Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev

niisuguse õrna kire, et ma tema juuresolekul õieti hingatagi ei julgenud, soolasambaks tardusin ja sõnatuks jäin, ükskord aga, lihavõttepühade ajal, kui temani jõudis kord minu isandakätt suudelda, oleksin peaaegu ise olnud valmis tema viltusõtkutud kitsenahkseid kingi suudlema. Heldeke! Kas tõesti on kõigest sellest möödunud kakskümmend aastat? Tundub, et ammuks see oli, kui ma oma väikesel karvasel raudjal piki meie aia vana põimtara ratsutasin ja end jalustes püsti ajades paplite kahevärvilisi lehti katkusin! Senikaua kui inimene elab, ei taju ta oma elu: see, nagu heligi, muutub talle mõistetavaks alles mõne aja pärast.

      Oo, mu aed, oo, rohtunud teerajad väikese tiigi ääres! Oo, liivane lapike kõdunenud tammi all, kus ma rünte ja trullinguid püüdsin! Ja teie, kõrged kased pikkade rippuvate okstega, millede tagant külavaheteelt kostis vahel maamehe nukker lauluke, mida aeg-ajalt katkestasid vankri nõksakud, – teile saadan ma oma viimse tervituse! Elust lahkudes sirutan ainult teie poole oma käed. Tahaksin veel kord sisse hingata mõrkjaskarget koirohu ja magusat niidetud tatra lõhna mu kodukoha põldudel; tahaksin veel kord eemalt kuulda meie kihelkonnakiriku mõrase kella tasast kõlksumist; veel kord lamada tammepuhma jahedas varjus tuttaval nõlvakul; veel kord saata pilguga tuule liikuvat jälge, mis tumeda joana voogab üle meie aasa kuldse rohu…

      Aga milleks see kõik? Kuid täna ei saa ma enam jätkata. Homseni.

22. märts.

      Täna on jälle külm ja pilvine. Niisugune ilm on hoopis sobivam. Ta on kooskõlas minu tööga. Eilne päev äratas minus täiesti kohatult hulga tarbetuid tundmusi ja mälestusi. See enam ei kordu. Sentimentaalsed südamepuistamised on nagu lagrits: kui imemist alustad, tundub päris kena, aga pärast jääb väga vastik maik suhu. Hakkan lihtsalt ja rahulikult jutustama oma elulugu.

      Niisiis me kolisime Moskvasse…

      Kuid mul tekib mõte: kas ikka tõesti maksab oma elulugu jutustama hakata?

      Ei, kindlasti ei maksa… Minu elu ei ole millegi poolest erinenud paljude teiste inimeste elust. Vanematekodu, ülikool, teenimine madalatel ametikohtadel, erruminek, väike tuttavate ring, laitmatu vaesus, tagasihoidlikud lõbud, vaikne tegevus, mõõdukad soovid, – ütelge nüüd ise, kes seda kõike ei tunneks? Seepärast ei hakka ma oma elulugu jutustama, seda enam, et kirjutan omaenda lõbuks; kui aga juba mina ise ei näe oma minevikus midagi ülearu lõbusat ega isegi mitte liialt kurba, siis ei ole temas tõesti midagi, mis vääriks tähelepanu. Katsun parem endale oma iseloomu kirjeldada.

      Mis inimene ma olen? Mulle võidakse öelda, et ka seda ei küsi keegi, – olen nõus. Kuid ma olen ju surija, tõepoolest surija, surma eel aga vist tohib tahta teada saada, kes ma õieti olin?

      Nüüd, kus ma olen selle tähtsa küsimuse üle hästi järele mõelnud, kusjuures mul muide ei ole mingit vajadust enda kohta liiga kibedaid sõnu öelda, nagu seda teevad inimesed, kes on väga kindlad oma väärtustes, pean tunnistama üht: ma olen olnud siin ilmas täiesti liigne inimene. Tõestada seda kavatsen homme, sest täna köhin ma nagu vana lammas, ja mu hoidjaeideke Terentjevna ei anna mulle asu: «Heitke aga pikali, kulla härrake, ja jooge teed…» Ma tean, miks ta mulle peale käib: ta tahab ise teed. Mis siis ikka, olgu! Miks mitte lasta vaesel vanainimesel veel viimast võimalikku kasu oma isandast välja võtta? Seni kui veel selleks aeg on.

23. märts.

      Jälle on talv. Lund sajab suurte räitsakatena.

      Liigne, liigne… Toreda sõna leidsin enda jaoks. Mida sügavamale ma endasse tungin, mida tähelepanelikumalt vaatlen oma möödunud elu, seda enam veendun selle väljenduse karmis tões. Just nimelt liigne. Teiste inimeste kohta see sõna ei käi… On olemas tigedaid, häid, tarku, rumalaid, meeldivaid ja ebameeldivaid inimesi, aga liigseid… ei ole. Saage minust õieti aru: ka ilma nende inimesteta saaks universum läbi… seda muidugi; kuid tarbetus ei ole nende peamine omadus, ei ole neid iseloomustav tundemärk, ja kui te neist räägite, ei tule sõna «liigne» esimesena teie keelele. Mina aga… minu kohta ei saagi midagi muud öelda kui liigne. Ülekoosseisuline inimene – ja muud mitte midagi. Minu ilmumist ei olnud loodus ilmselt ette näinud ja seetõttu käis ta minuga ümber kui ootamata ja kutsumata külalisega. Egas muidu öelnud minu kohta üks naljahammas, suur preferansimängija, et mu memm on minuga remiisi jäänud. Ma räägin nüüd endast täiesti rahulikult, ilma igasuguse kibeduseta See on juba minevik! Kogu eluaeg leidsin ma alati, et mu koht on ära võetud, võib-olla sellepärast, et ma ei otsinud seda kohta sealt, kust oleks pidanud. Ma olin kahtlustav, häbelik, kergesti ärrituv nagu kõik haiged. Seejuures oli minu tunnete ning mõtete ja nende tunnete ning mõtete avaldamise vahel – arvatavasti liigse enesearmastuse või üldse mu isiku ebaõnnestunud ehituse tagajärjel – mingi mõttetu, arusaamatu ja ületamatu takistus; ja kui ma vahel otsustasin sellest takistusest jõuga jagu saada, selle tõkke maha murda, siis muutusid mu liigutused, näoilme, kogu mu olemus piinavalt pingutatuks: ma üksnes ei paistnud olevat ebaloomulik ning pingul, vaid tõepoolest olingi siis niisugune. Ma ise tundsin seda ja kiirustasin jälle enesesse tõmbuma. Siis algas mu sisemuses kohutav ärevus. Ma analüüsisin end viimse peensuseni, võrdlesin ennast teistega, tuletasin meelde nende inimeste pilke, naeratusi ja sõnu, kelle ees olin tahtnud end avaldada, tõlgendasin kõike halvustavalt, naersin mürgiselt oma tahtmise üle «olla niisugune nagu teisedki» – ja järsku, keset naeru, vajusin kurvalt longu, jäin mõttetult norutama, kuid peagi asusin jälle endise tegevuse juurde – ühesõnaga, keerlesin nagu orav rattas. Terveid päevi möödus selles piinavas viljatus tegevuses. Olge nüüd nii lahke ja öelge ise, kellele ja milleks on niisugust inimest tarvis? Kes teab või kes võib öelda, miks see minuga toimus, mis põhjustas selle vaevarikka nokitsemise iseenda kallal?

      Mäletan, kord sõitsin ma postitõllaga Moskvast. Tee oli hea, aga postipoiss oli nelikrakendi kõrvale veel priipassihobuse rakendanud. See õnnetu viles, täiesti tarbetu hobune, kes seotakse kuidagimoodi vankri külge lühikese jämeda nööriga, mis talle halastamatult reide soonib, tema saba hõõrub, teda äärmiselt ebaloomulikul viisil jooksma sunnib ja kogu ta kehale koma kuju annab, on minus alati sügavat kaastunnet äratanud. Ma ütlesin postipoisile, et seekord oleks vist ilma viienda hobuseta läbi saanud Ta vaikis natuke aega, raputas pead, nähvas hobusele kümmekond korda täiest jõust piitsaga üle kõhna selja pungis kõhu alla ja lausus pilkavalt: «Kassa näe, tõsijutt, on ennast kaasa vedanud! Mis põrgu jaoks?»

      Niisamuti vedasin ennast kaasa ka mina… Õnneks pole jaam kaugel.

      Liigne… Ma lubasin tõestada, et mu arvamus on õige, ja täidan oma lubaduse. Ma ei pea vajalikuks kõnelda tuhandest pisiasjast, igapäevastest sündmustest ja juhtumitest, mis võiksid muide iga mõtleva inimese silmis olla ümberlükkamatud tõendid minu kasuks, see tähendab minu arvamuse kasuks. Alustan parem kohe ühest küllalt tähtsast juhtumist, mille järel arvatavasti ei jää enam mingit kahtlust, et sõna «liigne» on täpne. Kordan: ma ei kavatse üksikasjadesse laskuda, kuid ei saa vaikides mööda minna ühest üsna huvitavast ning tähelepanuväärsest asjaolust, ja nimelt, minu heade tuttavate (ka mul oli neid) imelikust käitumisest iga kord, kui ma neile vastu juhtusin või koguni nende poole sisse astusin. Neil hakkas justkui ebamugav; mulle vastu tulles naeratasid nad kuidagi ebaloomulikult, ei vaadanud mulle silma ega ka jalgadele, nagu mõned seda teevad, vaid peamiselt põskedele, surusid kiirustades mu kätt, laususid kärmesti: «Aa, tervist, Tšulkaturin!» (saatus on mind õnnistanud niisuguse nimega) või: «Aa, see on Tšulkaturin», läksid kohe eemale ja jäid seejärel koguni mõneks ajaks liikumatult seisma, justkui püüaksid midagi meelde tuletada. Ma panin kõike seda tähele, sest mul ei puudu terav pilk ja tähelepanuvõime. Ma olen üldse võrdlemisi taibukas ja mulle tulevad isegi mõnikord pähe üsna naljakad, kaunis ebatavalised mõtted. Aga kuna ma olen liigne inimene ja mul on lukk sees, siis on mul hirm oma mõtteid väljendada, seda enam, et ma juba ette tean, et teen seda väga viletsasti. Mulle tundub vahel isegi veider, kuidas küll inimesed nii lihtsalt ja vabalt rääkida saavad… On alles osavusi õigust õelda, tihtilugu kiheles ka minu keel lukust hoolimata, kuid tõeliselt rääkisin ma ainult noorpõlves, küpsemas eas aga õnnestus mul peaaegu alati endast võitu saada. Ütlen endale tasase häälega: «Aga meie oleme parem natuke aega vait,» – ja rahunen. Vaikima oleme me kõik kanged, eriti meie naised on selle peale meistrid: mõni uhke vene neiu vaikib nii vägevasti, et niisugune