Enesetapjad. Birk Rohelend

kive kolksatades.

      Kündmine ei vastanud just tema ideele meelistegevusest imeilusal lõõskaveredal suvevaheaja päeval. Pealegi oli Liv teda järve äärde kutsunud. Karge sinine vesi, pruunistav päike ja rammestav rahu tundusid praegu uskumatult ihaldusväärsed.

      Kui Pia oleks saanud, ohanuks ta suure häälega. Aga ta ei tohtinud. Oli targem isa mitte ärritada. Ta ärritus niigi kohutavalt kiiresti. Ja sageli.

      Mõnes mõttes oli see imelik. Pia ei saanud aru, kuidas isa nii palju vihastuda jaksas. Ta oli otsekui lühikese sütikuga püssirohutünn, mis paljast mõttest plahvatas.

      Võib-olla oli isa kuidagi valesti konstrueeritud. Võib-olla olid tema närvirakkude jätked kuidagi omavahel lühistunud. Võib-olla olid isal lihtsalt energia ülejäägid.

      Muld, muld, muld, nii kaugele, kuni silm ulatus.

      Või noh, tegelikult olid silmapiiril puud ja põõsad ja heki tagant paistis isegi ühe maja tuhmpruun katuseserv. Ja tolm. Heki taga oli kruusatee.

      Mateeria oli relatiivne.

      Vaod olid iseenesest täiesti mõõdetavad, vast kakskümmend viis meetrit tükk. Sellele, kes lohistas enda järel atra imeilusal suvepäeval, päike kukalt kõrvetamas, olid vaod üsna mõõtmatu pikkusega.

      Sama lugu oli adraga. Ei olnud ju ometi võimalik, et täiesti konkreetne metallisulamist konstruktsioon iga sammuga raskemaks muutub. Aga just nii Piale siis tundus.

      Isa armastas maad. Maa kuulas isa sõna. Kõik, mis oli õigel ajal mulda pandud ja õigesti hooldatud, tärkas ja kasvatas isa meeleheaks vilju. Mulda võis usaldada. Külvatud kurgiseemnetest kasvasid alati kurgid ja kartulitest võrsusid mullas uued kartulid. Nii oli õige ja hea.

      Kui Pia oleks tookord üle õla vaadanud, oleks ta näinud innukust isa kitsal pruunikspõlenud näol ja tuld tema hallides silmades. Adra taga astudes oli isa Mooses.

      Pehme muld vajus kahele poole lahku ja isa paljad jalad olid mullale astudes alati noored, hinges oli alati lootus ja südames vankumatu usk looduse ja mehe ühtsusest. Juudamaa rahvas oleks isale julgelt järgneda võinud. Ta oleks nad tõotatud maale viinud.

      Kõige otsemat teed mööda.

* * *

      Zen tõmbas ka teise musta siidise kinda kätte ja sirutas käe välja. Tema pikad sõrmed olid lihtsalt vapustavalt elegantsed. Ta ohkas vaimustunult. Siis libistas ta vasaku käe keskmisse sõrme suure roosa sädeleva kiviga sõrmuse ja toetas küünarnuki lauale. Peeglist vaatas talle vastu imeilus, sätendavate kuldsete ripsmetega olevus, lõug toetatud mustas kindas poepesale, teine käsi lõdvalt üle laua ääre rippu.

      Tund aega hiljem istus Zen ikka veel sellessamas poosis peegli ees. Tema rohelised silmad olid täiesti tühjad.

      Sofiat ehmatas vaikus, kui ta esikusse astus. Absoluutne vaikus. See ei tähendanud kunagi head.

      Ta võttis kiiresti oma kulunud ninadega mustad nöörsaapad jalast, riputas roosaruudulise mantli nagisse ja astus ettevaatlikult toa poole. Triibulisel kaltsuvaibal vedelev liiv puges tema sokininast sisse ja kriipis ebameeldivalt varbavahesid. Magamistoa uksel jäi tüdruk seisma ja hingas katkendlikult sisse.

      Tuba oli täiesti segamini. Sellest oleks otsekui orkaan üle käinud, puistates laiali punaseid, musti ja roosasid pitsilisi-satsilisi riidehilpe. Neid vedeles nurgas asuva kitsa voodi heegeldatud päevatekil, ahjuukse kõrval seisvas auklikus puudekorvis ja väikesel ümmargusel laual, kus Sofia tavaliselt oma kudumistarbeid hoidis. Peegli ette kummutile oli kuhjatud purke, topsikuid, pintsleid. Toas heljus lõhnaõlipilv.

      Pikas roosas läbipaistvas hommikumantlis Zen, käes mustad kindad, lamaskles peegli ees. Ümberläinud kreemipudelist välja valgunud ollus roomas mööda kummutisahtlite esikülgi allapoole.

      Sofia käsi värises, kui ta Zenil ühe kinda käest tõmbas. Närvilised sõrmed otsisid pulssi. See oli olemas.

      „Zen!” ütles Sofia poolsosinal, nutuvärin hääles.

      „Zen,” kordas ta nõudlikumalt.

      Tüdruk raputas poissi õlast. Too krimpsutas nägu. Pikkade kuldsete ripsmete vahelisest praost tabas tüdrukut uduse vasaku silma tige pilk.

      „Mine ära, ema,” urises Zen ja tema silm vajus uuesti kinni.

      Sofia võpatas.

      „Kuhugi ma ei lähe!”

      Ta haaras poisil otsustavalt kaenalde alt kinni. Pooleldi lohistades, pooleldi rebides tiris tüdruk lõtvunud keha vannitoa poole. Pisarad nirisesid tiheda ojana mööda tema väikest pehmet nägu allapoole. Oma väikese keha kogu jõudu kokku võttes nügis ta poisi üle ääre vanni. Too ei teinud vähimatki katset vastu rabeleda.

      Sofia haaras hõbedasest dušikraanist otsustavalt kinni. Ta pigistas hambad kokku, tehes järsu liigutuse. Vasakule-üles.

      Jääkülm vesi pahises Zenile lagipähe. Kõhnad käed tegid paar abitut liigutust. Värv voolas ojadena mööda kaunist nägu. Sofia kuivatas pisarad ja keeras kraani keskele.

      Sooja vee käes tegi Zen silmad uuesti lahti. Kunstripsmed kukkusid tema parema silmalau küljest ja kadusid koos äravoolava veega.

      Rentslisse.

      Sofia võttis nuustiku ja seebi ning hakkas ettevaatlikult värvi Zeni näolt maha hõõruma. Poisi rohelised silmad vaatasid temast mööda, nagu poleks teda olemaski.

      See polnud esimene kord.

* * *

      Tükk aega ei saanud Pia aru, miks vastutulevad inimesed teda vaatavad. No mis minuga siis on? mõtles ta segadusse sattudes. Alguses vaatas ta trotslikult vastu. Mõne aja pärast lõppes tal jaks ja ta pööras pilgu tänavasillutisele, tehes näo, nagu ei märkakski ta midagi.

      Laupäeva kohta oli liikvel üllatavalt palju inimesi, kuigi tornikell näitas alles üheteistkümnendat hilishommikutundi. Inimesed rühkisid kärmel sammul edasi ja nende nägudel ei olnud rõõmu. Puhkepäev ei tekitanud neis vähimatki kergendustunnet: aeg oli raha ja seda ei tohtinud raisata. Pealegi võttis aeg aina pikemaid ja kiiremaid samme.

      Poodide suurtel akendel laiutasid väljapanekud, milles polnud suvevarjugi. Päike, sinitaevas ja rohetav loodus elasid vaateakendest sõltumatult. Akende taga seisid tardunud naeratusega puust naised ja mehed, kes olid riietatud tööleminekuks. Võib-olla olid ka nende ilusad puised pead töömõtteid täis.

      Pia pilk eksles väljapanekutel, kui ta neist möödus. Silmanurgas hakkas tekkima mingisugune imelik aisting ja nii muutus ta samm aina aeglasemaks, kuni ta lõpuks ühe suvalise akna ees seisma jäi. „Allahindlus!” teatas sellele kleebitud silt.

      Aknalt vaatas talle vastu erkpunase mütsiga tüdruk, kellel oli seljas musta-valgetriibuline särk, jalas valged põlvpüksid ja musta-valgetriibulised platvormkingad. Aga see ei pannud Piat tarduma. Aknalt peegeldus ka kõik, mis oli tema selja taga.

      Munakivisillutisega kaetud väljak. Purskkaev. Väärikad, nikerdustega kaunistatud majad. Inimesed. Väljakul liikuvad inimesed, kes tulid ja läksid. Inimesi oli palju.

      Nad kõik olid täiesti hallid.

      „Mille kuradi pärast sa kesksuvel mütsiga ringi käid?” imestas Harald ja naeratas heatahtlikult.

      Pia, kes tema kõrval pargipingil istus, ei osanud või ei tahtnud sellele küsimusele vastata. Ta oli parajasti täielikult hõivatud poisi käes oleva õllepudeli silmitsemisega.

      „Miks mullid alati põhjast tulevad? Millest nad tekivad? Kuidas on nii, et alguses pole midagi ja siis äkitselt eraldub mull ja liigub üles?”

      „Eks see on mingi keemiline reaktsioon. Süsihappe dissotsiatsioon,” mõmises Harald.

      „Süsihappegaas on kergem kui see vedelik. Seepärast liigub alt üles… või midagi sellist. Rõhk muutub. Entroopia kasvab. Mina ka ei tea. Ma pole sellele kunagi mõelnud.”

      Mõne aja istusid nad vaikides. Poiss keerutas pudelit, mis heitis kruusasele pargiteele iseäraliku rohekalt kumava varju. Tüdruk vahtis ennastunustavalt oma kinganinasid, samal ajal huulerõngast