Monument. Enn Vetemaa

Sellisena meenutas ta vana, toriseva jutuga loomataltsutajat, kes kohe ütleb midagi sellist nagu: „See kobra pole just eriti ohtlik; ta on küll paar meest, nende hulgas ka mu noorema poja, surnuks nõelanud, aga üldiselt saab temaga hakkama…”

      „Ta on muidu päris tubli kujur,” jätkas Toonelt, „aga sellest ajast peale, kui teeristidelt hakati kokku korjama ja peeneks jahvatama kuldseid põtru ja kubudega maadameid, ei taheta tema loomingut nagu enam mõista… Jah, eks ta taha nüüd siis uusi väärtusi looma hakata.”

      See oli nii halastamatu, et ma isegi naerma ei söandanud hakata; ka Toonelt ei muianud enam. Ainult libistas oma päratu keskmise sõrmega mõnusasti mööda ninaselga üles ja alla. „Nojah, eks te mõelge järele…”

      Tahtsin talle kinnitada, et too Jumala Viha mind ei hirmuta, et ta pigem isegi ahvatleb tööst osa võtma, kuid Toonelt kummardus viivuks riiuli poole, ja ruumi täitsid lindude hääled: sidinad-vidinad, liiritused-lõõritused, sekka ka mõni kabedam kraaks.

      „Tunnete?” küsis Toonelt. „Aga seda?”

      Ma ei tundnud häältest ühtegi ning tunnistasin, et ainult käo võiksin vahest ehk küll ära tunda…

      „Ise selline rebase moodi mees,” naeratas Toonelt, „aga ei tunne lindude hääli! Kes seda võiks uskuda!”

      Linnud vidistasid ja seintelt seirasid mind öökullide kavalad, ainult mängult surnud klaassilmad.

      Kui magnetofonilint lõppes, ütles Toonelt püsti tõustes:

      „Nii et mõelge hoolega järele. Noor mees ei tohi eksida. Kui otsustate Saarmaga kampa lüüa – astuge tema poolt läbi. Ja üks asi veel. See puudutab jällegi Magnus Teed. Ainil juhtus kord väike arusaamatus „naisküsimustes” ja tänu sellele räägib Tee tänini tema „moraalsest palgest”. Muide… ka täna helistas ta mulle ja teatas, et teie korterist olla hommikul väljunud keegi naine. Magnus Tee tundis huvi, kas te varsti abiellute… Ühesõnaga: selline mees on see Magnus Tee! Ja ta elab otse teie pea kohal.”

      Toonelt naaldus ettepoole ja naeratas nagu heatujuline Vulcanus, ainult ta sõrmeotsad lauaserval olid pigistamisest punased ja valged.

      Kohe, kui me eestuppa tagasi jõudsime, muutus Toonelt endiseks Tooneltiks.

      „Kahepuudane!” osutas ta sangpommile. „Puudase võin sulle laenata, ah?”

      Siis patsutas ta mulle familiaarselt õlale ja lükkas mu sõna otseses mõttes uksest välja…

      Läksin koju ja vilistasin teel nagu jõmpsikas. Või mine tea, võib-olla hoopis nagu mõni haruldane vindiliik Toonelti magnetofonilindilt. Muidugi võtan ma pakkumise vastu! Magnus Teega – Jumala Vihaga – tuleb ettevaatlik olla! Tavalisel puhul oleksin ma asja viisakusvisiidiga ära klaarinud. Sellised kuldpõdra-skulptorid on üldjuhul lihtsameelsed ja ma oskan nendega suurepäraselt asju ajada. Tuleb nad oma noorusajast rääkima panna ja siis ammuli sui kuulata. Ka on kasulik nende pool eskiise näitamas käia. Egas muidugi mitte neid lõplikke… Pärast külaskäiku Tooneltile tundus mulle selline hea meetod aga vastumeelne.

      Noh, oleme lihtsalt ettevaatlikumad! Üldiselt aga hakkavad asjad laabuma. Hakkavad küll!

      Astusin sisse Jaani „abikirikusse”. Isegi see vastik ehitus, soolatüügas Võidu väljaku avaral peopesal, oli täna kuidagi sümpaatne. Silmitsesin muiates tohutut tumerohelisse õlivärvi kraabitud naisakti: kaasaegne rahvakunst on ilmseis sugulussidemeis koopainimeste jõulise käsitluslaadiga… Ja kui imetlusväärselt lakoonilist ütlemist kasutavad meie isetegevuslikud sõnameistrid! Küllaltki kaalukaid emotsioone suudavad nad kätkeda laiendamata lihtlausesse. Aga mõnele autorile piisab isegi ainsast sõnast – ja veel nimetavas käändes…

      No küll mul oli ikka hea tuju!

      III

      Naised, ma armastan teid! Raske oleks elada teieta. Kui poleks teid, kust peaksime me siis saama informatsiooni kõige vajaliku kohta? Milline mees oleks olnud tassi kohvi ja maasikakoogi taga valmis tund aega rääkima Ain Saarmast ja tema abikaasast! Ent Anne – minu lapsepõlvesõber vankumatute sambalike tõekspidamiste ja samasuguste jalgadega – tegi seda lausa vaimustatult. Piisas mul vaid poetada sõnake sellest, et hakkame Ainiga tõenäoliselt koos töötama.

      Anne üritas aastate eest kangekaelselt kunstiinstituuti astuda. Sellest ei tulnud aga midagi välja ja loomulikult sai temast suur kunstiasjatundja. Nüüd töötab ta ühe ajalehe kultuuriosakonnas, kirjutab näituste kohta melanhoolseid retsensioone, nimetab kunstnikke eesnimepidi ja räägib neist leebelt kaastundliku üleolekuga: „Loov inimene…” Kuidas küll oskavad kriitikud seda lausuda! Selles on kogu heritekepi üleolek vaese nõdrukese kaunvilja suhtes, mis selle asemel, et sirgjooneliselt päikese poole pürgida, nii armetult lookleb; toetav üleolek, millesse ajuti sekkub peent, tarka, filosoofilist, peaaegu aromaatset nukrust maailma ebaõigluse üle: kaunad kasvavad alati valesse kohta – mitte kunagi kepi külge.

      Kuid olgu peale. Üldiselt olen ma Annele tema loengu eest päris tänulik. Sain teada, et Aini peetakse väga andekaks ja et ta seda ongi. Samuti kuulsin, et tal on nõrkus viina vastu. Ta napsitab küll üsna harva, kuid hakkab purjuspäi märatsema ja lõpetab harilikult miilitsas. Kahe kuu eest sai ta valju noomituse koos viimase hoiatusega. Magnus Tee nõudis, et Ain Kunstnike Liidust välja heidetaks, Toonelt sai teda ainult vaevu päästa.

      Peale selle olevat Ain veel ka eluvõõras, sest mõelda vaid! – laskis end ära võrgutada tollel endisel modellil, arhitekt Kõometsa armukesel! Tollel külmalt kalkuleerival edasitrügijal, kes, „jah, isegi eriti ilus ei ole…”. Anne viimane lause ei üllatanud mind põrmugi, sest mul on mitmeid vanemaid vallalisi naistuttavaid, kelle lahkel kaasabil olen ammu taibanud, et kõik mehed väldivad tarku ja ilusaid naisi ning abielluvad mingil salajasel kokkuleppel ainult patoloogiliste hirmutistega.

      Võtsin Anne kommentaarid teadmiseks, ent püüdsin nad samal ajal ka unustada: tahtsin ma ju Aini ja tema naisega heaks sõbraks saada. Tavaliselt on meeldivam, kui inimesi või asju põhjani ei tunne. Mäletan, et lapsepõlves jõin ma isukalt hematogeeni ja käisin ringi oh-kui-ilusate punaste põskedega; aga ainult selle päevani, mil teada sain, kuidas ja millest seda rammujooki valmistatakse!

      Õhtupoolikul läksin Saarmatele külla. Selleks tuli astuda ainult 24 sammu treppi mööda üles, sest oleme ühe maja inimesed.

      Eva Saarma oli üsna ilus väike naine suure tundliku suu ja kätega, mis rääkimise ajal hetkegi paigal ei püsinud. Mõtte lõpul jäigastusid nad teatraalselt, et uue lause puhul – tihti algas see: „Meie Ainiga arvame…” – jälle agarasti žestikuleerima hakata. Ta kandis rangelõikelist halli kostüümi, mis mõjus veidi liiga korrektselt, et olla maitsekas. Eva jättis aruka mulje, kuid hästi ma temasse suhtuda ei saanud. Mitte niivõrd Anne jutu, mitte ka Eva pisut liiga veendunud kõnemaneeri pärast – ta serveeris lauseid nagu väärisasju, kullaproov ikka ülalpool. Mind segas hoopis üks mälestus seitsmeteistkümnendast eluaastast.

      See mälestus on jällegi kahjuks pikantset laadi.

      Puhkasin siis suvisel koolivaheajal Peipsi ääres telklaagris. Laagrijuhatajaks oli umbes kolmekümneaastane, kangesti Evat meenutav naine. Ta oli ülimalt range: võimlemised ja söögikorrad peeti minutilise täpsusega. Õhtupoolikutel korraldas ta aga „kultuurilis-puhkelise iseloomuga üritusi”. Tema häälel oli kaks põhilist registrit: sajaprotsendilisest optimismist ja kambajõmlikkusest nõretav „mul on teile üllatus – täna korraldame vene klassikalisest kirjandusest vik-to-rii-ni!” ja jahe, skalpeljalt lõikav „te hilinesite rivistumisele tervelt kolm minutit!” Mõlemad olid mulle ühevõrra vastikud ning muutsid laagri, mis ju polnud õpilaslaager (olin noorim puhkaja täiskasvanute seas), täiuslikuks kasarmuks.

      Viimasel laagriõhtul korraldati jaanituli ja mehed ostsid külarahvalt vaadi õlut. Kuigi oli ette näha „õllelis-puhkelise iseloomuga üritus”, ei teinud hirmuvalitseja sellest sel korral suuremat numbrit, sest vaat oli väike ja jaanitulelisi palju. Mina aga otsustasin end laagriülema kiuste täis juua. Sellega polnud mingisuguseid raskusi, õigemini – see juhtus enne, kui ma ise arugi sain. Türann oli hirmus vihane. Süüdistas