Esimene armastus. Ivan Sergeevich Turgenev

läksin aeda, kuid ilma püssita. Andsin endale küll sõna, et ma «Zassekinite aia» ligi ei astu, kuid vastupandamatu jõud kiskus mind sinnapoole – ja mitte asjatult. Vaevalt olin tarale lähenenud, kui Zinaidat nägin. Seekord oli ta üksi. Tal oli raamat käes ja ta kõndis pikkamisi mööda teed. Mind ta ei märganud.

      Ma oleksin ta peaaegu mööduda lasknud; äkki aga taipasin köhatada.

      Ta pöördus ümber, kuid ei seisatanud, lükkas käega kõrvale oma ümmarguse õlgkübara laia helesinise paela, vaatas mulle otsa, naeratas tasakesi ja suunas silmad jälle raamatusse.

      Ma võtsin mütsi peast, tammusin pisut paigal ja läksin raske südamega ära. «Que suis-je pour elle?» [Mis olen ma temale? (pr. k.)] mõtlesin ma (jumal teab, miks) prantsuse keeles.

      Selja taga kostsid tuttavad sammud; vaatasin ümber – minu poole tuli isa oma kiirel ja kergel kõnnakul. «Vürstitar?» küsis ta.

      «Jah.»

      «Sa siis tunned teda?»

      «Nägin teda täna hommikul vürstinna juures.»

      Isa peatus, pööras kandadel järsult ümber ja läks tagasi. Zinaida kohale jõudnud, kummardas ta viisakalt. Zinaida kummardas temale samuti, natuke hämmastunud ilme näol, ja langetas raamatu. Ma nägin, kuidas ta teda silmadega saatis. Minu isa riietus alati väga elegantselt, omapäraselt ja lihtsalt; kuid iialgi polnud tema kuju mu meelest saledam olnud, iialgi polnud tema hall kübar ilusamini istunud ta pisut hõrenenud kiharatel.

      Astusin mõned sammtud Zinaida suunas, aga ta ei vaadanudki minu poole, tõstis raamatu uuesti silme ette ja eemaldus.

VI

      Kogu õhtu ja järgmise hommiku veetsin mingis nukras tuimuses. Mäletan, et katsusin töötada ja võtsin kätte Kaidanovi – kuid asjatult virvendasid mu silme ees kuulsa õpperaamatu hoogsad read ja leheküljed. Kümme korda järjest lugesin ridu: «Julius Caesar oli sõjamehena vapper,» ei mõistnud midagi ja viskasin raamatu käest. Enne lõunat võidsin jälle oma juukseid ning panin jälle pika kuue selga ja kaelasideme kaela.

      «Milleks seda?» küsis ema. «Sa ei ole veel üliõpilane, ja jumal teab, kas sooritadki eksami! Ning ammu’s sulle lühike kuub õmmeldi? Seda ei või ometi ära visata.»

      «Tuleb külalisi,» sosistasin ma peaaegu meeleheitel.

      «Kus alles rumalus! Mis külalised need on!»

      Pidin alistuma. Asendasin pika kuue lühikesega, kuid jätsin kaelasideme kaelast võtmata. Vürstinna ja ta tütar ilmusid pool tundi enne söögiaega; eit oli (minule juba tuntud) rohelise kleidi peale kollase salli visanud, peas oli tal vanamoeline tulevärvi paeltega tanu. Kohe hakkas ta oma vekslitest rääkima, kurtis oma vaesuse üle, kuid ei püüdnud sugugi viisakas olla: nuuskas niisama kärarikkalt tubakat, niheles ja pöörles toolil niisama vabalt. Talle ei tulnud nagu pähegi, et ta oli vürstinna. Zinaida käitumine oli see-eest väga range, peaaegu kõrk – nagu tõelisel vürstitaril. Tema näole oli ilmunud külm liikumatus ja tähtsus, ta näis mulle võõrana; võõras tundus mulle ta pilk, tundus ta naeratus, kuid ka sel uuel kujul näis ta mulle imekaunina. Seljas oli tal kahvatusinise laialivalguva mustriga kerge bareežkleit; tema juuksed langesid inglise moe järgi pikkade lokkidena põskedelt alla; see soeng sobis tema jäise näoilmega. Mu isa istus lõunalauas tema kõrval ja jutles oma lauanaabriga temale omase elegantse ja rahuliku viisakusega. Vahel vaatas ta neiule näkku – ja Zinaida vaatas vahel temale näkku, ent nii kummaliselt, peaaegu vaenulikult. Nad vestlesid prantsuse keeles; mäletan, et mind pani imestama Zinaida hääldamise puhtus. Vürstinna ei muutunud lauaski tagasihoidlikumaks, sõi palju ja kiitis sööke. Emale oli ta ilmselt koormav, ta vaatas vürstinnat mingi nukra halvakspanuga; isa kortsutas ajuti õige pisut kulmu. Ka Zinaida ei meeldinud emale.

      «Ta on mingit uhkust täis,» rääkis ta järgmisel päeval. «Kui mõtelda – millele tal üldse uhke olla ongi… avec sa mine de grisette! [Oma griseti-ilmega (pr. k.).]»

      «Sa nähtavasti ei ole grisette näinud,» tähendas isa. «Jumal tänatud, et ei ole!»

      «Muidugi jumal tänatud… aga kuidas sa siis võid nende üle otsustada?»

      Minule ei pööranud Zinaida kõige vähematki tähelepanu. Varsti pärast lõunat jättis vürstinna jumalaga.

      «Jään teie kaitsele lootma, Marja Nikolajevna ja Pjotr Vassiljitš,» ütles ta emale ja isale poollaulvalt. «Mis teha! Olid ajad, kuid möödusid. Olen küll hiilgus,» lisas ta ebameeldiva naeruga, «aga mis aitab au, kui pole midagi hamba alla panna.»

      Isa kummardas talle aupaklikult ja saatis teda esiku ukseni. Mina oma kuuejupatsis seisin sealsamas ja vahtisin põrandale otsekui surmamõistetu. Zinaida käitumine oli mind lõplikult masendanud. Milline oli aga mu imestus, kui ta minust möödudes väga kiiresti ja endise lahke pilguga sosistas:

      «Tulge kell kaheksa meile, kas kuulete, tingimata…» Lahutasin vaid käsi – aga ta oli valget salli pähe heites juba eemaldunud.

VII

      Täpselt kell kaheksa astusin ma pikas kuues ja kohevaks kammitud juuksetutiga õuemaja, vürstinna elukoha esikusse. Vana teener vaatas mind süngelt ja tõusis vastu tahtmist pingilt. Külalistetoast kuuldus lõbusaid hääli. Ma avasin ukse ja taganesin hämmastunult. Vürstitar seisis keset tuba toolil ja hoidis enda ees meestekübarat; ümber tooli olid viis meest kobaras koos. Nad püüdsid kätt kübarasse pista, tema aga tõstis selle kõrgele ja raputas tugevasti. Mind nähes hüüatas ta:

      «Oodake, oodake! Uus külaline, tarvis temalegi sedel anda,» ja toolilt kergejalgsena maha hüpates võttis minu kuue reväärist kinni. «Läki,» ütles ta. «Mis te seisate? Messieurs [Mu härrad (pr. k.).] lubage tutvustada: see on monsieur Voldemar, meie naabri poeg. Need härrad aga,» lisas ta minu poole pöördudes, «on krahv Malewski, doktor Lušin, luuletaja Maidanov, erukapten Nirmatski ja Belovzorov, husaar, keda te juba näinud olete. Saage sõpradeks.»