Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel Goleman

jääda rahulikuks. Rahuliku vaimuga suudate välja tulla tõhusamate lahenduste või vastuabinõudega. Kui kaotate meelerahu, võivad lahendused valesse suunda viia.”

      Kuidas ta suutis nii ärevatele sündmustele reageerida, säilitades enesevalitsuse?

      „Nagu igaühes meist, nii on ka minus peidus viha,” võtab dalai-laama omaks. „Ent ma püüan endale meenutada, et viha on destruktiivne emotsioon. Ma tuletan endale meelde teadlaste sõnu, et viha on halb tervisele, sest see mürgitab immuunsüsteemi. Seega hävitab viha meelerahu ja meie füüsilise tervise. Me ei peaks sellest heameelt tundma ega pidama seda normaalseks või oma sõbraks.”

      Dalai-laama tugineb sellisele arutluskäigule sündmuste üle kui viisile pigem seonduda maailmaga kui lasta lihtsalt emotsioonidel oma reaktsioone määrata. Sellisel viisil oma elu üle järele mõtlemine on saanud osaks tema igahommikusest rituaalist ning sellest tulenev muutus suhtumises võimaldab tal paremini vastu seista oma elu kriisidele.

      Dalai-laama ütleb, et üks kõige kasulikumaid realistliku hirmu liike (või „vastumeelsus/halvakspanu” on ehk parem sõna) on see, mis on suunatud meie endi destruktiivsete emotsioonide vastu. Kui kasvatame endas vastumeelsust destruktiivsete emotsioonide suhtes, siis oleme paremini ette valmistatud juhuks, kui need meid tabavad. „Nii et kui mingi destruktiivne emotsioon tundub lähedal olevat, siis olete valmis ja teate, mida teha.”

      Kui dalai-laama seda arutlusviisi enese reguleerimisel kasutab, tuletabki ta endale meelde alternatiivset arusaama, mis aitab tal destruktiivse emotsiooni tõmbele vastu seista. Kui ka meie rakendame regulaarselt selliseid meetodeid, siis on nad tõhusamad, juhul kui me neid tõesti vajame ja kui elu meile mingi ebameeldivuse kaela saadab, mis ajab meid liialt ärevusse või vihale.

      Tegu pole sugugi mingi idast pärineva unistusliku nägemusega. Dalai-laama leidis endale selle vaimse strateegia jaoks hingesugulase, kui kohtus dr Aaron Becki, kognitiivse teraapia rajajaga. Nad saavutasid otsekohe usaldusliku kontakti ja rääkisid naudinguga sellest, kuidas analüüsida seda, mis on meie mõtlemises moonutatud ja mis realistlik ning millised võivad olla meie endi reageeringu negatiivsed või positiivsed tagajärjed.

      Ehkki see dialoog leidis aset palju aastaid tagasi, meenutab – ja sageli ka kordab – ta elavalt Becki toodud näidet: kui oleme viha küüsis, siis on enamik meie tajutavast negatiivsusest vale – „90 % on meie endi väljamõeldis”.

      Kognitiivne teraapia näib tähelepanuväärselt sarnanevat dalai-laama enda analüütilisele meetodile. Mõlemad lähenemised rakendavad arutlemist kui tugevat jõudu vaimu mõistmisel ja tervendamisel, mõlemad soovitavad kasutada aktsepteerimise ja osavõtlikkuse hoiakut. Kognitiivses teraapias kasutatav võte rääkida vastu oma ennasthävitavatele mõtetele (selmet neid uskuda ja vastavalt tegutseda) näib pärinevat otseselt dalai-laamalt.

      Kuid tunnistagem tõtt: selliste vastumürkide rakendamiseks vajaliku vaimse energia loomine nõuab, et oleksime kõigepealt motiveeritud. Sel eesmärgil soovitab dalai-laama, nagu näinud oleme, et mõtleksime kahjule, mida destruktiivsed emotsioonid on põhjustanud meie endi elus (tugeva vaenulikkuse hetk võib põhjustada mõtlematu tegutsemise ajenditel, mis teevad lõpu näiteks abielule) ja ka maailmas üldiselt: sõjad, vaesus, ökoloogiline kaos.

      Söövitav mõju on ka sisemine – see hävitab meie rahu, haarab meie tähelepanu ja vähendab seega meie vaimset vabadust ning purustab empaatia. „Taltsutamatu pöörane inimteadvus, mis on raevuhoogude, pahatahtlikkuse, omandiihaluse, kadeduse või ülbuse küüsis, võib hävitada elusid,” sõnab dalai-laama.

      „Tõeline pahandusetegija peitub meis endis, meie tegelikud vaelased on meie endi hävituslikud kalduvused.“

      Seega, ütleb ta, tuleb meil esmalt kasvatada endas veendumust, et pingutades suudame neist kalduvustest jagu saada. Seejärel tuleb leida viisid, kuidas teha seda, mida me saame vajadusel rakendada, eriti siis, kui ägedad tunded üle lähevad.

      Lahendus pole negatiivsete tunnete allasurumises – need võivad tulla bumerangina tagasi veelgi intensiivsemal kujul, kuni neid aina koguneb ja nad lõpuks purskena vallanduvad –, vaid neist tuleb teadlik olla. Oma tunnetest teadlik olles oleme suutelised neile otsa vaatama ning see on esimene samm nende ohjamiseks.

SAAGEM OMA TUNNETEST TEADLIKUKS

      Kui lapsevanemad häälestuvad oma lapsele ja annavad talle teada, et teda hellitatakse, juhitakse ja kaitstakse, siis kasvab ta tõenäoliselt usaldusväärseks armastavaks inimeseks, kes usaldab teisi ja tunneb nende pärast muret ja on hooliv.

      Dalai-laamal oli heameel kuulda seda Phillip Shaverilt, California ülikooli psühholoogilt, kes uurib, kuidas lapsepõlve emotsionaalse mustri kujundajad mõjutavad hilisemaid täiskasvanusuhteid. Dalai-laama arvates oli peale õdede-vendade just ema see, kes temas sellise emotsionaalse turvatunde tekitas, andes talle kaasa ka sellest tuleneva maailmavaate.

      Turvalise sisemise vundamendi kontseptsioon on üks neist arusaamadest, mida oli vaja, et aidata üht suhtega ummikusse jooksnud abielupaari, kellega ma kohtusin tähelepanelikkusele ja emotsionaalsetele harjumustele pühendatud programmi raames. Nad olid olnud kaheksa aastat abielus, kusjuures viimased kakskolm aastat olid möödunud emotsionaalse sõja seisundis. Mees tundis, et naine oli ta hooletusse jätnud, keeldudes füüsilisest armastusest, mida mees ihales. Naine tundis, et mees kontrollis teda liialt, ning ei soovinud enam leppida talle kõrkidena tunduvate nõudmistega.

      Kumbki neist tegutses ajendatuna turvatunde puudumisest. Pinge vallandus lõpututes vaidlustes, provotseerimiste ja haavatud tunnete näol. Ent selle all hõõgus kogu aeg üks ja seesama teadmine, millest ei saanud üle ega ümber. Mehe puhul „sa jätad mu ilma“, naise puhul „sa survestad mind“.

      Seda melodraamat etendades tõid nad endast esile oma halvima poole. Destruktiivsed emotsioonid keesid üle pea.

      Nende jaoks avas silmad taipamine, kui usaldusväärsed nad teineteise jaoks võiksid olla ja algselt olidki. Nad nägid, et see andis neile võimaluse teineteist armastades koos olla, millest on mõlemale kasu – kui nad ainult suudaksid endas leida üles selle, mis neid selleni aitaks. Aga kuidas?

      Põhjus, mis ajendas Shaverit nendest avastustest dalai-laamale rääkima, oli Mind and Life’i koosoleku teema: neuroplastilisus ja viis, kuidas elukogemus meie aju vormib. Tema kolleeg, Iisraeli psühholoog Mario Mikulnicer oli läbi viinud rea eksperimente selle kohta, kuidas paika panna turvalisi alustundeid – ja osavõtlikku käitumist – ka sellistel inimestel, kes kippusid ebakindlasse mustrisse kuuluma.

      Uurimus leidis, et inimesed, kes on oma ebakindluse vangis, on teiste rühmade suhtes vähem tolerantsed, aitavad teisi palju väiksema tõenäosusega ja neis on üldiselt palju vähem hoolivust. Seetõttu otsisid teadlased viise, mis annaksid inimestele parema turvatunde nii iseenda kui ka maailma suhtes.

      Oma uurimuste käigus tegidki nad seda, kasutades selliseid lihtsaid võtteid nagu sõna „armastus” või mälestusi koos armastatud inimestega koosoldud ajast, isegi kui inimesed said vihjeid niivõrd kiiresti, et need ei jõudnud õieti nende teadvusesse. Kui inimesed olid juba eelnevalt sellisesse positiivsesse seisundisse viidud, näitasid nad äkki üles enam tolerantsust, soovi aidata kedagi, kes oli hädas – lühidalt, nad näitasid üles enam osavõtlikkust.

      Shaver ütles dalai-laamale: „See on kuidagiviisi seotud armastusega. Kiindumust väljendavad sõnad päästavad valla sellise meeldiva tunde, mis teeb meie mõtetes võimalikuks tolerantsuse teiste suhtes, ja seda isegi inimeste puhul, kellel puudub kindlustunne ja kes kipuvad loomuomaselt olema mittetolerantsed ja hoolimatud.“

      Mainitud abielupaar nägi, et mida enam nad said olla koos turvalises meeleolus, seda vähem ilmutasid end viha ja kurbus. Seetõttu otsustasid nad pöörata oma emotsionaalsele seisundile rohkem tähelepanu ja seista vastu ebakindlusest tulenevale tegutsemisele.

      Positiivne oli, et nad otsustasid igati hoida turvalist koosolemise tunnet, kasutades selleks kõike, alates lihtsalt embamisest kuni ettekavatsetud kontaktiloomise meetoditeni. Üheks selliseks oli pausi pidamine, et vaadata teineteisele silma ja hingata samal ajal sünkroonis. Varuks oli tavalisemgi turvaline tagatis – lihtsalt koos lõbusalt aega veeta.

      Nende meetoditega kaasnes