Hirvena metsas. Charles Perrault

võtsid väikese printsessi järgemööda sülle, et vahetada mähkmeid ja jagada hellitusi, sest ta oli juba nii ilus, et oli raske teda mitte armastada. Kui haldjad märkasid, et lapsuke tahab süüa, löödi võlukepikesega kolm korda vastu maad ja oligi kohal sellele armastusväärsele lapsele sobilik amm. Jäi veel üle printsessile anded ära jagada ning otsekohe ruttasid haldjad seda tegema. Ühelt haldjalt sai printsess kõik voorused, teiselt vaimuanded, kolmandalt erakordse ilu, neljandalt jõukuse, järgmiselt hea tervise ja viimaselt võime lõpetada kõik ettevõtmised, mida ta eales ka ei alustaks.

      Rõõmust joobunud kuninganna tänas haldjaid annete eest, mida tema tütrele omistati, kui äkki nägi ta ruumi sisenemas tohutu suurt vähki, kelle jaoks uks oli parajasti just nii lai, et ta hädavaevu sellest sisse mahtus.

      „Ah, te tänamatu kuninganna,“ lausus vähk, „mind olete te sootuks unustanud! Kas on tõesti võimalik, et te pole suvatsenud meeles pidada Allikahaldjat, või on teil juba ununenud suur teene, mille teile osutasin, juhtides teid oma õekeste haldjate juurde? Kõiki teisi olete meeles pidanud, ainult mind mitte! Aga eks ma aimasin seda juba ette, mistõttu kõnetasin teid meie esimesel kohtumisel mitte oma tavakohases välimuses, vaid vähina, rõhutamaks, et teie sõprus ei liigu edasi, ta käib teil tagurpidi.“

      Kuninganna, meeleheitel sooritatud eksisammust, katkestas vähi jutu ja palus temalt vabandust. Ta selgitas, et oli mõelnud kõigile haldjatele, nimetades nendenimelisi lilli, kuid temanimelist seal ei olnud ja see põhjustaski saatusliku eksisammu, ta lisas, et ta pole eales võimeline unustama talle osutatud teeneid, ning palus Allikahaldjat, et too sõprussuhteid ei katkestaks ning printsessi vastu heasoovlik oleks. Ka teised haldjad, kes kartsid, et nende õde võib printsessile viletsust ja ebaõnne kaela saata, püüdsid iga hinna eest kuninganna eest kosta.

      „Kallis õde,“ ütlesid nad, „kuulake meid ning ärge olge pahane kuninganna peale – tal ei tuleks eales mõttessegi teid solvata. Ja, Jumala nimel, hüljake ometi see vähi välimus ning olge see võluv olend, kellena me teid ikka tunneme!“

      Ma vist juba mainisin, et Allikahaldjas oli väga edev, mistõttu oli loomulik, et õdede meelitused tegid ta malbemaks.

      „Olgu pealegi,“ kostis haldjas, „ma ei tee Désirée’le kõike seda, mis mul kavas oli. Ma ei varja, et kavatsesin teda hukka saata ning keegi teist poleks saanud mulle seda keelata. Kuid pidage meeles: kuni viieteistkümne aastaseks saamiseni ei tohi printsess kordagi päevavalgust näha; kui see siiski peaks juhtuma, saab see talle saatuslikuks ja ta võib isegi surra.“

      Ei kuninganna pisarad ega kurikuulsate haldjate halamine suutnud panna vähki oma otsust muutma. Ta väljus ruumist taganedes, sest oma vimmas ei hakanud ta enda välimust muutma.

      Niipea, kui vähk oli lahkunud, küsis kuninganna haldjatelt, mida saaks ette võtta, et vältida tema tütart ähvardavat ohtu. Haldjad pidasid omavahel nõu ning pärast erinevate võimaluste kaalumist jäid nad ühe juurde kindlaks, nimelt tuleb ehitada usteta ja akendeta palee, kuhu pääseb vaid maa-aluse sissekäigu kaudu. Selles palees peab printsess elama kuni viieteistkümne aastaseks saamiseni, see tähendab ajani, mil kaob saatusliku needuse võim.

      Kolme võlukepikese löögiga sai see uhke rajatis ka püstitatud. Väljastpoolt oli palee valgest ja rohelisest marmorist, laed ja põrandad olid kaetud teemantidest ja smaragdidest5 mosaiigiga6, millel võis imetleda lilli, linde ja muid imetoredaid loodusmotiive. Seinu kattis mitut värvi samet, mis oli kaunistatud haldjate endi poolt tikitud ornamendiga. Kuna nad tundsid väga hästi ajalugu, olid nad seal oma rõõmuks kujutanud inimajaloo märkimisväärsemaid lehekülgi. Mineviku kõrval oli siin kirjas ka tulevik. Mitmel gobeläänil7 olid illustreeritud maailma suurima kuninga8 vägiteod, ühel neist aga järgmised read:

      Kurjuse vägedest jagu ta sai,

      Sest süda on rinnus tal julge.

      Armu ja heldust on maal, mis nii lai,

      Nii kuis me kuninga palgel.

      Prantsusmaad juhib see sangarist mees;

      Ta juhiks ka kogu ilma.

      Kõik kurjus saab põrmuks ta silmade ees.

      Tast suuremat pole siin ilmas.

      Ta üle võib uhkust tunda see maa,

      Ka uhke võib olla me manner!

      Ning keegi siin ilmas tast võitu ei saa.

      Nii suur on me kuninga anne!

      Sellisel väga lihtsal viisil püüdsid need haritud haldjad printsessi tema kaasaja sangarite elu ja tegemistega kurssi viia.

      Printsessi palees põles vaid küünlavalgus, kuid küünlaid oli nii palju, et tundus, nagu valitseks seal alatasa päev. Siia kutsuti kokku parimad õpetajad, kes pidid printsessi hariduse eest hea seisma, ning tänu oma tahtejõule, iseloomule ja andekusele omandas printsess kõik, mida tema õpetajad soovisid talle õpetada. Õpetajaid üllatas väga nii noore lapse sedavõrd tark jutt, samas kui teised temaealised lapsed suutsid suure vaevaga oma amme nime meeles pidada. Kuid ega siis haldjate poolt saadud anded võhiklikkust ja rumalust soodusta.

      Kui printsess võlus kõiki lähikondlasi oma vaimuannetega, siis iluga võlus ta neid veelgi enam. Ka kõige tundetumad inimesed ei jäänud teda nähes ükskõikseks, ning tema ema poleks hetkekski tütrest lahus olnud, kui tema otsesed kuningannakohustused poleks nõudnud temalt aeg-ajalt ka kuninga kõrval viibimist.

      Vahetevahel käisid siin ka haldjad ja alati tõid nad endaga kaasa haruldusi, millistele ei leidu võrdväärseid, nii nägusaid ja nii rikkalike kaunistustega kleite, et võis arvata, nagu oleksid nad õmmeldud ühe noore ja sama armastusväärse printsessi pulmakleitideks kui see, kellest meil jutt käib. Kuid kõigist haldjatest armastas Tulbihaldjas teda kõige enam. Just tema tuletas kuningannale alatasa meelde, et last tuleb kuni viieteistkümne aastaseks saamiseni päevavalguse eest hoolikalt kaitsta.„Meie õde Allikahaldjas on pika vihaga,“ hoiatas ta kuningannat, „kuidas me lapse eest ka hoolt ei kannaks, ikka leiab ta võimaluse, et teda kiusata. Liigne ettevaatus ei tee paha, madam.“

      Kuninganna lubas neid kaalukaid sõnu pidevalt meeles pidada. Kui aga printsess juba nii vanaks sai, et tuli mõelda ka tema tulevikule, lasksid vanemad temast portree maalida. Koopiad portreest saadeti maailma kõigisse kuningakodadesse. Polnud printsi, kes neiu ilu suhtes ükskõikseks oleks jäänud, üks neist aga armus printsessi sedavõrd ära, et portree pidi pidevalt tema silme ees olema. Ta laskis pildi oma kabinet üles seada ning sulges end alatasa sinna, et pildil kujutatuga vestelda, nagu võinuks see teda kuulda ja vastata. Üle noormehe huulte tulid vaid maailma kõige kirglikumad armusõnad.

      Kuningas, kes viimasel ajal oma poega harva kohtas, päris õukondlastelt, mis mure printsi vaevab ning miks ei näe ta teda enam rõõmsal ilmel enda kõrval seismas. Mõned keelepeksjad, sest õukondades on ka selliseid, kandsid kuningale ette, et tema poeg on vist hulluks minemas – ta istub terved päevad üksinda oma toas ja on kuulda, et ta vestleb iseendaga, nagu viibiks ta kellegi seltsis.

      Kuuldu tegi kuninga murelikuks.

      „On see võimalik,“ küsis ta oma usaldusaluste käest, „et minu poeg on hull? Ta on ju alati olnud nii mõistlik! Siiani on imetletud just tema vaimuandeid ning ka tema pilgus pole ma midagi kahtlast märganud. Tõsi, ta on viimasel ajal kurb. Ma pean temaga vestlema, küll saan siis teada, mis liiki hullusega tegu on.“

      Kuningas kutsus printsi enda juurde, õukondlastel aga käskis lahkuda, ning vestelnud temaga esialgu ühel ja teisel tühisemal teemal, mis kummalegi erilist huvi ei pakkunud, küsis ta pojalt otse, millega saaks ta noormehe halba tuju leevendada. Prints mõistis, et hetk on soodne, ja viskus isa jalge ette.

      „Isa, te soovite, et abielluksin Musta Printsessiga. Muidugi on sellest abielust meie riigile nii suurt kasu, et see ei ole võrreldav sellega, mida saaksime siis, kui

5

roheline vääriskivi

6

klaasi- või kivitükikestest koostatud pilt

7

kunstipärane kootud piltvaip

8

autor mõtleb siin Louis XIV – Päikesekuningat; muinasjutu kirjutamise hetkel oli madame d’Aulnoy koos abikaasaga maapaos. Järgneva ülistuslauluga taotleb kirjanik kuningalt oma abikaasale soosingut.