Enesetapjad. Birk Rohelend

Zen, nagu sa ilmselt juba lugesid. Kellega on mul au?”

      „Pia.”

      „Jah, sa näed sedamoodi välja.”

      Pia kortsutas kulmu ja pööras pilgu taas seinale tagasi. Ta tundis ennast ebamugavalt.

      „Ma ei ole sind varem näinud. Kas sa käid sageli näitustel?”

      „Ei.” Pia vaatas taas poisile otsa. „See on esimene kord.”

      „Alati on üks esimene kord.”

      Zen naeratas säravalt. „Pärast seda pole miski enam endine.”

      Viivuks seisid nad vaikides. Siis ütles poiss:

      „Ma ei saa lahti tundest, et olen sind kusagil varem näinud.”

      „Ei tea. Ei usu. Ma ei käi kusagil.”

      Vastus tuli rabedalt ja puiselt ning Pia tundis, kuidas ta kael õhetama hakkab. Poiss muigas.

      „Ometi oled sa nüüd siin. Just õigel hetkel, et minna välja ja teha minuga üks kohv. See tolm ja need ülemäärased analüüsihulgad, mida mulle juba hommikust saadik kaela valatakse, on mind täitsa ära kuivatanud. Niiviisi võib veel targaks saada.”

      Ta vaatas Piale küsivalt otsa.

      „Noh, miks ka mitte,” vastas see puiklevalt.

      „Issand, kui nunnu sa oled, kui sa niiviisi trotslikult põrnitsed,” ütles Zen vaimustunult ja hakkas pika sammuga minema, Pia järele venimas.

* * *

      Ma olen alati tahtnud teistega sarnaneda. Ja olen üritanud, oo, kuidas olen üritanud olla tavaline inimene!

      Kõik, kes on seda kunagi proovinud, teavad, kui võimatu see on. Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla.

      Ehk on siinne maailm tõesti vaid ideede peegeldus ja varjukujud koopaseintel. Sest samad inimesed sünnivad justkui uuesti ja uuesti, astudes korduvalt läbi su elu. Ja iseenda eest ei saa põgeneda… Olen see latern, mis kutsub deemoneid. Ja nad on (paraku!) liigagi ühte nägu.

      Nii pean mõtlema, et see kõik on alguse saanud juba väga ammu. Kujuteldamatult ammu. Et minu elu oli mu vikerkestadele graveeritud juba siis, kui ma esimest korda silmad avasin.

      Lootus teeb inimese pardipoja sarnaseks – teeb ta valmisolevaks järgnema esimesele liikuvale objektile. Valmis jäägitult, tingimusteta armastama. See valmidus on kõikemattev.

      Nii on esimesed emotsioonid, mida me kogeme, need, millest saab taust.

      Taust, millesse paigutub kõik järgnev.

      Ja kõik järgnev otsib endale tähendust olemasoleva kaudu.

      Et ennast mõista, tuleb minna algusesse. Tuleb minna sellesse aega, kus mõtted ei olnud veel sõnalist kuju omandanud. Tuleb hoomata asjade olemust.

      See on võimalik.

      Inimese aju on hämmastav. Ta mäletab kõike absoluutse täpsusega. Keerukas on vaid talletatu esilekutsumine. Me ei oska ennast lugeda.

      Sellepärast tulebki küsida: miks? Ja pärast iga vastust tuleb edasi küsida: miks?

      Kuni viimase vastuseni. See ongi algus.

      ZEN

      Kevad oli alati olnud Zeni jaoks kõige ebameeldi vam aastaaeg. Kevad meenutas talle tõsiasja, et taas on alanud järjekordne aasta ja ta on jälle sammu võrra vanaduse suunas liikunud. Talle ei meeldinud päike, vesi ega välismaa pensionärid, kes linna hordidena ummistasid, liikudes ringi kümnepealiste gruppidena, kõigil ühesugused eresinised või lipupunased särgid jopede peale tõmmatud.

      See oli lihtsalt rõve.

      Ebameeldiv oli istuda kohvikus, kui avatud uksest voogas sisse vastik lärm. Veidike kaugemal olid alanud teekatte rekonstruktsioonitööd, nii et Zen mitte ainult ei tundnud, vaid isegi nägi tolmu, mis väikeste pahvakutena tema suunas heljus. Ta väristas vastikustundega õlgu ja süütas sigareti.

      Kui juba, tahtis ta ise olla süüdi oma kopsude tahmumises.

      Ta pahvis aeglaselt oma sigaretti, hoides seda elegantselt kahe saleda sõrme vahel, takseerides teetööliste kevadpäikese käes pruuniks põlenud soonelisi käsivarsi, lõputurohelistest silmadest kiirgamas kustumatu nälg. Tema pikad sihvakad jalad helesinistes teksades olid hooletult välja sirutatud, teatud nurga all paistis valge triiksärgi lahtinööbitud kaelusest rinnanibu ümbritsev tähekujuline tätoveering.

      Täna ei tahtnud Zen millelegi mõelda.

      Mõtetega oli miskipärast nii, et need tulid alati siis, kui sa neid ei vajanud. Õigupoolest ei vajanud Zen kunagi mõtteid – need olid täis minevikuvarje ja tulevikuõudusi ega kõlvanud kuhugi. Aistingud ja tunded olid need, mille nimel ta elas. Mõtete jaoks pidanuks olema nupp, mida oleks saanud vajutada, et lülitada välja kõik, mis jäi ülespoole naba ning oli tema, Zeni jaoks ebavajalik ja kasutu. Mõnikord isegi häiriv.

      Keegi oli jätnud lauale salvräti, millele oli midagi sirgeldatud. Tükikest fantaasiat rakendades võis selles ära tunda mingisuguse tiivulise olevuse – musta, teravate tiivanukkidega linnu, hiiglaslikud küünised ähvardavalt konksus. Lind oli vaataja poole seljaga ja Zenile tundus, et ta silmitseb teda pilkavalt üle õla. Ta kägardas paberi vihaselt nutsakuks ja surus kõrvallaual olevasse tuhatoosi.

      Lind… Kui Zen oleks lindu joonistanud, teinuks ta seda suursuguselt. Linnud olid graatsilised oivalised olendid, kes oma jõulistel tiibadel mõõtmatute avaruste kohal liuglesid ja ainult neile võimalikul moel vabadust kogesid – vabadust gravitatsioonist, Maa siduvatest köidikutest. Zen oleks samuti tahtnud lennata, hõljuda kõrgel üleval teiste kohal ja kõiki olemasolevaid inimesi ignoreerida.

      Teatud vahenditega oli see võimalik. Iga võimalus oli Zeni jaoks tegelikkus.

      Ta vaatas igavledes ringi. Temast veidi paremal asuval laual seisis kaks hiigelsuurt tühja pokaali ja vedeles kokkukägardatud sigaretipakk. Laud oli räpane, seda katsid väikesed valged täpid.

      Nagu spermaplahvatus, mõtles Zen endamisi ja muigas. Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest.

      Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad. Poisi silmist kiirgas põlgust. Nii palju masendavat inetust oli maailmas! Kõik oli nii tavaline, labane, paljunähtud, ebaproportsionaalne või lihtsalt igav.

      Vahel mõtles ta, mis tunne oleks olla naine. Kõndida mööda tänavat, vahune kleidipits voogamas vaimustavate säärte ümber, piimjas rind kummumas dekolteest… Ta poleks kunagi lubanud endale lõhenenud juukseotsi või sirgelõikelist seelikut.

      See oleks pidanud olema tema saatus! Ta tahtis olla imetletud. Tahtis olla tahetud. Tahtis olla jumaldatud.

      Elu oli vihastamapanevalt ebaõiglane.

      Zen ohkas ja imes läbi kõrre maasika-banaanikokteili. Kohvikute ainuke hea omadus oli see, et seal sai olla paljudele inimestele nähtav. Ta istus alati kõige uksepoolsemas lauas, näoga sisenejate poole, nii et kõik inimesed olid sunnitud temast mööda liikuma. Nad lihtsalt pidid teda vaatama ja hetkeks ta tähekujulise tätoveeringuga rinnanibu külge klammerduma.

      Sealt edasi puudus vaid üks imetilluke samm.

      Ta sirutas oma pikad graatsilised käed välja ja puhus siis õrnalt sõrmeotstele. Roosa neoonlakk säras valguses nii vaimustavalt. Hetkeks mõtles Zen, kas päikest annaks kuidagi oma uues fotosarjas ära kasutada. Siis raputas ta kõvera muigega pead, keskendudes tumedate turris