviseks. Mitte et peaks vastupidi olema. Minu meelest võiksid pilved kogu aeg taevas olla. Aga jube paha on istuda akna ees, kui otse näkku torgivad tõusva päikese ebasõbralikult kalbed, külmoranžid kiired.

      Minu ees kuvaril väreleb uue dokumendi valge ristkülik ja ma tean, et seekord ei tohi hirmu tunda. Eile oli eile, täna on täna. Hakkan ilma millelegi mõtlemata vormistama järjekordse ülevaate päist. Mul ei ole veel õrna aimugi, mida täpselt öelda, kuid ma tean, et mõne tunni pärast on ülevaade olemas …

      Selleks ajaks, kui saabub Eve – seekord on ilmselgelt kõik korras ja nii öeldes mõtlen ma tõesti kõike –, olen juba sukeldunud erinevatesse väljatrükitud memodesse ja raportitesse ning võrdlen erinevaid arvutulpasid. Mitu sertifikaati on mis aastatel välja antud, millistes valdkondades on kasvutendentsid, kus tuleks kvoote kasvatada, kus vähendada ja nii edasi ja nii edasi …

      Eve kiidab mu töökust ning hakkab kurtma, et ei saanud oma asjadega eile päris valmis ja mis Alo nüüd ütleb ja kui õudne see Kalju lugu ikka on. Kehitan õlgu, soovitan tal kohe peale hakata, sest Alo pole veel saabunud – ma ju ise nägin –, kinnitan, et Kalju lugu on tõesti õudne, ning ütlen Evele, et Valdo küsis eile tema järele. Eve on natuke hajameelne ja küsib, kas Kalju järele. Vastan ükskõikselt, ikka paberite kohale kummardudes, et ei, muidugi mitte Kalju, vaid tema, Eve järele.

      Seni käekotist midagi otsinud Eve peatub ja küsib, miks ta seda tegema pidi. Ütlen, et ilmselt niisama, ju oli mingi tööasi. Soovitan Evel päeva jooksul Valdo kabinetist läbi astuda. Eve pomiseb midagi. Kummardun veelgi sügavamalt laua kohale ja tähistan tekstides olulisemaid kohti erkroosa markeriga.

      “Kuigi,” mind tabab vastik mõte, “kas siin ongi olulisemaid kohti?” Tegelikult ma ju ei tea seda, kuid tegelikult on tegelikkusega ka nii, et ma ei tea sellest mitte midagi … Ohkan ning vahel minusse häiriva emalikkusega suhtuv Eve küsib kohe, ega mul midagi viga pole. Raputan pead ning tunnen oma kaenlaaluseid ja jalgevahet uppuvat haisvasse higisse. Võtan lonksu Coca-Colat ja kuulen koridorist reipaid, kuidagi kleepjalt kõpsuvaid kingi. Alo ja tema nahktallaga kingad, lausun veidi äraolevalt ega tea ka ise, kas see on mõeldud Evele või mõtlesin ma valjult. Tõmbume mõlemad oma laua kohale veel rohkem kössi ja jätkame vaikides. Sammud peatuvad.

      Pöördun, kuid ei tee mitte abivalmis nägu, vaid hõivatud, küll aga ikkagi alluvale sobivalt tööka ilme. Ukse peal seisab Alo, kellel on tõepoolest jalas pruunid nahktallaga kingad ja seljas hõbehall vestiga ülikond, ent tema näost peegeldub vastu erakordselt ränk pohmell. Sekundi murdosa jooksul hakkab mul Alost hale ja sekundi järgmise murdosa jooksul mõistan, et tänane päev saab oodatust palju, kohe palju-palju parem. Ma ei teagi, kas rõõmustan iseenda või Eve pärast. Vist ikka meie mõlema, vahest isegi Alo pärast. Tean nimelt, et sellistel päevadel, mida tuleb ette kord-kaks nädalas, lahkub Alo väga vara ega nõua ka alluvatelt suurt midagi. Seda kõike muidugi eeldusel, et talle endale pähe ei istuta. “Seda aga ei või meiesugused lihtsurelikud mitte iialgi teada, olgu Jumal meile armuline!” sõnastan peas võidukalt.

      Vahetame Aloga mõned triviaalsused ning osutan uppuja ilmel lauda täitvatele paberitele. Ta naeratab kaasatundvalt ning kutsub selle peale näost kalbeks tõmbuva Eve endaga kaasa. Jään üksi ja uurin pabereid. Mu sõrmed on juba markerist roosad ning pean erilise hoolega jälgima särgimansette. “Vähemalt lõunani, vähemalt lõunani,” korrutan endamisi, “vähemalt lõunani vastu pidada …”

      Eve tuleb tagasi ja on sõnatu. Kuid see pole mingi traagilis-dramaatiline vaikimine. Ta süveneb uuesti vaikselt töösse – või kurat-teab-millesse – ning saan tuppa siginenud rutiinsest vaikusest aru, et Alo on Eve eilse ülesande ilmselt üleüldse unustanud. Seda juhtub. Ja üldse mitte Alo joomise pärast. Põhjused on enamasti ikka mujal. Mitte ainult minust või Evest, vaid Alostki kõrgemal. “Seal,” nagu öeldakse siin.

      Ühel hetkel avastan üllatusega, et probleem on piiritletud, et olen paberid enam-vähem läbi töötanud ning võin asuda ülevaate kirjutamise kallale. Päis on olemas, kohe panen ka pealkirja, dokumendi numbri ja kõik muu sellise. Siis võtan veel ühe korraliku lõuatäie – gaasiline