Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel Goleman

eemale ja näha, et pole vajadust igavesti olla nende võimust võtvate tunnete lõksus. Emotsioonide kaart aitas sellisele selgusele jõudmisele samuti kaasa nagu mõni teaduslik põhiteooria emotsioonidest.

      Ent võimsalt avas paljude vangide silmad just idee, et ehkki emotsioonid võivad olla hävituslikud juhul, kui nad panevad meid halba tegema, siis iga tunne võib muutuda ka konstruktiivseks. Eve tõi näite, kuidas osaval viisil suunatud viha võib aidata protestida ebaõigluse või talumatute tingimuste vastu. See mõte, sõnas keegi, levis kulutulena üle kogu vangla.

      Eve ja ta koostööpartner olid sel esimesel kohtumisel üllatunud, kui leidsid, et need paadunud vangid, enamikul aastaid üle 50, olid valmis oma emotsionaalsetest teemadest rääkima ja paljud olid nagu Rongi juba pikka aega oma elu üle järele mõelnud.

      Juhendatud mõtisklemise viljelemine pakkus vangidele vahendid oma sisemise maailma paremaks ohjamiseks. Ühe sellise vahendi puhul esitasid nad endale neli küsimust:

      Mis tunne mul oleks saada tõeliselt õnnelikuks?

      Mida mul oleks tarvis maailmalt selle saavutamiseks?

      Mida mul oleks vaja iseendalt ehk milliseid harjumusi mul tuleks omandada?

      Lõpuks: kuidas ma saan seda kõike maailmas rakendada ja kasulik olla?

      Teise praktilise õppuse käigus õppisid vangid rahunema seeläbi, et keskendusid oma hingamise tunnetamisele, ja puhkama oma sisemises varjupaigas, ilma et nad mõtleks minevikule või muretseks tuleviku pärast.

      „Selline tähelepanu keskendamine olevikule oli paljude jaoks vabastav, eriti pärast seda, mis on juhtunud,” ütles Eve, „kuid te saate kasutada iga hetke uue motivatsiooni, uue püüdluse seadmiseks.”

      Õppus lõppes sellega, et vangid soovisid vaikselt head nii enda kui ka kõigi sealolijate ellu.

      Elu annab meile baromeetri nii meie edusammude kui ka lõpueksami jaoks.

      Meie vestluse ajal plaanis Eve Ekman Soledadi tagasi minna, et õpetada välja kolme vangi, kes tol esimesel kohtumisel osalesid ja kes oleksid võimelised emotsioonide tasakaalustamise programmi õpetama kõigile asjast huvitatuile.

      Programm lähtub mõnest punktist, mida dalai-laama meie destruktiivsete emotsionaalsete ajendite taltsutamisel rõhutab: teaduslikust arusaamast emotsioonide kohta, aga ka kontemplatiivsetest meetoditest, mis annavad meile vahendid, mis võimaldavad ärevatele sündmustele rahulikumalt reageerida. „Üks meie eesmärke on lasta inimestel aru saada, et meil on võimalik kasvatada endas muretuse tunnet,” ütles Eve. Ent sama tähtsad on ka mõtlemine teistele ja teiste pärast muretsemise kultiveerimine. Ehkki meie heaolule aitab tohutult kaasa rahuliku ja selge mõtlemise omandamine, ei ole ainult see siiski garantiiks, et kasutame neid headuse väe teenistuses.

      Selleks on vaja veel midagi – moraalset kompassi.

      KOLMAS PEATÜKK HEADUSE REVOLUTSIOON

      KUI DALAI-LAAMA lavale astus, olid Emory ülikooli Gwinnett Arena kõik 8000 istekohta hõivatud. Nagu tavaliselt, kõndis ta etteotsa ja vaatas ringi, lehvitades kõigile ja tervitades mõnd vana sõpra.

      Seejärel keskendus ta pilk kahele kujule, kes tegid endale teed eespool olevate istmete juurde. Ta püüdis neid käeviipega lava ette kutsuda, kuid rahvast oli liialt tihedalt.

      Siis leidis aga dalai-laama teda valvava julgestusüksuse suureks kohkumuseks viisi, kuidas lavalt põrandale astuda, ning marssis otseteed oma kalli sõbra Richard Moore’i juurde, emmates teda soojalt ja puudutades teda otsaesisega Tiibeti vastastikuse austuse märgiks.

      Tagasi laval, selgitas dalai-laama: „Armastus, armastus, armastus – tema praktiseeris seda väikese poisina. Mina kutsun teda oma kangelaseks.“

      Kui Richard Moore oli kümneaastane, sammus ta ühel päeval koolist koju ja üks briti sõdur tulistas teda kummikuulist – see oli Põhja-Iirimaa „probleemide” ajal. Moore jäi pimedaks, kuid tähelepanuväärne on see, et ta sai kiiresti üle enesehaletsusest ja igasugustest vaenulikest tunnetest kuuli tulistanud sõduri vastu, andestades talle, kes ta iganes oli.

      Aastaid hiljem külastas dalai-laama Põhja-Iirimaad ja kohtas Moore’i, kes rääkis talle oma loo. Ja viis aastat pärast seda oli Moore kuulajaskonna hulgas, kui dalai-laama teist korda Põhja-Iirimaad külastas, ning sai šoki, kui kuulis, kuidas dalai-laama sõnutsi oli tema eelmise reisi kõrgpunktiks kohtumine ühe noore mehega, kes jäi briti kummikuulist pimedaks, kuid andestas sõdurile.

      Moore keskendus oma suhtumises allesjäänud võimetele, mitte oma puudele. Ta sai ülikoolihariduse ja tegutses küllaltki edukalt ärialal. Lõpuks asutas ta organisatsiooni Children in the Crossfire („Lapsed risttules“). Organisatsioon püüab leida viise, kuidas muuta vaesuse all kannatavate laste elu paremaks sellistes riikides nagu Tansaania, Etioopia ja Gambia ja kus käib sõda. Organisatsiooni peamine patroon on dalai-laama, kellest on saanud Richard Moore’i lähedane sõber.

      Lugupidamisavaldusena ütles dalai-laama Moore’ile: „Nägemise saab ära võtta, visiooni mitte.“

      Mind hämmastab, et dalai-laama – inimene, keda idealiseerivad miljonid inimesed – näeb Richard Moore’is oma kangelast, kes elab elu, mis on tulvil osavõtlikkust ja andestust, mida järgib dalai-laama.

      Osavõtlikkus esineb muidugi paljudes vormides ja eri tasanditel. Võtkem näiteks üks põgus hetk dalai-laama ja rühma teadlaste kohtumisest ühe nädalapikkuse ürituse raames. Rääkides märkas dalai-laama ruumi eksinud putukat ja kutsus käeviipega kiiresti munga enda juurde. Kohtumist katkestamata palus ta mungal putuka välja viia, et teda kogemata puruks ei litsutaks.

      Päev enne, kui dalai-laama Nobeli preemia võitis, juhtus nii, et mina, mu naine ja üks meie sõber jõime koos dalai-laamaga teed. Lauale asetati kandik värskete küpsetistega ja dalai-laama jäi jutu kestel silmitsema eriti rikkaliku väljanägemisega puuviljakooki.

      Ent just siis, kui tundus, et ta võtab selle koogi juba kätte, ütles ta mu naisele: „Palun võta sina see.”

      Ja järgmisel päeval, sel uhkeldaval Nobeli preemia saamise auks korraldatud pressikonverentsil tuli esimene küsimus pärast häälekõmina vaibumist Associated Pressi reporterilt: „Mis tunne on Nobeli auhinda võita?”

      Dalai-laama mõtles hetke ja vastas siis: „Ma olen õnnelik…”, tegi siis pausi ja lisas, „… nende pärast, kes tahtsid, et ma selle auhinna saaksin.” Ja kui ta sai teada Nobeli preemiaga kaasnevast rahasummast, oli ta esimeseks mõtteks, kellele see annetada.

      Osavõtlikkuse instinkt – ning suured ja väikesed altruistlikud teod – on dalai-laamale kaasasündinud. Ta ütleb meile, et osavõtlikkus peaks olema meie Põhjanael, meie viimane sihtpunkt selle eetilise GPS-i puhul.

      Ta arutleb, et kui me võtaksime omaks tõelise muretsemise teiste pärast, siis oleksime oma igapäevases elus mitte ainult lahkemad, vaid see vabastaks meid ka küünilisusel põhinevatest reaktsioonidest. Ja meie ühiskond oleks osavõtlikum nende suhtes, kel puudub võim ja hääl enda kuuldavaks tegemiseks.

      Teisest küljest ei palu dalai-laama meid lahkemad olla mitte ainult seepärast, et ta nii ütleb. Selle asemel rõhutab ta, et sügavam teadlikkus selle kohta, kuidas emotsionaalne maailm mõjutab meid ja meid ümbritsevaid inimesi, annab meile osavõtlikuma pilgu.

      „Siis on teil veendumus”, ütleb dalai-laama, „et see on see, mida te enda puhul, enda heaoluks vajate.”

      Ja sageli tuleb ta välja sellise mõttega: „hetkel, mil mõtlete teistele, avardub teie vaim.”

ROHKEM KUI RELIGIOON

      Kunagi rääkis üks Euroopa kirikutegelane dalai-laamale, et osavõtlikkus saab tuleneda ainult usust ja jumala õnnistusest. Ent dalai-laama oli kuulnud, et sellised loomad nagu delfiinid ja elevandid on samuti altruismiks suutelised.

      Kui ta mulle sellest vestlusest rääkis, ütles ta naerusui: „Oh aeg, mul on tunne, et isegi koerad ja kassid on suutelised olema osavõtlikud, ja ma küll ei arva, et see usust tuleneks!”

      Sellist