Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast. Daniel Goleman

aru saada.

      Ekman rääkis mulle, et teda rabas esmakohtumisel dalai-laamaga tema ebaharilik näoilme. Üheks omapäraks on see, et dalai-laama näoilme väljendab kõiki ta tundeid, samas kui inimesed tavaliselt üritavad vähemalt mõnda liiki tunnete väljendamist maha suruda (eriti neid, mida me oleme õppinud lapsepõlves häbenema või kartma).

      Teiseks omapäraks on see, et kui ta kohtab kedagi, kes on tugeva emotsiooni, näiteks sügava kurbuse haardes, siis peegeldab dalai-laama nägu seda tunnet spontaanselt, seejärel ilmub aga näkku kiiresti tavaline ilme, segu tasakaalukusest ja rahulolust.

      Selline käitumisviis näitab, et dalai-laamal on sisemine tasakaal kombineeritud empaatilise häälestatusega. Ent mitte alati pole ta olnud emotsionaalses mõttes selline täiuseideaal.

      Võtame või aasta 1959, kui ta Indiasse põgenes. Põgenemine hobuse seljas üle himaalaja mäestiku oli täis ohte: esiteks külmumisoht ja kaardistamata rajad reetlikel nõlvadel, samuti tuli liikuda öö varjus, kuid vähe sellest – pidevalt ähvardas ka oht, et hiina sõdurid ta avastavad.

      Valmistudes Potala palees põgenemiseks, leidis tollal 20. eluaastate keskel olev ja eesseisvate sündmuste tõttu närviline dalai-laama lohutavat nõuannet, lugedes valvuriks maskeerununa vahetult enne põgenemist oma lemmiktekstist peatükki selle kohta, kuidas säilitada enesekindlust.

      Vahepealse poole sajandi jooksul on tal tulnud eksiilis viibiva riigipeana (ametikoht, millelt ta 2011. aastal täielikult erru läks) vaeva näha, et aidata teistel tiibetlastest põgenikel ellu jääda, ka on ta püüdnud, küll peaaegu tulemusteta, hiinlastega läbi rääkida – need on olnud rasked, isegi tulutud ülesanded. Ta tunnistabki: „Olen kuuskümmend aastat suure hulga probleemidega silmitsi seisnud.”

      Ehkki dalai-laama tundub olevat vooruse eeskuju, on ka tema tundnud viha, kurvastust ja pettumust. Mind julgustab teadmine, et isegi tema puhul, kes ta kehastab nii loomulikult osavõtlikkust ja tasakaalukust, pole see alati nii olnud.

      „Kui ma noor olin, nii viieteist- kuni kahekümneaastane, olin väga äkiline ja vihastasin kergesti,” pihib ta. Kuid dalai-laama teab, et igaüks meist suudab õige pingutuse korral enda sisemisi tugevaid külgi arendada, sest ta on enesevalitsemise omandamise tee ise läbi käinud.

      „Leian pärast 60-aastast praktiseerimist, et emotsionaalsel tasandil on minus toimunud oluline muutus. Täna on mu vaimne stabiilsus palju parem võrreldes kahe-kolmekümne aasta taguse ajaga. Muidugi ärritun mõnikord, ent see kaob kiiresti. Kui saabub kõige hullem uudis, tunnen end mõne minuti jooksul ebamugavalt, ent pärastpoole ei häiri see mind eriti.“

      Ehkki tal esineb lühiajalisi vihahooge, ei põhjusta nad valu ega tekita kestvat vaenu, rääkimata vihkamisest. Viha ei tule enam nii kergesti ja läheb kiiremini üle.

      Psühholoogid näevad sellises kiires toibumises märki parandamatust optimismist, mis on üheks heaolu tunnusjooneks. See annab märku heas toonuses uitnärvist, mille kaudu aju ohjab suurt osa meie kehast, näiteks südamelöökide sagedust. Ent sellel on ka muid eeliseid.

      „Kui me kuuleme häirivat uudist, kuid meie mõistus on rahulik ja selge,” selgitab dalai-laama, „siis võib algseks reaktsiooniks olla: „Oh aeg, ma pean midagi tegema, sest asi on väga hull.”

      Ent kui me jääme sügavamal tasandil rahulikuks ja hoiame pea selge, siis reageerime paremini.”

      Ta paneb meile südamele, et õpiksime enda üle valitsema omal viisil, oma teed järgides. Kokkuvõtvalt kõlab see järgmiselt: „Me saame ennast treenides muuta. Me oleme võimelised end paremaks muutma. Treeningu tulemusel jääb mu vaimne seisund suhteliselt rahulikuks.”

      Muidugi leidub harva inimesi, kes oleks nõus dalai-laama kombel pühendama oma vaimu treenimisele viis tundi päevas. Ent me saame selles suunas siiski mõned väikesed sammud teha.

      Siin on meile abiks, kui teadvustame endale negatiivseid tundeid, mida dalai-laama nimetas „meie heaolu vaenlaseks” ja mis panevad meid kas endale või teistele kahju põhjustama või õõnestavad meid sisemiste ägedate tunnete kaudu, lämmatades meie vaimset vabadust. Neid kutsub ta destruktiivseteks või piinavateks emotsioonideks.

      Ehkki teadvuse ökoloogias on igal emotsioonil oma koht, on neist igaühel ka hävituslikud küljed. Kui nad on liialt tugevad, kestavad liialt pikalt või on kohatud, siis võivad meie emotsioonid sattuda kahjustavasse tsooni. Näiteks tähendusliku eesmärgi ihalemine on ainult hea, aga mingi pidurdamatuks muutunud iha võib muutuda igatsuseks sõltuvust põhjustavate narkootikumide järele.

      „Kui kellelgi on mingi viirus, on vaja appi võtta sobiv hügieen. Samamoodi on olemas ka emotsioonide hügieen,” ütleb ta. Kui tuleb mingi hävituslik impulss, kuid „meie hoiame end vaos, siis ongi tegu emotsioonide hügieeniga”.

      Dalai-laama väidab, et täpselt samamoodi nagu kehahügieen dikteerib, et tuleb hoida puhtust ja vältida kokkupuudet ohtlike viirustega, on destruktiivsed emotsioonid meie sisemise hügieeni puhul nagu vaimsed patogeenid.

      „Koolis õpetame kehahügieeni. Miks me ei õpeta emotsioonide hügieeni?”

      Dalai-laama arvates peaksime me kõik omaenda teadvuse eest aktiivsema vastutuskoorma võtma. Nende jaoks, kes sellest huvituvad, on tema kujutlustes olemas sisemine „teadvuse kaart”, mis annab pildi meie vaimumaastikul paikneva maa asupaiga kohta (eriti selles osas, mis puudutab emotsioonide tormitsevat merd), seega me oleme suutelised kaardistama oma teekonda enesevalitsemiseni jõudmiseks.

      Selle teekonna kaardistamiseks, lisab ta, tuleb meil esmalt „teada, millistest emotsioonidest on meile abi ja millised võivad muutuda hävituslikuks; kuidas need arenevad ja missugused on nendevahelised seosed.”

      „Mida rohkem meil selle kohta teadmisi on,” lisab ta, „seda kergem on destruktiivsete emotsioonidega tegeleda. See on põhjus, miks emotsioonide kaardist võib abi olla.”

      Mitte ükski sellel kaardil olev emotsioon pole iseenesest halb või hea ja neil kõigil on elus oma koht. Hirmud võivad olla realistlikud, justkui signaaliks, mis mobiliseerib meid ühelt poolt tõelisele ohule vastu astuma; teisalt võivad need aga olla halvavaks reaalsuse moonutajaks, äärmiselt võimendatud valesti tajutud ähvardusteks (nagu agorafoobia, hirm avatuse ja suurte ruumide ees).

      Emotsioonide spekter, mis ulatub heaolu loovatest emotsioonidest hävitavateni, annab sellele sisemisele territooriumile peamised koordinaadid. Dalai-laama ütleb: „Tähtis on teada selle mõlemaid, nii halbu kui ka häid külgi.”

      Kui valitsevad purustavad emotsioonid, siis suigub meie parem olemus, sama teeb ka vaimuteravus. Dalai-laama rääkis samasugust juttu oma tudengitest kuulajaskonnale: „Kui teil on mure, siis on raskem õppida. Aga kui olete õnnelik ja rõõmus, siis omandate kõike kergemini ning saate õpitavasse rohkem süüvida.”

      Ekman ütleb, et kord ütles dalai-laama talle järgmist: „Tahan, et teeksid tunnete kaardi, et saaksime navigeerida läbi vihkamise ja kibestumise ning jõuda välja rahuliku meele juurde. Vajame kaarti, et mitte leida end merehädalisena hüljatud saarele mahajäetuna. Ainult rahuliku meelega oled võimeline avama oma südame ja kasutama hästi oma teadvust.”

      Nelja meeleseisundi kaardi metafoor meeldis Ekmanile ning ta on sellise siseelu kartograafiaga ka algust teinud. Koostöös tehnika viimast sõna kasutava digitaalse kaarditegijate rühmaga on Ekman välja arendanud formaadi, mida saab arvutis mängida. „Mõte seisneb selles, et sa oled navigaator, kes seilab emotsioonide maal,“ selgitas ta.

      Ekmani versioonis emotsioonide kaardist on teadvuse seisunditeks hoopis pinnad, mis kujutavad meie vaimset maastikku. Sellel kaardil on esindatud viis universaalset emotsiooni (või kontinenti): viha, hirm, põlgus, nauding ja kurbus.

ARUTLUS TUNNETE ÜLE

      2008. aasta märtsis protesteerisid tiibetlased Lhasas ja teistes linnades kommunistliku valitsuse vastu. Hiina armee tulistas demonstrante ja arreteeris hulgaliselt protestijaid, eriti munki. Kuidas dalai-laama sellele uudisele reageeris?

      „Ma kujutasin vaimusilmas ette hiina ametnikke, võtsin neilt nende viha, kahtluse ja negatiivsed tunded ning pakkusin nende asemele oma armastust, hoolivust ja andestust.