Esimene armastus. Ivan Sergeevich Turgenev

kammisin juukseid, harjasin riideid ning läksin alla teed jooma. Noore neiu kuju hõljus mu ees, süda oli küll lakanud hüppamast, kuid kiskus kuidagi meeldivalt kokku.

      «Mis sul on?» küsis minult äkki isa. «Kas tapsid varese?»

      Tahtsin juba talle kõike jutustada, kuid talitsesin ennast – ja naeratasin vaid endamisi. Enne magamaminekut tiirutasin korda kolm ühel jalal – ma ei tea isegi, miks; võidsin oma juukseid, heitsin voodisse ja magasin öö otsa nagu surnu. Hommiku eel ärkasin hetkeks, tõstsin pead, vaatasin vaimustusega ringi – ja uinusin jälle.

III

      «Kuidas saaks nendega tutvuda?» oli mu esimeseks mõtteks, niipea kui ma hommikul ärkasin. Enne hommikueinet kõndisin aias, kuid ei läinud tarale väga ligi ega näinud kedagi. Pärast einet kõndisin mitu korda tänaval – suvila ees edasi-tagasi ja piilusin eemalt akendest sisse… Mulle viirastus kardina taga tema nägu ja kohkudes eemaldusin kiiresti. «Tarvis siiski tutvuda,» mõtlesin ma, kõnniskledes rahutult Neskutšnõi ees liivasel lagendikul. «Aga kuidas? Näe, milles seisab küsimus.» Meenuutasin eilse kohtumise vähemaidki üksikasju: millegipärast oli mul eriti silmade ees, kuidas ta mind naeris… Aga seni kui ma närvitsesin ja igasugu plaane tegin, oli saatus minu eest juba hoolitsenud.

      Minu äraolekul sai ema uuelt naabrinnalt hallile paberile kirjutatud kirja, mis pruuni lakiga oli kinni pitseeritud –sellist lakki tarvitatakse ainult posti kutselehtedel ja odava veini korkidel. Kirjaoskamatus keeles ja räpaka käekirjaga kirjutatud kirjas palus vürstinna, et ema temale abi osutaks: mu ema oli vürstinna sõnade järgi hästi tuttav tähtsate isikutega, kellest sõltuvat tema ja ta laste saatus, sest tal olevat pooleli väga tähtsad protsessid. «Ma pöörtun teie poole,» kirjutas ta, «kui surtsugu taam surtsugu taami poole ja sel juures on mul meeltiv seda juhust ära kasutata.» Kirja lõpus palus ta emalt luba teda külastada. Ma leidsin ema halvas tujus: isa ei olnud kodus, ja tal ei olnud kelleltki nõu küsida. «Surtsugu taamile» ja liiati vürstinnale vastust võlgu jääda oli võimatu, aga kuidas vastata – seda ema ei teadnud. Prantsuskeelset sedelikest kirjutada näis temale ebasünnis – vene õigekeelsuses aga ei olnud ta ise tugev, ta teadis seda ning ei tahtnud end kompromiteerida. Tal oli minu tuleku üle hea meel ja kohe käskis ta mind vürstinna juurde minna ning temale suuliselt seletada, et mu ema on alati valmis tema hiilgusele jõudumööda teeneid osutama ja palub teda kella ühe ajal enda poole. Minu salajaste soovide ootamatult kiire täitumine rõõmustas ja ühtlasi ehmatas mind; ent ma ei väljendanud kohmetust, mis mind valdas, ja läksin kõigepealt üles oma tuppa, et uus kaelaside ette panna ja pikk kuub selga tõmmata: kodus käisin alles töökuues ja mahakeeratud kaelusega, kuigi see mind väga vaevas.

IV

      Õuemaja kitsas ja räpases esikus, kuhu ma astusin tahtmatu värinaga kogu kehas, võttis mind vastu vana ja hallijuukseline teener, kel oli tume, vasekarva nägu, sünged seasilmakesed ja nii sügavad kortsud laubal ning meelekohtadel, et ma seesuguseid oma elus veel ei olnud näinud. Ta kandis taldrikul paljaksnäritud heeringarootsu, pani teise tuppa viiva ukse jalaga kinni ja ütles järsult:

      «Mis teil vaja?»

      «Kas vürstinna Zassekina on kodus?» küsisin ma.

      «Vonifati!» hüüdis ukse tagant plärisev naisehääl.

      Teener pööras mulle vaikides selja, kusjuures nähtavale tuli tema livree tugevasti kulunud seljatagune üksiku roostetanud vappnööbiga, pani taldriku põrandale ning läks ära.

      «Kas politseijaoskonnas käisid?» kordas sama naisehääl. Teener pomises midagi. «Aa?.. Keegi tuli?» kuuldus jälle. «Naabrihärraste poeg? Noh, palu sisse.»

      «Palun astuge külalistetuppa,» sõnas teener uuesti minu ette ilmudes ja taldrikut põrandalt ära võttes.

      Ma kohendasin end ja läksin «külalistetuppa».

      Sattusin väikesesse ja mitte päris puhtasse kambrisse kehva, otsekui kiirustades paigalepandud mööbliga. Akna all äramurtud käsitoega tugitoolis istus umbes viiekümneaastane inetu naine katmata peaga ja vanas rohelises kleidis, kirju puuvillane rätik ümber kaela. Tema väikesed mustad silmad lausa puurisid mind.

      Ma läksin ta juurde ja kummardasin.

      «On mul au rääkida vürstinna Zassekinaga?»

      «Ma olen vürstinna Zassekina; aga kas tele olete härra V. poeg?»

      «Just nii. Tulin teie juurde oma ema käsul.»

      «Istuge, palun. Vonifati! kus on mu võtmed; kas sa ei ole näinud?»

      Ma teatasin proua Zassekinale oma ema vastuse tema kirjakese peale. Ta kuulas mu ära, paksude punaste sõrmedega aknalauale koputades; kui ma lõpetasin, jäi ta mind veel kord ainiti vahtima.

      «Väga hea; tulen tingimata,» sõnas ta viimaks. «Aga kui noor te alles olete! Mitme aastane, lubage küsida?»

      «Kuueteistkümneaastane,» vastasin ma, tahtmatult kõnes takerdudes…

      Vürstinna võttis taskust mingisugused täiskirjutatud võidunud paberid, tõstis need üsna oma nina alla ja hakkas nendes sorima.

      «Ilus iga,» sõnas ta äkki, ümber pöördudes ja toolil niheldes. «Te olge, palun, nagu kodus. Minu juures elatakse lihtsalt.»

      «Liiga lihtsalt,» mõtlesin ma, tahtmatu tülgastusega pilku üle tema korratu kuju käia lastes.

      Sel hetkel avanes järsku külalistetoa teine uks ia lävele ilmus neiu, keda ma eelmisel päeval aias olin näinud. Ta tõstis käe – ja ta näol välgatas muie.

      «See aga on minu tütar,» sõnas vürstinna, küünarnukiga tema poole osutades. «Zinake, see on meie naabri, härra V. poeg. Kuidas teie nimi on, lubage küsida?»

      «Vladimir,» vastasin ma tõustes ja erutusest pudistades. «Aga isa järgi?»

      «Petrovitš.»

      «Jaa. Mul oli tuttav politseiülem, selle nimi oli ka Vladimir Petrovitš. Vonifati! ära võtmeid otsi, võtmed on mul taskus!»

      Neiu vahtis mind ikka endise muigega, silmi kergelt pilutades ja pead natuke viltu hoides.

      «Ma olen monsieur Voldemari juba näinud,» alustas ta. (Tema hääle hõbedane kõla jooksis minust üle mingi magusa külmusega.) «Kas lubate, et ma teid nii nimetan?»

      «Aga palun!» habisesin ma.

      «Kus sa teda nägid?» küsis vürstinna.

      Vürstitar ei vastanud emale.

      «On teil praegu siin palju tegemist?» sõnas ta, pilku minust ära pööramata.

      «Ei ole.»

      «Ehk aitate mul lõnga kerida? Tulge siia, minu tuppa.» Ta noogutas mulle pead ja väljus külalistetoast. Ma järgnesin talle.

      Toas, kuhu me astusime, oli mööbel pisut parem ja maitsekamalt paigale pandud. Muide, sel hetkel ei suutnud ma peaaegu midagi märgata: liikusin otsekui unes ja tundsin kogu oma olemuses mingit rumaluseni pinevat heaolu.

      Vürstitar istus, võttis vihi punast villast lõnga, osutas enda vastas olevale toolile, sõlmis vihi hoolikalt lahti ja asetas minu kätele. Kõike seda tegi ta vaikides, mingi naljaka aeglusega ning, ikka sama kirka ja kavala muigega vaevalt avatud huultel. Ta hakkas lõnga kahekorra murtud kaardile kerima ning kinkis mulle äkki nii selge ja kiire pilgu, et ma tahtmatult silmad maha lõin. Kui tema enamasti pilukil silmad kogu oma suuruses avanesid, muutus ta nägu täiesti: otsekui valgus levis üle ta näo.

      «Mis te minust eile mõtlesite, monsieur Voldemar?» küsis ta natukese aja pärast. «Te vist mõistsite mind hukka?»

      «Mina, vürstitar… ma ei mõtelnud midagi… kuidas… ma võiksin…» vastasin ma kohmetult.

      «Kuulge,» sõnas ta. «Te ei tunne mind veel: olen imelik olend; ma tahan, et mulle alati tõtt räägitaks. Ma kuulsin, te olete kuueteistkümneaastane; mina olen kakskümmend üks: te näete, ma olen teist palju vanem, ja seepärast peate mulle alati tõtt rääkima ja mind kuulama,» lisas ta. «Vaadake mulle otsa – miks te mulle otsa ei vaata?»

      Ma