Monument. Enn Vetemaa

ülejääke tantsule meelitama. Tore oli jälgida meeste näolihaseid, mis pingutusid just sellist maski looma, milline – vastavalt omaniku temperamendile, lugemusele jne. – pidi olema suurimal määral mehelikult köitev. Mõtlesin, et naised, kes tihti kalduvad tugevamale soole ette heitma hoolimatusepattu, võiksid sellist vaatemängu jälgides oma kaebused tagasi võtta.

      Pool juubeliseltskonnast istus näoga minu poole. Enamik neist oli hilisemas keskeas. Nende riietusest, vaevalt puudutatud napsiklaasidest ja püüdlikust lõbususest võis ära tunda korralikke pereemasid. (Homme räägivad nad: „Küll sai eile pummeldatud! Tore oli. Ainult et K. pidas end võimatult ülal!”)

      Kolm naist olid nooremad. Nad istusid kõrvuti ja olid üksteisest väga erinevad. Vasakpoolset, ilusat särtsakat brünetti, veidi itaaliapärast – ja sellest kindlasti ka ise teadlikku sai näha ainult tantsuvaheaegadel. Seda tüüpi naistel on restoranides „hea minek”. Parempoolne, Simone Signoret’ kehaehitusega ja rõhutatud raugete silmadega blondiin tantsis samuti palju. Tema lillakaks toonitud laud meelitasid eriti ohvitsere. Ta tantsis liibuvalt, tema pilk aga viibis samal ajal kuskil kaugel-kaugel. Temas oli midagi väga tüüpilist.

      Keskel istuja huvitas mind kõige enam.

      See oli väga noor, vaevalt kaheksateistkümneaastane habras neiu. Kui ma talle algul korraks otsa vaatasin – tegin seda hästi pikalt ei märganud ma midagi erilist. Hiljem selgus aga, et ta on pööraseim meestevihkaja. Jaa, tõepoolest! Tal olid vaimustavad, sõjakad väikesed patsid ja rangelõikeline kleit. Tema armas nirginägu ei sobinud põlguse väljendamiseks kuigi hästi, ent paraku sel otstarbel teda kasutati! Väikesest neiust uhkas ülimat halvakspanu kõigisse vertikaal- ja horisontaalsuundadesse; temast pidi kindlasti saama midagi suurt, võib-olla kosmonaut!.. Juba kolm korvi oli heidetud näkku egoistlikule, animaalsele, idiootlikule ja liiderlikule meessoole. Ent see oli nüüd ka kahjuks õpetust võtnud, ja noor kohtumõistja ootas ilmse kannatamatusega uut ohvrit. Isegi minu poole vaatas ta korraks. Kedagi aga ei tulnud ning näis isegi, et hästi teritatud tapariistad peavad selleks õhtuks nukralt roostetama jääma.

      Ma oleksin palju andnud tantsu eest selle noore Dianaga. Mida ta kõik oleks võinud rääkida! Kuid see oli ilmselt võimatu. Palusin tantsima tema blondi naabri.

      Jaa – eemalseisjana on kerge teha inimeste kohta üldistusi. Möödunud seitse aastat olin ma veetnud üsna askeetlikult. Väikesed tudengirõõmud paari kuu tagant, mille puhul kadedad kaasvõitlejad ühe toa vabastasid ja ise paarikaupa vooditesse pugesid, ei tule ju eriti arvesse. Nüüd, üksiku iseseisva meesterahvana, tundsin ma, kuidas mu vaimuaristokraatlik maistest rõõmudest üleolek põrmuks varises…

      Lihtsaid mehelikke instinkte ei saa lugeda siiski sugugi lihtsaiks: ainsa tantsuga muutus mu partner väga intelligentseks, temasse tekkis hulk varjatud väärtusi! Jah, ta tantsis neetult hästi! Väike nirgi-näoline meestevihkaja vaatas meid ülima põlastusega, kuid mul polnud tema jaoks enam aega.

      Neoonreklaamide kuma su isikliku korteri lael ja väike Fragonard’i pildike võivad olla haruldasteks vaimseteks toonikumideks. Piisas neile vaid mõelda, ja ma olin enesekindel nagu noortemeister poksis ning lobisesin nagu kirjanduskriitik. Mulle ei pakkunud erilist pingutust kutsuda oma partnerit tuba sisse õnnistama. Algul ta muidugi keeldus, kuid kahe tantsu järel oli juba nõus korraks läbi astuma… Näib, et Noorte Hääle artiklid à la „Kas Imbi toimis õigesti?” ja „Miks sai Least elupõletaja?” pole veel kõigis ühiskonnaliikmeis tekitanud loodetavat moraalset resonantsi.

      Palusin kelnerit pudel pernood paberisse keerata ja tellisin ka karbi šokolaadi; see vastik mees tõi mulle libedalt naeratades muidugi ühe kallimaist. Palusin karbi ümber vahetada kõige odavama vastu, sest tahtsin, et nii kelner kui ka blondiin mõistaksid, et tegemist pole kollanokaga.

      Me lahkusime naisseltskonna häbimärgistava pilgu all. („Tore oli, ainult et K. pidas end võimatult ülal!”…)

      II

      Minu blond külaline lahkus juba enne kella kaheksat, jättes maha valgete ööde („Belaja notš” – 74 kop. pudel) aroomi. Vajutasin nina patja, tõmbasin kopsu magusaid lõhnu täis ning tegin täiendava järelmagamise.

      Kell pool üksteist ärkasin ma juba täiesti värskena ja otsustasin oma esimest hommikut uues korteris tähistada kerge võimlemisega – toiming, mida ma tavaliselt eelistan järgmisele hommikule edasi lükata! Pärast seda, oma ettevõtlikkusele uhke, kümblesin kaua jaheda duši all ja jäin lõpuks mõnuledes vanni istuma, et seada kokku plaani algavaks päevaks.

      Kindlasti tuleb teha visiit vanale Tooneltile. Too professorijuurikas (andestage, ta ise nimetab end nii) peatas mind eile tänaval ja andis kõva käsu enda poolt läbi astuda. Ei tea miks? Tahab äkki tööd pakkuda?.. Jaa, Tooneltiga tuleb katsuda häid suhteid luua. Täna kohtun siis selle elava klassikuga, kellest lugemata arv anekdoote ringi liigub, jälle üle hulga aja nelja silma all. Võiks öelda, et see on mõnes mõttes isegi nagu meie esimene tõsine kohtumine. Olin ma ju Tallinnas, kunstiinstituudi esimesel kursusel, veel üsna roheline.

      Rohkem ma aga Toonelti käe all õppinud polegi – avanes võimalus Moskvasse sõita (vabariiklik koht), ja nii ma siis lahkusingi kodulinnast. Seitsmeks aastaks. Ja pärast seda olen ma Tooneltiga ainult juhuslikult kokku puutunud. Teaduslikel sessioonidel, näitustel, ja mitte kordagi nelja silma all. Väga oluline on, et ma talle hea mulje jätaksin. Sellest mehest oleneb minu käekäik. Kui vaja, võib isegi seda teha, mida teinekord „pugemiseks” kutsutakse. Muidugi peab see sündima äärmiselt kultuurses vormis. Nii et see õieti enam pugemine polegi, pigem kohandumine.

      „See oli vist Kant, kes ütles, et intelligents pole midagi muud kui kohanemisvõime,” arutlesin ma varbaid liigutades. „Kas pole veider, et inimkond, kes kohandumise aastatuhandete jooksul suureks intellektuaalseks kunstiks on arendanud, ise temasse põlglikult suhtub. Nagu oleks käitumisviis, mis põhineb sügaval inimesetundmisel, elaval fantaasial ja julgel riskil, midagi halvemat kui teised „eluvõitluse” vormid. Mõnel muidu arukal inimesel näib olevat kergem oma konkurenti koos karvade ja galaülikonnaga nahka pista kui edasijõudmiseks mõnd nii leebet ja humaanset vahendit kasutada nagu õigel ajal ja õigel kohal improviseeritud tundepuhang, vaimustusavaldus või näiliselt siiras enesepiitsutamise seanss. Peab ikka tõesti pururumal olema, et inimeste nõrkusi mitte ära kasutada! Ega me ju veel kommunismis ela! Ja pealegi võivad kohandumisel olla täiesti õilsad eesmärgid. Kohandumine, see on sport, kunst ja – teadus!”

      Mäletan, et umbes taolise sissejuhatusega algas ka üks traktaat minu vanas kaustikus. Teatavas vanuses seame ju kõik oma elu peaeesmärgiks rumala inimkonna valgustamise kirjasõna abil. Kirjutatakse vastavalt temperamendile kas naistest (pärast trepikojas saadud musi või – veel parem – kõrvakiilu on seda ju nii lihtne teha!), ajast, ruumist ja muust taolisest udust, ning mul on päris hea tunne meenutada, et ma ise siiski pisut vähem käsitletud teema oskasin valida. Jagasin kohandumise üksikuiks alaliikideks. Tegin seda pedantselt nagu väike filosoof või suur raamatupidaja.

      Seal oli „analüüsiv kohandumine” partneri nõrkuste avastamiseks; seal oli „desorienteeriv kohandumine” eesmärgiga tekitada enda isiku alahindamist, mida võib hiljem ära kasutada; seal oli „peegelkohandumine” mida partner läbi peab nägema ja samal ajal mõistma, et see läbinägemine oli juba ette nähtud, – nii võivad kaks nupukat inimest teineteist ära tunda; seal oli ka veel „esteeditsev kohandumine” enda lõbustamiseks ja „sportlik pugemine” kohandumiskunsti treenimiseks.

      Kategooriaid oli suur hulk – vist üle kahekümne. Igale neist pühendasin ma peatüki ja tõin rikkalikult näiteid. Mäletan oma traktaadi lõpplauseid, mille üle ma tookord väga uhke olin:

      „… nii oleme siis näidanud, et kohandumine on nähtamatu, praktiline, alati kaasaskantav relv, mis oma mõjult võib ületada mis tahes teise relvaliigi (tuumarelv, bakterioloogiline relv jne.). Kuigi see filosoofi ülesannetesse ei kuulu, tahaksin ma lõpuks siiski rõhutada: ka kohandumiskunsti virtuoos ärgu kunagi unustagu eetikat ja teotsegu ainult selleks, et elu meie planeedil muuta kaunimaks ja õnnelikumaks!”

      Oh, kui ilus! Eks ole ju?

      Hakkasin