Dorfi suvi. Peeter Urm

lood. Üht roosipõõsast tahaks Matilda veel, üht hästi tulipunaste õitega, verekarva õitega. Ta teab, kellelt ta oleks istiku küsinud. Väga ilusad roosid on külas ainult ühel perel. Aga nüüd ei saa enam, ei sobi. Ometi tahaks Matilda nii väga, et tema aia roosid poleks inetumad kui Olavi aia omad, need, mis Eda suurelt maalt oma isakodust kaasa tõi. Ei, Matildal pole Eda vastu midagi. Egas Eda süüdi ole, et tema Olavit armastama hakkas ja Olavi teda. Eda peab aru saama. Millest aru saama, seda Matilda endale päriselt ette ei kujuta, kui ta kausi käest taburetile asetab ning majja lippab.

      Ema suitsetab köögis. Ema nägu on pilves. Kulmud kortsus, hajuvil ähmane pilk vaatamas toanurka, istub ta laua taga. Matilda vaade riivab teda põgusalt. Ema on vist jälle keerus. Aga pudelit laual pole, pudel on vist sahvris. Või kusagil mujal. Kui Matilda natuke toas istuks, saaks ta varsti aru, on see sahvris või teises kohas. Miks on ema hakanud pudelit peitma? Juba mitu kuud. Varem võttis ta ikka laualt, vahel pakkus temalegi, aga Matilda ei taha, ainult kui magus hea vein on, siis natuke võtab. Palju võtta on ohtlik. Eks emalegi ole juba ammu ohtlik, aga see’p see on, et jätta ei saa. Ja nüüd joob ema rohkem kibedat ja kangemat, joob meeste kombel. Enne kui ta magusat jõi, istus Matilda vahel tema juurde, et seltsim ja siis ehk joob ema vähem. Aga ema ei tahtnudki, et ta temaga istuks, ema ajas ta ära. Sina ei või, ütles ema, sinul on ainult osa minu verest, sinu elu peab minema teisiti. Loomulikult läheb Matilda elu teisiti, tema ei hakka jooma, väga paljusid asju ei tee ta nii nagu ema. Ja veel ütles ema ükskord, et Matilda polegi päris mustlane, ka tema ise pole õige mustlane, ja need jutud, mis küla peal räägitakse, pole õiged. Ega Matilda neid jutte nii väga ei usu, rääkigu pealegi. Võib-olla peidab ema pudelit just juttude pärast, et keegi astub järsku sisse ja näeb. Mis seal näha, eks lõhnastki tunne.

      „Pesed?”

      Matilda pöördub kärmelt ringi ning vaatab valvsalt emale otsa. Ta on juba tagasi õue minemas.

      „Jah, mõtlesin, et täna sihuke loid päev, saab seegi tehtud.”

      Ta seletab kiirustades, vastutulelik naeratus näol. Vähimgi muutus ema näol saab arvele võetud. Emal on igav või tahab ta norida.

      „Nii et siis pesed?” Ema pilk on muutunud teravamaks.

      „Mmhh…”

      „Suur tüdruk oled jah, päris suur.”

      Ema vaatab teda ainiti, ta polegi vist nõnda purjus. Imelikult vaatab, mitte nii nagu harilikult. Matilda tunneb tuska. Ega ta ema eriti ei karda, ütleb, kui tarvis, vastugi. Aga praegu ei tahaks tüli, ka toas olla ei tahaks. Seal õues, päikese käes oli märksa parem. Ja üksi on kah praegu parem. Mida ema tahab? Räpane, must tundub tuba korraga Matildale ning justkui võõras, nagu kuuluks see tuba kellelegi teisele, nagu ei küüriks ega puhastaks Matilda siin iga päev. Kui tema seda ei teeks, oleks terve maja üsna pea päris käest ära. Matilda vaatab ringi ja ohkab. Kuidas tahaks siit ära! Siin tundub kõik nii lootusetu. Jah ära, oma elu juurde, seda ta tahaks.

      „Mõtlesin sinu isa peale. Mis ta tegi, mis ta meiega tegi.”

      Ema justkui nuuksatab, aga see on kurjusest laetud, tige nuuksatus, mis tema kitsaste huultega suurevõitu suust kuuldavale tuleb. Jah, suu on emal suur ja kulmud on liiga tihedad, hakkavad ninaseljal kokku kasvama. Kulmud ja mustad teravad silmad annavad ema näole kurja ilme. Ja liiga palju halli on ema juustes, ema peaks neid värvima. Ema on end käest ära lasknud, täiesti lohakile. Matilda tahaks, et ema hoolitseks enda eest, ta on seda ka emale öelnud. Matilda teab, et tal on ilus ema. Kui natukenegi seaks, oleks ta ikka ilus, kindla peale veel kaua ilus. Aga sellisena ta küll ilus ei ole, isegi tavaline mitte, pigem inetu. Ema ongi nii, kas siis ilus, kui seatud, või hoopis näotu. Ja praegu on ema just näotu.

      „Ema, vahest heidad pikali?”

      „Matilda, ära sa kunagi… Sina ära luba neil end tallata.”

      Ta teab seda, teab tuhandeid kordi. Pudel on tühi, kindlasti on pudel tühi. Ema juuksed on rasvased ja salkus. Ema peaks neid pesema. Ja kurnatud ilme on ta näol. Mida emaga teha, et ta enam ei jooks? Kahju on, hirmus kahju, aga viha teeb kah.

      „Jäta, ema.”

      See tuleb karmimalt välja, kui Matilda tahaks. Oi, kuidas Matilda tahaks siit ära. Nii kaugele, kui vähegi saaks. Ta paneb need asjad likku ja läheb ära, jalutab natuke. Kuhu? Ükskõik kuhu, kas või niisama küla vahele. Ja läheb laevale vastu. Tuleb tagasi, siis lõpetab. Vahest siis ema juba magab?

      „Sina maksad kätte, sina teed seda, mida su ema ei osanud, naerad nende üle, kuulsid, sina pead seda tegema.”

      Ema õlad rappuvad, pea on langenud madalale laua kohale. Kätte maksta? Mille eest ja kellele? Matilda vaatab kahjutundega ema. Võõrastus ning kuskilt immitsev ebamäärane süütunne häirivad teda. Ta pöördub ja läheb välja.

* * *

      Päike on kõrgel südataevas. Teda on korraga nii palju, silmale valus hajus sirendus pea kohal, lapikest maad ning mõõtmatut veevälja kaisutav kuumus, kuivusest pragisev tühjus, mis aeg-ajalt läbi laisalt liigutava kagutuule end tühjaks hingab. Külatänava kivine känkrunud liiv on pleekinud heledaks, kõrvetab läbi tallagi ning iga samm kergitab tuhkkerget tolmu üles. Tulijaid on aina rohkem. Kriuksatavad õueväravad puistavad neid teele. Kiirustatakse või oodatakse teisi järele, hõiked, käesirutused, jutt ning siin-seal puhkev naer või vaidlus – alles äsja varjusurmas küla on justkui võluväel elevile virgunud. Alla randa viiv tänav on muutunud tema kähisevaks tuiksooneks. Dorfi ringutab end, Dorfi tõuseb jalule ning ruttab tulisi jalu laevale vastu. Laev on tulekul. Juba kõlas pikk kutsuv sireen.

      Peeter Aune lisab sammu. Temast kiirustatakse mööda. Üks või teine hõikab talle midagi heatujuliselt. Ta naeratab vastu ning noogutab. Nad on elevil ja elevil on ka Peeter Aune. Ehkki, nojah, mida on temal sellelt laevalt oodata? Vahel saab ema kirja õelt, Peeter Aune Tallinna tädilt. Aga need on igavad kirjad, ta ei tunne neid koju viies mingit põnevust. Aina oma haigusest kirjutab too turske tädi, keda Peeter Aune ainult paaril korral on oma silmaga näinud. Viimases kirjas oli haiguse nimi kah – suhkrutõbi. Veider nimi sel haigusel, mis tädi sõnade järgi tegevat söömise hirmus keeruliseks. Aga tädil on hea isu, Peeter Aune nägi, kui tädi külas käis, liigagi hea, ja siis võib see haigus olla kole küll. Vaevalt, et täna kirja tuleb, eks ta vaatab niisama ja käib ka puhvetis ära. Peeter Aune katsub käega metallraha taskus. Eks tullaksegi rohkem niisama ja puhveti pärast. Laev paistab juba hästi kätte, on otsapidi lahes. Nüüd tuleb ta aeglasemalt ja kai lähedal päris aeglaselt. See on ilus kai, ehitatud mõni aasta tagasi. Ta lähebki kaile, seal polegi palju rahvast, enamik ootab kaldal. Lauad on ka kuumad. Paljajalu oleks praegu hea, aga ei sobi. Näe, Matildagi siin. Matilda ootab ka laeva. Peeter Aune kõnnib aeglaselt päris tüdruku kõrvale. Vaatab justkui huviga laeva, aga peab tüdrukutki silmas. Matilda on rahutu, näperdab rahakoti sangu ja vaatab aeg-ajalt ringi, justkui otsiks kedagi. Peeter Aunet ta ei märka, kuigi too seisab tal päris külje all. Peeter Aune tahaks endast märku anda, aga tüdruku nägu on praegu karm ja kinnine. Uhke on Matilda, nii uhke, et võtab noormehelt julguse. Peeter Aune nohiseb tasa, köhatab korra, aga ei midagi. Haige jalg väsib ära. See ei kannata pikalt seismist. Peeter Aune vaatab kohmetult ringi ja istub siis mauhti kaiservale maha, teeb seda suure mütsuga, päris Matilda jalgade juurde. Inimesed vaatavad ja nüüd pöördub Matildagi vaatama.

      „Sina, Peeter Aune?”

      Tüdruku näol on imestav muie. Peeter Aune noogutab. Tema avalal näol särab naeratus. Ei pahandanudki, siis ei aja ka ära. Siit alt, lähedalt vaadatuna on Matilda veelgi kenam. Nii puhas on tüdruku päevitunud nahk. Ja need juuksed, mustad ja raskelt seljal rippuvad, veripunase paelaga kokku köidetud, niisama veripunasega nagu huuled, mis Peeter Aunet vaadates naeratuseks paotuvad. Hambad on Matildal kõige valgemad saarel, justkui valmis hammustama. Oi, kuidas Peeter Aune tahaks, et nad teda veidi hammustaksid. Ning jalgadel, noil säärtel, mida Peeter Aune on kuulnud tüdrukuid halvustavalt „putkedeks” nimetavat, neil säärtel, mis seisavad noormehele õige lähedal, näeb ta samuti karvu mustendavat, läikivaid, peaaegu sinakaid säbrus lühikesi karvu. Kahe päeva eest oli Oski Arno nende üle naernud ja tüdrukud olid kaasa muianud, sest teiste tüdrukute jalgadel olid karvad heledamad ja polnud ka nii tihedad. Aga praegu