Dorfi suvi. Peeter Urm

Aune astub lähemale. Ei olegi ju kiiret. Kanad on toredad, rüsinal tõuklevad nad Maia ümber, suruvad lesknaise tagasi treppi. Maia vaatab ja naerab, ning kui ta näeb noormeest aiale toetumas, naeratab ta ka temale. Sõbralik on öösärgipitsist välja ulatuv päevitunud käsi, mis pillub teri juurde. Pilkupüüdev on lumivalgete särgi lõhikust paistvate lopsakate rindade raskus. See kammitseb, puhub uuesti hõõgvele nimetu ängi, joobumusiha, mis on ikka veel tugev, kuid hämmastavalt nõutu Peeter Aune hapras kehas. Kohmetu naeratus huulil ekslemas, vaatab ta Võrgu Maiat, kes on lesk ja päris noor pole ta Peeter Aune meelest kah. Kaks last on tal, Peeter Aune teab neid hästi. Maia mees suri mitu aastat tagasi kuskil suure maa haiglas. Helikopteriga viidi, aga näe, ei aidanud miski. Ja nüüd on Maial raske. Kõik teavad, et on, kuigi Heli käib juba koolis ning aitab venda hoida. Ning seepärast pole ka Peeter Aune kunagi ära öelnud, kui Maia on tal palunud midagi teha. Ta on lõhkunud puid, kuigi seda oskab Maia isegi hästi, sest ta on tugev. On üht-teist tõsta aidanud ja kala toonud, kui Helmer on lubanud. Hea on teda aidata, sest ta on alati lahke ja sõbralik, pigem ikka naerab, kui et on tõsine. Möödunud suvel aitas Peeter Aune teda sageli ja siis nägi ta teda ka unes. Võib-olla need uned olidki põhjuseks, miks Peeter Aune möödunud suvel oma punastamisega Maiat ühtelugu naerma ajas. Aga nüüd ta enam vist ei punastaks. Talv ja kevad on palju muutnud. Ja unes ta Maiat ka enam ei näe.

      „Ehk aitad mind natuke, Peeter Aune, või ruttad sa kuhugi?” Maia sõrmitseb teri ja vaatab talle otsa. Naise põskedel on lohud. Ka unenägudes olid Maia põskedel lohud, ilusad väikesed valged lohud.

      „Eks ma’s aita,” kohmab Peeter Aune.

      Ikkagi punastab ta, kui Maia niimoodi vaatab.

      „Kapp tahab nihutada, üksi liiga raske.”

      Maia paneb terakausi maha ja nad lähevad sisse. Toas on hämar, aga kui silmad harjuvad, näeb Peeter Aune, et kõik on endist viisi. Kapp vasakul nurgas ja ümar söögilaud toa keskel, diivan ikka akna all. Jalaga õmblusmasin ja öökapp – ei, Peeter Aune ei märka mingit muutust. Seda diivanit silmates pöörab ta pea vilksti ära. Kui ta aitamas käis, jõid nad hiljem üsna sageli teed ja istusid kõrvuti sellel diivanil. Ja ühel õhtul oli Maia, oi, Peeter Aune mäletab seda õhtut nii selgelt, imeheas tujus oli Maia olnud ning teda järsku suudelnud. Pärast naeris ja lubas, et õpetab Peeter Aune ka suudlema. Ja tema oli hirmsal moel häbenenud, et ei oska. Aga rohkem Maia ei suudelnud. Häbi tunnistada, Peeter Aune ei oska seda vist praegugi. Kui see üldse sihuke asi on, mida õppima peab? Eks ta ole nii, et kõik õppimist vajavad asjad tulevad temale väga raskelt kätte.

      „Toome ta siia.” Maia kõnnib toanurka ja näitab, kus kapp nüüd olema peab. „Ära tüütab, kõikse aeg ühtemoodi,” seletab ta asjalikult. „Vaatasin hommikul, et seal diivani kõrval oleks hea koht.” Peeter Aunegi avaldab oma arvamust. Tavaliselt ta häbeneb, aga Maia juures võib öelda. Maiale meeldibki, kui kohe ära öeldakse. Uus ümberpaigutus teeks toa veelgi pimedamaks Peeter Aune arvates.

      „Olgu toas just veidi varju, õues valgust küll,” on Maia endas kindel. Ta näitab Peeter Aunele käega, kust kapinurgast haarata, ja nad asuvadki kallale. Ei saa öelda, et rassimist vähe oleks. Kapp on raske ja liigub üpris vaevaliselt. Põrandavärvile jäävad suured kriimud, aga Maia lööb käega, remont varsti ees, oligi kavas põrand üle tõmmata. Nad paigutavad ümber ka öökapi, laua ning õmblusmasina. Siis on Maia rahul. Peeter Aune särk, mis seljas juba kuiv, on taas higist märg. Ta seisab keset tuba ja imestab, kuidas lapsed selle kolina peale küll üles ei ärka. Eks nad magavad tolle suletud ukse taga väikses tagatoas. Aga tuba on vaikne ja uks suletud. Siis vaatab ta naist, kes istub lõdvalt ja väsinult, põlved veidi laiali, diivaniserval ja puhkab. Kiirelt hingab Maia, mitte nagu Peeter Aune, kes teeb seda hästi pikalt ja aeglaselt, püüdes reipana näida. Ja naine on ikka veel öösärgis, avara sinise öösärgi väel, mis on nii sinine nagu väga ilus päev, nagu väga kõrge taevas mõnel päeval. Aga Maia näol on kortsud, peened ja pikad nagu juuksekarvad. Neid on otsaesisel, silmade ümber ning suunurkades. Möödunud suvel ei pannud Peeter Aune neid tähele. Võib olla, et siis ei olnud ka.

      „Peeter, tule siia.”

      See tasasel häälel lausutud kutse ajab noormehe ootamatult ärevile. Ta tunneb, kuidas süda järsku väga selgelt, kohe kuuldavalt lööb. Tuk-tuk, ikka tuk-tuk-tuk.

      „Tule siia,” kutsub Maia uuesti ja veelgi tasemini. Maia näol püsib mingi salapärane aimatav naeratus. Aga Peeter Aunele tundub, et Maiagi nägu justkui õhetaks. Ta läheb nüüd ettevaatlikult, väga kartes oma kohmakust, läheb aeglaselt üle põranda. Teraselt peab ta oma liigutusi silmas. Siis ta seisatab naise ees, kahevahel, kõhklev. Peeter Aune ei tea veel, mida naine soovib.

      „Istu siia!”

      Maia võtab korraga ta käed. Õrnalt, aga väga kindlalt tõmbab ta teda enda kõrvale. Sõrmed sasivad Peeter Aune pead. Tasahilju alla libisedes nööbivad need sõrmed särgi lahti ja pikkamööda, väga pikkamööda nihkub kuumust õhkav pihk Peeter Aune rinnal. Laisalt, nõrk naeruvine suunurkades, laskub naine selili. Ja ta käed tõmbavad noormehe kaasa. Too kuuletub, mingi tükk valusalt kurgus pigistamas. Nüüd tõstab Maia ühe, siis teise põlve ning Peeter Aune tajub jahedaid sääri vastu ülitundlikuks tõmbunud nahka. Maia surub end tema vastu, aga väga ettevaatlikult, mitte häirivalt peale tükkides. Tore on Maia keha, pehme ja endassemähkiv, iga puutega justkui tulise kääriva veinina voolates Peeter Aunesse. Temagi pole enam endine, iga hetk on uus kogemus, hämarast sügavikust ammutuv teadmine. Nüüd sõrmitsevad Maia näpud ta püksipandla kallal. Ta laseb sel sündida, kuulatab ainult, kuulatab ennast ja neid pööraseid sõrmi, mis osavalt nihkuvad püksivärvli vahele, rõhudes seda allapoole. Nüüd ta võpatab, aga sunnib end sedamaid vagusi, liibudes vaid rohkem naise ligi. Peeter Aune usaldab. See on võõras, päris võõras maailm, kuhu kohisev veri teda tormakalt lükkab. Kõik tundub ähmuvat, on ainult kaldad kaotanud uputav voolus, mille nimi on iha ja salapära ja üha murenev saar selle keskel. Maia peab kõik ise tegema. Ja teebki, leplikult, pigem ema kui naisena juhib ta noormeest mööda kire sissetallatud radu. Ja Peeter Aune on tänulik. Ta on kohmakas, selle asemel et õrn olla, pigem teeb ta valu kui rõõmu. Aga naine mõistab, on kannatlik, ja naeratus ei lahku ta suunurkadest. Siis on kõik läbi. Peeter Aune vajub kõrvale, nohiseb tasa ja on siis päris vakka. Ja korraga märkab naine, et noormehe õlad vappuvad. Ta vist nutab, aga Maia ei päri, laseb tal olla, ainult silitab tasa tema pead. Justkui mees, aga siiski päris laps, mõtleb ta. Iseäralik õrnus haarab teda, vaadates neid punakaid juukseid, seda kidurat keha ning verevaest tedretähelist nahka. Kõhetu konksutõmbunud haige jalg õhutab seda veelgi. Tal on hea süda, ütleb naine endale, liiga hea mehe kohta. Samas ajab noormees end järsku istuli, kobab riideid, juba on ta püsti, tõmbab püksid kiirustades jalga ning nööbib särki. Ta ei vaata alla diivani poole, ta kardab kohata naise silmi, suud, mis kindlasti naerab. Peeter Aunet valdab korraga meeletu häbi. Ta on vilets, päris vilets mees ja kindlasti võrdleb Maia teda teistega. Ruttu koju, ära siit, kaugemale, ainult kaugemale!

      „Ma lähen,” pomisevad sõnakuulmatud huuled ning juba ruttab ta ukse suunas nagu kondi varastanud peni. Tagasi ta ei vaata. Prõmatades sulgub uks, kääksatab aiavärav. Naine, kes kogu aeg teda imestunult jälgis, tõuseb nüüd istuma. Ta vaatab oma liiga ümaraid põlvi, kus harvad heledad karvad helgivad tuppa langevas hommikupäikeses. Siis uurib ta paljale laudpõrandale toetuvaid haralihoidvaid varbaid. Kõike seda tehes on ta näol lõbus rõõmus selgus. Nüüd vaatab ta uuesti suletud ust ja pahvatab korraga naerma. Vabalt, ülemeelikult heliseb naer suures tühjavõitu toas.

* * *

      Mihhail võpatab ja on korraga ärkvel. Ajab end küünarnukkide najale ning vaatab enese ümber. Toas on juba suur valge. Ometi ei saa olla liiga hilja. Seda kinnitab ka pilk riiulil turritavale äratuskellale. Ta on ärganud just täpselt. Brigadir ärkab alati täpselt, seepärast ei keerata äratuskellagi tilisema, et selle põrgulärm poega ei ärataks. Viktor on valvsa unega, ärkab viimase kui krõbina peale. Mihhail on naljatanud, et une on muidu täiesti emasse läinud poeg temalt pärinud. Aga Anna arvab teisiti. See on sellest, et sa olid tol ajal veel väga närviline, on Anna kindel. Närviline ta muidugi oli, see kestis väga kaua, hulk aastaid peale seda, kui ta sealt ära tuli ja kaluriks hakkas. Ja seda, et tal