Enesetapjad. Birk Rohelend

vajati kedagi, kes oleks seal ja kuulaks. Seda oskas Sofia kõige paremini.

      Rääkimine oli raske.

      Sõnad ei tulnud kunagi meelde ja nendega oli võimatu täpselt edasi anda seda, mida ta mõtles. Keegi võis ju alati valesti aru saada. Seepärast üritas ta ennast võimalikult väikeseks ja märkamatuks teha, vaikselt seina sisse imbuda, saada osaks ruumi sisustavast mööblist, millel polnud mõtteid, tundeid ega rasket kohustust ennast teistele kuuldavaks teha, ennast ära anda, teistega jagada. Sofia oleks andnud ükskõik kellele ükskõik millise oma riidehilbu, tarbeeseme või viimase rahatähe. Ometi ei suutnud ta kellegagi jagada mõtteid oma peas.

      Vana maja hämaras pargis tundus kaugelt alati kuidagi kurjakuulutav. Võib-olla tuli see sellest, et otse hoovis kasvas pooleldi põlenud puu. Põlemata jäänud oksad kandsid igal aastal koormatäit õunu, mis olid kõik kibedad nagu alandus. Legend rääkis, et ainus õun sellest puust on suuteline mürgitama ka kõige roosilisemat armastust.

      Kunagi ammu, mitmekümne aasta eest oli nimetatud puu pannud äkilises raevuhoos põlema armukade mees, kes oli selle all näinud oma vastset abikaasat tundmatu noormehega istumas ja juttu ajamas. Pool puuvõrast lahvatas kerge tuulehoo tõttu hetkega põlema, tuhk põletas pingil istunud noortel silmnäo. Noormees oli neiu vend, kes oli just tagasi saabunud Vene sõjaväest.

      Maja ise oli kahekorruseline puust ehitis, mille nurgakivi oli paigaldatud juba vabariigi ajal. Siis oli see olnud õitsev hoone, mille proportsioonide graatsia oli äratanud avalikkuse laia tähelepanu ja vallutanud linnakodanike südamed. Nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, olid paljunäinud seinad aja raskuse all viltu vajunud ja neid kattis inetu värvikorp. Aknaklaasid olid mingil põhjusel alati kergelt hägused, luugid akende eest ammu kadunud. Mõned kõverad roostetanud lingid lipendasid endiselt seinte küljes.

      Mida lähemale ta majale jõudis, seda lühemaks ja harvemaks jäid tema sammud. Sisimas painas teda mõte ootusest – sellest, et teda oodatakse, ja sellest, et tema sinnajõudmist ootab; sellest, kuidas ta istub enda tavalisse, aknast kõige kaugemale jäävasse kergelt kõikuvasse leentooli ja kuidas tähelepanelikud pilgud ükskord tema pealt ära libisevad.

      Avatud uksest hoovas ka suveajal seletamatut rõskust, mis täitis Sofia kõhedustundega.

      Ometi saabus ta siia igal reede õhtul viisteist minutit pärast viit ega lahkunud kunagi enne seitset.

      eskalatsioonid

      Käitumismustrid, mida me rakendame, on omandatud väga varajastes elufaasides. Lähedaste suhete kujundamiseks on meil enamasti kaks suhet, kaks näidist: suhe emaga ja suhe isaga. Alateadlikult samastame endid samast soost vanemaga, võrdleme end, kujundame vastavalt oma käitumist. Kui see, mida me oleme kogenud samast soost vanema puhul, pole meile meeldinud, üritame ise teadlikult teistmoodi käituda.

      See, kas niisuguse matkimise aluse määrab bioloogiline sugu, on vaieldav.

      Soo määratletud olemus on vaieldav.

      Teaduslikul anatoomial on jalad all senikaua, kuni me vaatleme väliseid sootunnuseid. Ja siingi on piisavalt näiteid, kus just nimelt väliste sootunnuste põhjal ei ole võimalik midagi määrata!

      Bioloogia hoiab oma positsiooni seni, kuni saame rääkida variatsioonideta kromosoomikompleksidest.

      Senikaua, kuni variatsiooniks on kas XX või XY, on asi selge ja kahene.

      Mis aga siis, kui valikusse kuuluvad XXY, XYY, XXXY, XXYY?

      Rääkimata sellest, et on olemas naisi, kellel on Y-kromosoom, mis siis, et inaktiivne?

      Mille alusel võtame me õiguse otsustada? Joonlauaga piiri tõmmata?

      Reaalsuses ei eksisteeri kahendsüsteeme.

      Ma olen alati võrrelnud ennast oma isaga, jälginud tema käitumismustreid ja üritanud olla temast parem mees.

* * *

      „Issand jumal, ma ei jaksa enam, ma jään kohe magama,” sosistas Liv. „Kuidas ta ometi suudab nii igav olla?”

      „Tsst,” sositas Pia.

      Õpetaja Gustafsson saatis tüdrukutele silmanurgast noomiva pilgu ja vangutas kergelt pead. Füüsikatunni teemaks oli keha liikumine kaldpinnal. Kraats-kraats, tegi kriit rohelisel tahvlil. Õpetaja Gustafsson askeldas joonlauaga. Vuntsid tema karmis näos olid kriidised.

      Pia kritseldas leheservale mustreid ja mõtles tulevikust. Kuidas oli võimalik otsustada, kelleks saada? Ta ei suutnud mõnel hommikul isegi otsustada selle üle, kas panna jalga rohelised või kollased sokid, lõpetades pika edasi-tagasi tuuseldamise järel riietumise, üks sokk kollane, teine must. Ükski õppeaine ei olnud hirmutavalt raske ja ükski ei tekitanud temas vaimustust. Elukutsetega oli veelgi hullem – pealtnäha tundus ülikool valikuna õpetajaks, teadlaseks või arstiks/advokaadiks saamise vahel. Ja üldse, kui selles linnas oleksid olnud rööpad, oleks ta võinud hakata kasvõi trammijuhiks. Või kirjanikuks. Või pagariks. Või moekunstnikuks. Kui kõik ometi nii neetult keeruline poleks olnud!

      See oli raske talv. Vesine taevas akna taga laius lõpmatusse. Sinnasamasse hajusid ka Pia mõtted.

      Kas kusagil seal, kauguses, on olemas midagi ka tema jaoks?

      Kas on mingi teine reaalsus, kuhu ta kuulus?

      On seal kusagil koht, mida ta võiks kunagi nimetada koduks? Koht, ükskõik kui tilluke, kus ennast hästi tunda? Kus ei peaks tundma painavat hirmu ja veel rõhuvamat süütunnet?

      Koht, kus ta ei peaks tundma end põgenikuna.

      Kas on seal väljas mõni inimene, kes temast päriselt hooliks? Temast aru saaks? Temaga lepiks?

      On seal keegi?

      Siin aga seisis härra Gustafsson tema kõrval ja võttis lauanurgalt ülesannete vihiku. Piat haaras paanika. Tavaliselt oli ta selleks situatsiooniks alati valmis olnud. Ülesannete vihikusse kirjutas ta ainult tunni ajal. Kodused ülesanded jättis Pia südamerahuga tegemata. Milleks teha ülesandeid, kui piisab sellest, et tead valemeid? Pia teadis. Enamasti. Kui ei teadnud, siis oli alati võimalus, et ta need välja mõtleb.

      Kodused ülesanded olid muidugi kohustuslikud. Sellepärast ei tohtinud härra Gustaffson tema vihikusse vaadata. Niisuguseks puhuks oli Pia alati vihiku koju unustanud. Mis sest, et see tegelikult laua all tema põlvedel lebas.

      Aga nüüd seisis härra Gustafsson siin ja Pia ei osanud teha muud, kui vihikust kinni haarata.

      Seal nad siis olid, meeldiv vanem härrasmees, sihikindlus pilgus säramas, ja noor ehmunud tüdruk. Nad vaatasid üksteisele otsa. Kumbki sikutas vihikut enda poole.

      Viivuks oli klass hiirvaikne. Siis andis Pia alla. Ta lasi vihikust lahti ja suunas pilgu põrandale. Õpetaja Gustafsson vaatas korraks tüdrukut ja avas vihiku.

      Tegelikult teadis ta väga hästi, mis talle nende kaante vahelt vastu vaatab. See, kellel on apelsinikarva juuksed ja osav käsi, ei ole kindlasti mitte huvitatud füüsikaülesannete lahendamisest. Seda ütles õpetaja Gustafssoni neljakümneaastane õpetajakogemus. Ometi tundis ta südames kerget pistet.

      Füüsikavihiku ääri katsid oivalised ülikeerulised lillemustrid.

      Õpetaja Gustafsson ohkas südamest.

* * *

      Tegelikult algas see tollel neetud hommikul. Sealt alates oli kõik ainult halvemaks läinud.

      Mõned hommikud olid sellised, kus ta soovis, et poleks kunagi ärganud.

      Väljas sadas vihma. See trummeldas vihaselt aknatagustel plekist veerennidel. Köögi poolt kostis naeru. Õhk oli elektrist paks. Ta lebas voodis hiirvaikselt, hinge kinni hoides, julgemata silmi avada. Ta oli väga, väga väsinud. Kogu keha oli otsekui nõelu täis.

      Siis tegi ta silmad lahti ja veeretas ennast üle voodiserva.

      Põrandal oli hea lamada. Vaatenurk oli teine. Kollase-pruunivalgekirju vaip lõhnas tolmu järele. Pia tõstis pea ja vaatas akna poole. Seal seisis kollane kirjutuslaud, mille lauaplaati ääristavad liistud olid mõnest kohast