September. Peeter Helme

neid häirivaid hääli ning ma ei tea enam, kuidas lõpetada … Midagi jääb, nagu ikka, ütlemata.

      “Midagi jääb alati ütlemata …” nendin ning lõpetan memo. Salvestan siis dokumendi ja avan postkasti. Sadakond lugemata kirja. Peamiselt uudised. Ja raportid. Memod. Ringkirjad ja ülevaated … Põhimõtteliselt sama, mida minagi toodan. Lisaks üks ports Kalju kohta käivaid küsimusi maja teiste korruste töötajatelt. Loen neid pealiskaudselt ja kustutan enamiku vastust saatmata.

      Memo saadan ülemusele – Alole – ja login ennast siis arvutist välja, tõusen laua tagant ja võtan kapist pintsaku. See istub päris hästi, kuigi olen oma kehakaalu pärast natuke mures. Olen hakanud juurde võtma, sest ma ei pea enam peaaegu üldse liikuma. Sporti vihkan niikuinii … Pigem eelistan seksi, aga sellega on nagu on … Kuid esialgu istub pintsak veel hästi. Jätan nööbid lahti ja panen vasaku käe elegantselt püksitaskusse.

      Koridoris on vaikne. See tähendab – koridoris endas valitseb vaikus, vasakule ja paremale jäävatest tubadest kostab summutatud hääli. Ülemus karjub midagi telefoni, Karmeni juurest kuuldub lakitud küünte klõbinat vastu klaviatuuriklahve ning päris koridori lõpust, kus istuvad juba teise osakonna inimesed, on kuulda jutuvada.

      Hommikustest sündmustest pole jälgegi ning küsin omaette, millal nad Kalju ära jõudsid viia. “Miks mina mitte midagi ei kuulnud?” püüan iseennast ehmatada, isegi hirmutada. See ei õnnestu. “Nad viisid Kalju ära siis, kui sa kirju lugesid. Nad viisid Kalju ära siis, kui sa memoga tegelesid, siis kui sa Aloga rääkisid, siis kui sa Evega rääkisid, siis kui sa iseendaga rääkisid!” püüan endale pähe taguda, kuid ikkagi …

      Mis vahet seal on. Ma peaaegu ei tundnudki teda. Oli üks ülekaaluline kuuekümnele liginev mees. Nooruspäevade peedivein, keskea viin ning viimaste aastate õllesed saunapeod koos rasvaste vorstide ja sealihaga viisid oma töö loogilise lõpuni. Rääkisime Kaljuga vaid paaril korral. See tähendab – suhtlesime pidevalt, kuid vaid paaril korral rääkisime ka millestki muust kui tööasjadest.

      Esimene kord oli minu asutusse tuleku ajal. Ühel päeval haaras ta mul koridoris küünarnukist kinni ja ütles usalduslikult paar sõna Eve jalgade kohta. Mäletan, et muigasin vandeseltslaslikult. Pärast oli tükk aega piinlik. Praegugi on … Teisel korral aga sõitsime koos liftiga ja ta rääkis oma nädalavahetuse plaanidest. Need olid geniaalsed – saata tütar naisega suvilasse ning minna ise sõpradega kalale.

      Mulle jäi arusaamatuks, miks oli tütre ja naise ärasaatmine vajalik, aga ju siis oli. Ilmselt peatäie segamatuks väljamagamiseks. Jätsime tookord asutuse välisukse ees hüvasti. Soovisin talle edu. Seegi on vist piinlik …

      Ma ei jää kabinettidest kostvat juttu kuulama, vaid mõtlen piletitaskukesega pintsaku kandmisele. Äkki peavad teised töötajad seda liiga eputavaks? Ma ei tea. “Kaljul sellist ei olnud,” osatan ennast ega saa aru, kas see on nüüd kadunukese suhtes solvav või mitte.

      Silma järgi hinnates loomulike kastanpruunide lokkidega sekretär naeratab mulle, kui möödun ta lauast ning ütlen, et lähen lõunale. Mulle tundub, et ta silmad libisevad üle mu tumepruuni ülikonna. Liftis uurin end põhjalikult. “Liftis uurin end põhjalikult,” lausun huultega hääletult vormides ja mõtlen, et kas peaks kunagi midagi kirjutama. See tundub ebatõenäoline. Pealegi – üheksast viieni ju kirjutangi.

      Ülikonnaga tundub kõik korras olevat. Miks ta siis seda uuris? Sekretär näeb mind ju iga päev? Keerutan end peegli ees, aga ei märka midagi: kõik istub ilusti, särk on triigitud ja lipsusõlm õige suurusega. Ei tea. Jõuan alla. Viipan omamehelikult valvelaua juures logelevatele turvameestele ning astun värske õhu kätte.

      On sügis ja on ilus. Tuul on veel täiesti suvine ning puud rasket rohelist värvi. Longin tänavanurgani ja otsin siis taskust mobiiltelefoni. Tõstan telefoni kõrva äärde ja küsin, kas ta sööma tahab tulla. Ütlen, et jah, mina olen juba väljas ja lähen tavalisse kohta. Siis soovin head aega ja panen telefoni taskusse tagasi.

      Tegelikult ei helistanud ma mitte kellelegi. Ma ei valinud mingit numbrit, ei vajutanud ühtegi nuppu. Laususin lihtsalt mõned sobivad sõnad tumma telefoni, jälgides samal ajal vastutulijaid. “Saavad nad midagi aru? Taipavad nad midagi?” arutlen omaette ja mõistan, et nad ei jälgigi mind. Kogu see mäng on mõttetu.

      Lõunaks on pelmeenid, millega ma ei oska mitte midagi peale hakata. See tähendab, et söön nad ära, aga ma ei oska sellele üksildasele lõunasöögile mitte mingisugust tähendust anda. Lappan sama päeva sopalehte, püüdes paremaid pealkirju meelde jätta: “Kolme lapse ema tappis end kõigi nähes”, “Kummikarukesed – mürk või meelelahutus?” ja nii edasi. Huvitav, kas homsetes lehtedes on Kalju sees? Kui mitte rohkem, siis nupukese võiks ta ju ikka ära olla teeninud: “Riigiametnik sureb tööpostil.” Ei, veel parem: “Teenekas riigiametnik leitakse surnuna tööpostilt.” Või midagi sellist … Ei tea, kas tal mõni orden oli? Kui oli, siis see suurendaks leheloo šansse … Joon keefirit ning mõtlen, kas tunda pelmeenidest iiveldust või mitte. Süda on lõpuks tõesti natuke paha. Jootraha ma ei jäta ja longin tagasi asutusse.

      Nad on seal kõik juba hoos. Eve on tagasi ning näeb hommikuga võrreldes palju rohkem büroolesbi moodi välja – sügavsinine pükskostüüm, rangelt kammitud juuksed. Sinna juurde sädistab ta üllatavalt kõrge häälega. Lobisen temaga ja viskame koos natuke nalja ülemuse rõveda kombe üle toppida higist kätt pükstesse. Selgub, et Eve on ennegi märganud, et ülemus – Alo – harrastab seda võtet isegi välismaalaste juuresolekul. Öelnud seda, kihistab Eve veel hetkeks naerda, haarab siis “College”-sildiga joonelise märkmiku ja sööstab välja.

      Asun oma posti läbi töötama ning otsin ülemuse kommentaare hommikusele memole. Neid ei ole. Ju ta pole siis kirju vaadanud või midagi sarnast. Postkastis on peamiselt rämps. Otsustan Alo täiendusi mitte ootama jääda, koostan adressaatide nimekirja ja saadan memo laiali.

      “Keda võiks selline saadetis küll rõõmustada?” käib mul korraks peast läbi, kuid unustan selle. Unustan üleüldse kõik ning sukeldun ettekirjutuste, sertifikaatide, lubade ja muu säärase maailma.

      “Pidin ma juurat õppima?” Silme ette kerkib üks ammuununenud stseen. Kõle köök Lasnamäel, mu lõputunnistust uuriv isa ja kohvi joov ema. Juuni hommik kümnekonna aasta eest. Mina istun akna all ja tunnen enam-vähem viimast korda rahuldust vanemate rõõmustamisest. Isa noogutab tunnustavalt ja kiidab õigusteaduse kui universaalhariduse väärtusi. Ilma igasuguse hariduseta ema naeratab õndsalt.

      “Kas see oli tõesti nii?” pean endalt küsima, sest nõnda tobe tundub see mälupilt, kuid – tegelikkus on tobedam kõikidest fantaasiatest … Tõepoolest uuris mu kergelt lühinägelik isa tol suvehommikul, mil olin just tulnud koolist ja leidnud oma vanemad äsja ärganuina, aluspesus keset kööki seistes minu lõputunnistust ning ema – kellest oli näha, et ta hommikumantli all mitte midagi ei kandnud – istus laua ääres ja segas äraoleval ilmel koorepulbrit kohvitassis. Ma ei tea siiamaani, miks nad minuga koos lõpuaktusele ei tulnud. Minu sugulastest olid kohal ainult mu õde ja vanaema – mõlemad hommikuinimesed. Mõlemad ka inimesed, kellele see saatuslikuks sai.

      Nad uppusid juba samal suvel, kui olid läinud kahekesi ühel tuulisel päeval ujuma. Oli ennelõuna, vesi ootamatult külm ning rand tühi. Arvan, et mu õde oli see, kes vanaema merre meelitas. Õde oli hea ujuja. Ta oli mitu aastat trennis ja algkoolipäevil ka ujumislaagris käinud. Mäletan seda hästi, sest mina oleksin tahtnud suvel kogu aeg temaga koos ringi tilpneda, aga õde oli pidevalt ära, kuskil laagris. “Kakskümmend ja seitsekümmend – viiskümmend aastat ehk kaks inimpõlve vahet,” on mõte, mis iga kord mulle pähe kargab, kui sellele kõigele tagasi mõtlen.

      See on tegelikult väga veider. “Lein, lein, lein … Mis on lein?” küsin endalt ikka ja jälle ega mõista mitte kui midagi. Näen vaimusilmas auku nutetud näoga ema ja kõigest pooleteise kuuga halliks läinud isa. Vanaisa oli surnud juba enne.

      Ma ei nutnud. Ei vanaisa ega õe ja vanaema pärast. Vanaisa oli väga vana ja mina üsna väike. Õe ja vanaema üheskoos lahkumises oli aga midagi ilusat ja pidulikku. Mingi ohverduse moment, mingi väärikus … Emale ma seda