Ausammas. Avo Kull

>I

      VAIKUSEHETK KESTIS VAID VIIVU. INIMESTE OOTUSÄREVAD PILGUD pöördusid lumivalges univormis dirigendile, kelle kuldtressidega kaunistatud käsi kerkis korraks rahva kohale, ja kohe kõlas riigihümni esimene akord. Jutujupid vakatasid, seljad tõmbusid sirgu, pead nõksatasid püsti ja rahutud käed seisatasid külgedel. Paarsada inimest seisis poolkaares ümber väikelinna keskväljaku ja vaatas uudishimulikult selle keskele kerkinud massiivset moodustist, mis oli esialgu veel kaetud valge palakaga. See inimfiguuri järgiv valge lina hilissuvise roheluse taustal tundus kuidagi kentsakas, sest kõik teadsid, kelle mälestusmärgi avamise puhuks pikalt ja põhjalikult valmistunud linnavalitsus oma kodanikud väljakule kokku kutsus.

      Sel päeval pidi väikelinnas sündima midagi erakordset ja enneolematut. Mitte kunagi varem polnud selle asula mitme tuhande pealise kogukonna seas keegi sedavõrd silma paistnud ega eristunud, et teda oleks ausamba vääriliseks peetud, kuid nüüd oli see juhtunud ja sellest tähtsündmusest tahtis igaüks osa saada. Linna ainukese suurmehe mälestusmärgi avamisele ruttasid kõik, kel vähegi mahti, südameis põksumas alateadlik ootus, et ehk langeb pisut aupaistet ka nendele, kes vaikse vaimustusevärinaga ausamba avamise pühalikul hetkel selle ümber kogunenud.

      Rahvast vooris aina juurde, inimesed astusid rutakalt mööda platsiäärseid hädapäraselt asfalditud tänavaid ja peatusid avaral väljakul, kus peagi hakkas kitsaks jääma. Pühapäevariietes inimesed seisid, vaatasid ja ootasid, millal ometi kord see segav palakas eemaldatakse ja lastakse suurmehe pronksbüstil rahva peale alla vaadata. Esialgu sellega veel ei kiirustatud. Pasunakoor pigistas läikivatest torudest viimased vääksuvad helid, suure trummi jõuline lõpulöök pani kuulajad korraks võpatama ja jälle venis ootusärevus nüüdseks vist juba poole tuhande pealise inimsumma kohal.

      Suursündmusele sobivalt musta ülikonda riietunud linnapea astus tähthetkele väärilise väljapeetult aeglase sammuga monumendi ette, tõusis mõne sammu selle betoonastmetel, kuni jäi piisavalt kõrgele kohale seisma, ja libistas rahuloleva pilgu üle kokkutulnud rahvahulga. Siis tõstis ta käe ja mitmehäälne sumin linnaväljakul vaibus kui lõigatult.

      „Armas rahvas!” Pühalik-tõsine paatos võimendus massiivsetes kõlarites, kaikus mitmekordse kajana pargipuude ladvus, kust langes alla paigale tardunud linlaste peale. „Tänasel tähtsal päeval me pühitseme avara hingega inimese ja tõelise suurmehe mälestust. Me tõstame pjedestaalile persooni, kelle mõtted, tahe ja otsusekindlus meie linna arengule kord hoogu andsid ja selle uuele tasandile tõstsid. Täna avaldame austust erksa meelega õilishingele kes ehitas, lõi visalt väärtusi ja kelle suurim eesmärk oli alati meie linnarahva heaolu edendada. Tänutundega mõtleme mehele, kes rasketel aegadel ennast säästmata tegi meie linna heaks nii palju. Jäägu tema pronksbüst meenutama visa võitlejahinge, tugevat tahet ja südameheadust, mida me kõik tänuga mäletama jääme.”

      Mürisev aplaus kiitis kõnelejat. Linnapea võttis prillid ninalt, voltis paberi kõne tekstiga neljaks ja pani põuetaskusse. Sellega sünkroonis kerkis dirigendi taktikepp ja kuldselt kiiskavad trompetid puhusid kõmiseva trummipõrina saatel kuus takti „Hümnist suurele linnale”. Järgneva vaikuse katkestas mitmehäälne laul, mis paisus pärast mõõdukat sissejuhatust valjemaks ja täitis põlispuude aluse üleva hardusega. See oli võõrkeelne koraal, mida kohalik segakoor esitas vaid väga pidulikel puhkudel. Puhastatud ja pressitud rahvariietes naised hääldasid püüdlikult võõraid sõnu ja nende nägudel säras pühalikule hetkele kohane pingutatud väärikus. Mehed nende selja taga seisid tikksirgelt ja kordasid mornide nägudega samu sõnu. Nende peade kohal kõrgus palakaga kaetud monument, mille avamise hetk jõudis aina lähemale.

      Jan Ringo seisis tagareas, küünitas pead valjuhääldi suunas ja hõõrus hajameelselt silmi. Peaväljakul toimuva sisu ei tahtnud kuidagi kohale jõuda. Ta pingutas hoolega, kuid kuulmine vedas teda jälle alt, või oli see hoopis tema alalhoidlik aju, mis tõrkus pühalikus kõrgstiilis tühje sõnu kuulda võtmast ja tõrjus neid alateadlikult eemale. Ometi ütles miski, et see, mis siin hetkel toimub, puudutab mingil moel ka teda ennast või on vähemasti seotud tema töise tegevusega ajal, mil ta veel ausat ehitajaametit pidas. See meenutas midagi, äratas ähmaseid emotsioone, mida viimaste aastate tuim ja üksluine erakuelu oli peitnud kuhugi kättesaamatusse kaugusse. Kuid nad olid olemas, seda teadis Jan kindlasti.

      Ta raputas pead, nagu ei usuks iseenda mõtteid, kuid üritas siiski terasemalt kuulata, aga see ei õnnestunud hästi. Ta oli vana mees, kelle ülemäära pikk hall juus ei tahtnud kuidagi lodumütsi alla ära mahtuda. Kõnekad kortsud näol reetsid elatud aastate arvu ja kui neid ehk nii palju polnudki, kui pealt paistis, siis vähemasti möödunud elu raskused olid talle küll viimseni näkku kirjutatud. Pahklikku kätt kõrva äärde sättides üritas ta kaduva kuulmisega võidelda, aga suurem osa kõnekõminast kandus koos tuulega kaugusse, kust seda püüda polnud enam lootustki.

      Üksikud kõnekatked siiski temani jõudsid ja midagi tuttavlikku tuli neis paatosest paisutatud lausetes ette. Nii üks kui teine ütlemine tõstis mälust esile ununema kippuvaid pilte ja imelik värin puges vana mehe hinge. Polnud ta ju kogu aeg vana olnud. Kunagi, tegelikult ju mitte väga kaua aega tagasi oli temagi hoopis teistsugune mees. Mees, kel väge ja võimu, jõudu ja jaksu, et ka kõige karmimate eluraskustega rinda pista. Jaa, siis ta oli noor või vähemalt noorem kui praegu … jah, palju-palju noorem.

      „Mis siin täna toimub?” küsis ta kõrvalseisvalt noorpaarilt. „Mis puhul rahvas koos?”

      „Monumenti avatakse, papi, ausammast.”

      „Ah soo, või ausammast …”

      Mingi unustatud mõte hakkas peas ringlema ja üks erutav mälupilt kerkis korraks silme ette. Kummalisel kombel olid mälust tulevad pildid selged ja säravad, mitte tuhmid ja laialivalguvad, nagu nõrgenev nägemine neid igapäevaselt näitas. Aga see oli ka üks eriline pilt, mida pikalt meeltes mõlgutatud ja mälusoppidest korduvalt vaatamiseks välja võetud. Ega siis ometi … Lõpuni ei julgenud Jan seda mõtet mõelda – nii ootamatu ja hirmutav oli see.

      „Aga kellele see ausammas siis on?” söandas ta veel kord küsida

      „Tähtsale mehele, meie linna kõige tähtsamale mehele,” selgitas naine.

      „Jaa,” lisas mees, „kuula, mida kõneldakse, papi.”

      Aga papi ei kuulnud. Ligemale minna läbi tiheda rahvasumma ta samuti ei saanud, aga teada oleks tahtnud. Nii väga oleks tahtnud, sest aina tuttavlikum tundus Janile see olukord. Nüüd talle meenus, et mingist ausambast oli juba ammu juttu olnud ja miskit moodi oli tema ise sellega seotud, aga kuidas?

      Äkki langetas Jan käe kõrva äärest ja sulges korraks silmadki. Kas polnud mitte Evelin see, kes aina ausambast rääkis? Kas polnud see päris mitmel korral jutuks? Ja kellele see siis pidi püstitatama? Vana mees mõtles.

      Järsku oli kõik tagasi, Evelin ja aastakümnetetagune elu. Minevik meenus ja lõputu lindina hakkasid silme eest läbi jooksma mälupildid möödunud ajast, mida ta ehk kunagi unustada oli tahtnud, kuid mis nüüd seda eredamalt esile kerkisid. Mõte muutus ootamatult erksaks ja siis oli ta jälle seal, kust paarkümmend aastat tagasi alustas…

***

      MAAVANEMA LEONHARD LANGI VAHE PILK TEGI ESIALGU KOHMETUKS. Ta polnud uus mees oma ametis, kuid ametinimetus oli uus. Varem kutsuti teda rajooni täitevkomitee esimeheks, tol ajal olid kõik tähtsad mehed kas esimehed või direktorid, kuid nüüd, pärast laulva revolutsiooni võitu, olid muistsed ametinimed äkki moodi läinud. Jan vaatas küsivalt tohutu kirjutuslaua taga presideerivale turjakale mehele ning pärast lubavat noogutust tõmbas tooli lähemale ja istus.

      Uks avanes ja hoogsa sammuga marssis sisse lüheldane linnapea Mart Teetamm. Ta noogutas tervituseks ja istus teise vabasse tugitooli. Leonhard Lang võttis laua pealt paar kokkuköidetud paberilehte, keerutas neid sõrmede vahel ja suunas siis oma uuriva pilgu Janile: „Noh, noormees, aimad sa, miks me su jutule kutsusime?”

      Jan Ringo raputas pead: kutse põhjust ta ei teadnud, pealegi häiris teda pisut ka noormeheks nimetamine, sest neljakümnes sünnipäev oli juba ammu seljataga ja kaugel see järgminegi ümmargune tähtpäev enam on. Aga kui kutsuti, siis mingi põhjus pidi sellel ometi olema ja äraootava ilmega jäi ta maavanemat vaatama.

      „Ei aima, jah?” Leonhard Lang naeris õlgade vappudes ja kerge muie tekkis isegi Mart Teetammi tavapäraselt tõsisele näole. „Ega sa oskagi aimata, seda ei oskaks keegi aimata.”

      Hetkeks ilmus maavanema kõnesse sisseharjunud komparteilik kõrgstiil,