Olesja. Aleksandr Kuprin

hakkan kirjutama?»

      «Hakka!»

      Jarmola vedas kaunis enesekindlalt paberile esimese tähe «P» (see täht kandis meil võruga kepi nime); siis vaatas ta mulle küsivalt otsa.

      «Miks sa siis edasi ei kirjuta? Oled unustanud?»

      «Olen unustanud…» vangutas Jarmola meelepahaga pead.

      «Ah, missugune sa oled! Noh, pane ratas!»

      «Ah jaa! Ratas, ratas!.. Tean…» elavnes Jarmola ja vedas paberile püüdlikult ülespoole venitatud sõõri, mis sarnanes oma kontuuridelt väga Kaspia merega. Lõpetanud oma vaevarikka töö, imetles ta seda mõne aja vaikides, kallutades pead kord vasakule, kord paremale poole, ja pilutas silmi.

      «Miks sa siis ootama jäid? Kirjuta edasi!»

      «Kannatage veidi, noorhärra… kohe.»

      Ta mõtles paar minutit ja küsis siis arglikult: «Niisamuti nagu esimene?»

      «Õige. Kirjuta!»

      Nii jõudsime me vähehaaval viimase tähe «k» – ni, mida me tundsime nagu keppi, mille keskpaigas on kõverdus sabaga väljapoole.

      «Aga mis te arvate, noorhärra,» ütles Jarmola vahel, lõpetanud oma töö ja silmitsedes seda imetleva uhkustundega, «kui ma veel viis või kuus kuud õpiksin, tuleksin sellega juba päris kenakesti toime? Mis teie arvate?»

II

      Jarmola istus kükakil ahjuukse ees, segades ahjus süsi, mina aga käisin edasi-tagasi mööda oma toa diagonaali. Suure häärberi kaheteistkümnest toast oli minu tarvitada ainult üks, endine diivanituba. Teiste tubade uksed olid lukustatud ja neis kopitasid liikumatult ja pidulikult vanaaegne damastiga kaetud mööbel, kummaline pronks ja XVIII sajandi portreed.

      Tuul raevutses maja seinte taga nagu vana, külmetanud, alasti paharet. Tema möirgamisest kostsid oiged, kiunumine ja metsik naer. Vastu õhtut muutus tuisk veelgi ägedamaks. Väljas loopis keegi raevukalt peoga vastu aknaruute peenikest, kuiva lund. Läheduses kasvav mets torises ja undas, saates saabuvasse pimedusse lakkamatult oma salajasi, kumedaid ähvardusi…

      Tuul tungis tühjadesse tubadesse ja ulus ahjulõõrides; vana, täiesti korrast ära, lagunenud, pooleldi kokkuvarisenud maja elustus äkki kummalistest helidest, mida ma jäin tahtmatu rahutusega kuulatama. Nüüd tundus, nagu oleks keegi ohanud valges saalis, sügavalt, katkeliselt ja kurvalt ohanud. Nüüd hakkasid kellegi raskete ja kuulmatute sammude all kuskil kaugel nagisema ja praksuma kuivanud, pehastanud põrandalauad. Siis tundus mulle, et koridoris, minu toa kõrval, vajutab keegi ettevaatlikult ja järelejätmatult ukselingile ja tormab siis äkki raevutsedes läbi kogu maja, raputades pöörases vihas aknaluuke ja uksi, või pugenud korstnasse, kiunub seal haledalt, igavalt ja järelejätmatult, tõstes oma hääle kord kõrgeks ja peenikeseks haledust tekitavaks niutsumiseks ja madaldades seda samas metslooma möirgamiseks. Puhuti tungis see õudne külaline jumal teab kust minu tuppa, jooksis äkilise külmavärinana üle minu selja ja pani rohelisest paberist, ülalt ärakõrbenud abažuuriga lambi ähmase leegi võbisema.

      Mind valdas kummaline, ebamäärane rahutustunne. Nii ma siis istun, tuli mulle vahest pähe, hilisel ja tuisusel kesköötunnil vanas häärberis, metsadesse ja lumehangedesse uppunud küla keskel, sadade verstade kaugusel linnaelust, seltskonnast, naiste naerust, inimeste jutusuminast… Ning mulle hakkas tunduma, et see tuisune õhtu vältab aastaid ja aastakümneid, vältab minu surmatunnini, ja kogu aja möirgab ikka akende taga tuul, samasuguse tuhmi leegiga põleb viletsa rohelise abažuuri all lamp, samuti kõnnin ma rahutult edasi-tagasi mööda oma tuba ja samuti istub kogu aja ahju ääres vaikiv, mõtisklusse keskendunud Jarmola – kummaline, mulle võõras olend, kes on ükskõikne kõige vastu maailmas: nii selle vastu, et kodus pole ta perekonnal midagi süüa, kui ka tuule märatsemise ja minu ebamäärase, näriva nukruse vastu.

      Mul tekkis äkki äravõitmatu soov häirida seda piinavat vaikust millegagi, mis sarnaneks inimese häälega, ja ma küsisin:

      «Mis sina arvad, Jarmola, millest see tänane tuul võiks olla?»

      «Tuul?» küsis Jarmola laisalt pead tõstes. «Kas noorhärra siis ei tea?»

      «Muidugi ei tea. Kust mina seda võin teada?»

      «Ja ikka tõepoolest ei tea?» muutus Jarmola äkki elavamaks. «Seda võin ma teile ütelda,» jätkas ta salapärasuse varjundiga hääles. «Seda võin ma ütelda: kas on mõni nõiamoor ilma sündinud või peab nõid lustipidu.»

      Jarmola sõnad äratasid minus ahnet uudishimu. «Kes teab,» mõtlesin ma, «võib-olla õnnestub mul just praegu temalt välja pigistada mõni huvitav, nõidusega, peidetud varandustega või libahuntidega seotud lugu?..»

      «Aga kas teil siin, Polesjes, on olemas nõidu?» küsisin ma.

      «Ei tea… Võib-olla et on,» vastas Jarmola endise ükskõiksusega ja kummardus jälle ahjusuu kohale. «Vanemad inimesed räägivad, et kunagi olevat olnud… Võib-olla et pole ka tõsi…»

      Mind valdas korrapealt pettumus. Jarmola iseloomustavaks jooneks oli järjekindel jutukehvus ja ma ei lootnudki enam kuulda temalt midagi rohkemat mind huvitama hakanud jutuaine kohta. Kuid minu imestuseks hakkas ta äkki laisa ükskõiksusega kõnelema, nagu ei oleks ta pöördunud mitte minu, vaid undava ahju poole:

      «Aastat viis tagasi elas meil siin üks säärane nõid… Ainult et rahvas ajas ta külast välja!»

      «Kuhu nad ta siis ajasid?»

      «Kuhu!.. Teadagi kuhu, metsa… Kuhu siis mujale? Lõhkusid isegi tema hurtsiku ära, et sellest neetud lobudikust pilbastki järele ei jääks… Nõiamoor ise aga kihutati külaväravast kivirahega välja.»

      «Mispärast temaga siis niimoodi talitati?»

      «Kurja oli temast palju: oli kõikidega riius, valas nõiarohtu tarede alla, keeras nõiavärgiks viljapäid põllul sõlme… Kord mangus ta ühelt meie noorikult zlotti (viisteist kopikat). Noorik ütles talle: «Mul pole zlotti, jäta mu hing rahule!» – «Noh, hea küll, kunagi sa veel kahetsed, et mulle zlotti ei raatsinud anda…» ähvardas nõid. Ja, mis te arvate, noorhärra: sellest peale jäi noorikul laps haigeks. Põdes mõne aja ja heitis viimaks hinge. Siis kihutaski rahvas nõiamoori külast välja. Kadugu tal neetul silmanägemine!..»

      «Kus see nõiamoor siis nüüd elab?» jätkasin ma uudishimulikult.

      «Nõiamoor?» kordas Jarmola oma harjumuse kohaselt aeglaselt küsimust. «Kust mina seda tean?»

      «Kas tal ei jäänud külla kedagi omastest?»

      «Ei tal jäänud kedagi. Ta oli ju väljast sisse rännanud, katsappide või mustlaste soost… Ma olin veel väike poisipõngerjas, kui ta meie külasse tuli. Ja plikatirts oli tal kaasas: tütar või tütretütar… Mõlemad kihutati minema…»

      «Aga kas nüüd keegi tema juures enam ei käi: tulevikku teada saamas või mõnd arstirohtu otsimas?»

      «Eided vahel käivad,» poetas Jarmola üleolevalt moka otsast.

      «Ahaa, siis on ikkagi teada, kus ta elab?»

      «Mina ei tea… Inimesed räägivad, et pidavat teine elama kuskil Juudasoo kandis… Teate – soo, mis on seal Irinovski maantee taga. Nii et selles soos ta istubki, et teda sarvik võtaks!»

      «Nõid elab minu majast mingi kümne versta kaugusel… ehtne, elus Polesje nõid!» See mõte hakkas mind kohe huvitama ja erutama.

      «Kuule, Jarmola,» pöördusin ma polesjelase poole, «aga kuidas ma selle nõiaga tuttavaks saaksin?»

      «Ptüi!» sülitas Jarmola pahameelega. «Leidsite, kellega tutvust sobitada!»

      «Olgu kes tahes, kuid vaatama lähen teda igal juhul. Kui ilmad vähe soojemaks lähevad, teen kohe käigu ära. Sina tuled mind muidugi saatma?»

      Minu viimased sõnad rabasid Jarmolat niivõrd, et ta isegi põrandalt püsti hüppas.

      «Mina?!» hüüdis ta nördinult. «Ei mingi hinna eest!