Olesja. Aleksandr Kuprin

olen ära eksinud. Vahest leidub sul majas piima?»

      «Pole mul mingit piima,» vastas vanaeit vihaselt ja teravalt. «Sinusuguseid hulgub metsas palju ringi… Ei jõua kõiki joota ega sööta…»

      «Oled aga sina, vanaema, külaliste vastu ebasõbralik.»

      «Õigus, isake, vägagi ebasõbralik. Midagi suupärast teiesuguste jaoks varuks ei hoia. Kui oled väsinud, puhka jalgu, keegi sind kambrist välja ei aja. Tead, nagu meie vanasõna pajatab: «Tulge meie juurde muldrikule istuma, läbi seina pidukära kuulama, teie juurde lõunale aga märkame isegi tulla.» Nii on lood…»

      Nendest kõnekäändudest oli mul korrapealt selge, et vanaeit on siia kanti tõepoolest kuskilt mujalt tulnud; siin ei armastata ega saada aru teravmeelsest, haruldaste sõnadega vürtsitatud kõnest, millega nii meelsasti uhkeldab ilukõnet armastav põhjavenelane. Vahepeal pomises vanaeit, kes mehaaniliselt oma tööd jätkas, endale ikka veel midagi nina alla, kuid üha vaiksemalt ja raskemini arusaadavalt. Ma sain aru vaid üksikutest sõnadest, millel polnud omavahel mingit seost: «Vaat sulle, või isegi vanaema Manuilihha… Aga kes ta sihuke on, pole aimugi… Aastaid pole mul turjal vähe… Jalgadega rübeleb, juttu vadistab, kädistab – võta või jäta, harakas…»

      Ma kuulasin vähe aega vaikides, ja äkki pähe turgatanud mõte, et minu ees on hullumeelne, kutsus minus esile põlgliku hirmutunde.

      Kuid ma olin juba jõudnud enda ümber ringi vaadata. Suurema osa kambrist võttis enda alla suur, murenevate kividega ahi. Eesnurgas polnud näha pühapilte. Seintel rippusid tavaliste roheliste vurrudega küttide ja nende violetsete koerte ning kõigile tundmatute kindralite portreede asemel kuivanud rohupuntrad, kiprunud juurtekimbud ja kööginõud. Öökulli ega musta kassi ma ei näinud, kuid see-eest vaatasid mulle ahju otsast imestunud ja ebausaldava pilguga otsa kaks soliidset, kirjut kuldnokka.

      «Vanaema, kuid joogivett teil ikka peaks leiduma?» küsisin ma häält kõrgendades.

      «Võta sealt toobrist,» näitas vanaeit peaga.

      Toobris oli roostemaiguline soovesi. Tänanud vanaeite (millele ta ei pööranud vähimatki tähelepanu), küsisin ma temalt, kust kaudu võiksin maanteele pääseda.

      Ta tõstis äkki pea, vaatas mulle oma külmade linnusilmadega teraselt otsa ja pomises kiirelt:

      «Mine, mine!.. Mine, noormees, oma teed! Sul pole siin midagi teha. Ainult külakostiga tulija on hea külaline… Mine, kullake, mine!..»

      Mul ei jäänud tõepoolest muud üle kui lahkuda. Kuid äkki turgatas mulle pähe mõte proovida veel üht viimast abinõu, et kas või vähegi pehmendada karmi vanaeide südant. Ma võtsin taskust uue hõbedase kahekümne viie kopikase raha ja ulatasin selle Manuilihhale. Ma ei eksinud: raha nähes hakkas vanaeit end liigutama, tema silmad läksid veelgi suuremaks ja ta sirutas oma kõverdunud, pahklikud, värisevad sõrmed raha järele.

      «Oh ei, vanaema Manuilihha, niisama ma ei anna,» õrritasin ma teda ja peitsin raha pihku. «Pane mulle kaarte välja!»

      Nõiamoori pruunile, kortsulisele näole ilmus rahulolematuse grimass. Ta nähtavasti kõhkles ja vaatas kahevahel olles minu rusikale, kuhu oli pigistatud raha. Kuid ahnus sai võitu.

      «Nonoh, läki siis, läki!» pobises ta, ajades end vaevaliselt jalule. «Ma ei pane nüüd enam kellelegi kaarte välja, kullake… Olen unustanud… Vanaks olen jäänud, silmad ei seleta. Kui vahest sinule üksi.»

      Hoides kinni seinast, küüruvajunud keha vappumas igal sammul, astus ta laua juurde, võttis sahtlist paki tumepruune, aja jooksul mustusest pundunud kaarte, segas neid ja nihutas minu ette.

      «Tõsta!.. Vasaku käega… Südame poolt…»

      Näppudele sülitades hakkas ta kaarte laiali laduma. Kaardid langesid lauale sellise heliga, nagu oleksid nad taignast kokku mätsitud, ja moodustasid laual korrapärase kaheksaharulise tähe. Kui viimane kaart oli kuninga peale kummuli pandud, sirutas Manuilihha käe minu poole.

      «Kulda ära, hea härra!.. Saad õnnelikuks, saad rikkaks…» mangus ta poollauldes, puht mustlaseide toonil.

      Ma pistsin valmispandud raha talle pihku. Vanaeit peitis selle kärmelt, ahvi moodi põske.

      «Pika tee tagant kuuled suurt uudist,» alustas ta harjunud viisil vadistades. «Saad kokku ruutuverd naisega ja sul on ees meeldiv jutuajamine tähtsas majas. Varsti saad ootamatu teate vanemalt ristiverd meesterahvalt. Sind ootab ees mingi asjatalitus, siis aga saad kuskilt väikese rahasumma. Sul tuleb olla suures seltskonnas ja sa jood ennast purju… Mitte just päris täis, aga igatahes on sul ees napsitamine. Sa elad kaua. Kui sa kuuekümne seitsme aastaselt ei sure, siis…»

      Äkki ta peatus ja tõstis pea nagu midagi kuulatades üles. Mina jäin samuti teraselt kuulatama. Kellegi värske, kõlav ja tugev naisehääl laulis onnile lähenedes. Ma tundsin isegi ära gratsioosse väikevene laulu sõnad:

      Nagu õis, mis painutab lodjapuukest sirget, —

      magus uni vajutab piiga peakest virget.

      «Noh, hakka nüüd, kullake, minema, hakka minema!» muutus vanaeit rahutuks ja tõrjus mind käega laua juurest eemale. «Aitab juba võõrastes taredes ringikolamisest. Mine oma teed!..»

      Ta haaras isegi minu kuuevarrukast kinni ja hakkas mind ukse poole tirima. Tema näost paistis mingi metsloomalik rahutus.

      Laululõõritaja hääl katkes järsku üsna onni lähedal, rauast link kolksatas valjusti, ja kiiresti avatud ukse vahele ilmus pikakasvuline naerev neiu. Ta hoidis mõlema käega ettevaatlikult ülal triibulist põlle, millest vaatasid välja kolm tibatillukest punaste kaelte ja mustade säravate silmadega linnupead.

      «Vaata, vanaema, metsvindid lõid mulle jälle külge!» hüüdis ta valjusti naerdes. «Vaata, kui naljakad nad on!.. Päris näljased. Minul aga nagu kiuste polnud leivaraasugi kaasas.»

      Kuid märganud mind, jäi ta äkki vait ja tema põski kattis tihe puna. Tema ahtakesed, mustad kulmud tõmbusid tahtmatult kokku, silmad aga pöördusid küsivalt vanaeide poole.

      «Härra, näed, astus sisse… Teed küsima,» seletas vanaeit. «Noh, isake,» pöördus ta seejärel otsustavalt minu poole, «aitab sulle logelemisest! Jõid vett, ajasid juttu, aeg on minema hakata. Meie pole sinusugusele seltskond…»

      «Kuule, kaunitar!» pöördusin ma neiu poole. «Ole nii lahke, näita mulle teed Irinovski maanteele, muidu ei jõua ma teie soost viimsepäeva laupäevaks ka välja!»

      Arvatavasti mõjus temale malbe, paluv toon, millega ma laususin need sõnad. Ta pani oma metsvindid ettevaatlikult ahju peale kuldnokkade kõrvale, viskas pingile ennest seljast võetud lühikese svitka ja väljus vaikides kambrist.

      Ma järgnesin talle.

      «Kas need on sul kõik taltsad linnud?» küsisin ma neiule järele jõudes.

      «Taltsad,» vastas ta napisõnaliselt, heitmata mulle pilku. «Noh, vaadake nüüd,» ütles ta varbtara juures peatudes. «Näete seda jalgrada seal mändide vahel? Näete?»

      «Näen…»

      «Minge seda mööda kogu aeg otsesihis edasi. Kui jõuate tammepakuni, pöörake vasakut kätt. Siis lähete mööda metsa ikka edasi ja edasi. Jõuategi varsti välja Irinovski maanteele.»

      Sellal kui ta mulle väljasirutatud käega teesuunda näitas, imetlesin ma teda tahtmatult. Ta erines täielikult kohalikest külatüdrukutest, kelle nägudel, inetute pearättide all, mis katavad ülalt otsmikku, ent altpoolt suud ja lõuga, on selline üksluine, ehmunud ilme. Minu tundmatu, pikakasvulise, umbes kahekümne kuni kahekümne viie aastase brüneti neiu liigutused olid kerged ja sujuvad. Lai valge linane pluus hoidus vabalt ja kaunilt tema noore terve rinna ümber. Võimatu oli unustada tema näo omapärast ilu juba pärast ühekordset nägemist, kuid isegi sellega harjudes oli seda raske kirjeldada. Tema näo võlu peitus suurtes säravates mustades silmades, millele ahtakesed, keskelt murdunud kulmud lisasid kavaluse, käskivuse ja naiivsuse tabamatu varjundi; see võlu peitus ka tõmmukasroosas nahavärvuses ja huulte isekas kõverduses;