Hirvena metsas. Charles Perrault

on>

      HIRVENA METSAS

      Elasid kord kuningas ja kuninganna, kelle abielu oli täiuslik. Nad armastasid teineteist üliõrnalt ja nende alamad lausa jumaldasid neid. Vaid pärija puudumine andis kõikidele põhjust kurbust tunda. Kuninganna oli veendunud, et viimase olemasolul armastaks kuningas teda veelgi enam, seepärast otsustas ta kevade saabudes sõita oivalise toimega tervisvetele. Inimesi tuli sinna üle terve maailma kokku, nii et võõramaalasi oli lausa igalt mandrilt.

      Allikad, kus tervisvett joomas käidi, asusid suures metsas. Joogipaviljonid olid üleni marmorist ja porfüürist1 ning peeti lausa auasjaks, et igaüks nende kohtade kaunistamist ka omaltpoolt toetab. Ühel päeval, kui kuninganna allika ääres istus, ütles ta oma seltsidaamidele, et soovib veidi üksinda olla, ning üksi jäänud, hakkas ta halama:

      „Mu Jumal, kui õnnetu ma olen, et mul lapsi pole. Juba viis aastat palun ma Taevast, aga asjata. Pean ma siis tõesti surema teadmata, mis tähendab olla ema?“

      Kui ta oli niimoodi lausunud, märkas ta, et allikavesi hakkas pulbitsema ning üks suur vähk tõusis veepinnale ja ütles:

      „Suur kuninganna, teie soov täitub peagi. Teadke, et siin lähedal asub uhke palee, mille on ehitanud haldjad. Seda paleed on aga võimatu leida, sest ta on mähitud nii tihedasse uduloori, et ühegi sureliku pilk ei suuda sellest läbi tungida. Et ma aga olen teie alandlik austaja, siis pakun end teile teejuhiks, juhul kui te seda soovite.“

      Kuninganna kuulas tema juttu sõnagi lausumata, sest ta oli hämmeldunud, et kohtas kõnelevat vähki. Lõpuks ta vastas, et võtab ettepaneku vastu, lisades, et kahjuks ei oska ta tagurpidi käia. Selle peale vähk naeratas ja otsemaid sai temast meeldiva välimusega vanem daam.

      „Kuid meil polegi vaja tagurpidi käia,“ vastas daam, „jagan teie arvamust. Palun, pidage mind oma sõbratariks, sest soovin teile siiralt head.“

      Daam astus veest välja, kuid jäi ise seejuures täiesti kuivaks. Tal olid seljas punase voodriga üleni valged rõivad, juuksed olid tal hallid ning need olid kokku põimitud roheliste paeltega. Tervest ilmast oleks olnud raske leida väärikamat daami. Ta tegi kuninganna ees nii graatsilise reveransi, et teine oli sellest lausa kohmetunud. Seejärel, et mitte rohkem aega viita, juhtis ta kuninganna ühele metsarajale. Kuninganna oli väga üllatunud, sest ta oli siinkandis tihti jalutanud, aga sellele rajale polnud ta veel eales sattunud. Ja kuidas olekski ta siia saanud juhtuda – kasutasid ju vaid haldjad seda rada allikale minekuks, muul ajal aga kasvasid siin põldmarjapõõsad ja okkaline puhmastik. Kui kuninganna ja tema teejuht sellele teerajale astusid, puhkesid õied roosipuudel otsemaid õide, jasmiinipõõsad ja apelsinipuud lasksid okstel omavahel põimuda, moodustades lehtede ja õitega kaunistatud võlvi, maapind täitus kannikestest ning tuhanded linnud lõõritasid meeliköitvalt.

      Kuninganna polnud veel üllatusest toibudagi jõudnud, kui tema silmi pimestas võrratu, üleni teemantidest palee sära: seintest katuseni, põrandast laeni, trepimademelt kuni rõdude ja terrassideni välja – kõik oli valmistatud teemantidest. Kuninganna oli sedavõrd üllatunud, et ei suutnud tagasi hoida karjatust ning ta küsis end saatvalt sarmikalt daamilt, kas kõik see, mida ta näeb, on unes või ilmsi.

      „Pole midagi tõelisemat kui see siin,“ vastas vanaproua. Kohe avanesid palee uksed ning neist väljusid kuus haldjat, ja veel millised haldjad! – kõige kaunimad ja kõige nooblimad, keda eales haldjate riigis nähtud. Nad tegid kuningannale sügava kummarduse ja kordamööda ulatas igaüks neist talle ühe vääriskividest lille, nii et kokku sai neid terve kimbu, milles olid roos, tulp, anemoon, kelluke, nelk ja granaatõunapuu õis.

      „Madam,“ laususid haldjad, „me ei saa teile teha suuremat auavaldust kui see, et lubame teil tulla meid siia külastama. Pealegi on meil suur rõõm teile teatada, et teile sünnib tütar – printsess, kellele te panete nimeks Désirée2, sest te olete teda tõesti kaua ihaldanud. Aga niipea kui ta ilmale tuleb, ärge viitke aega, vaid kutsuge meid jalamaid kohale, et saaksime talle kõiksugu andeid kinkida. Sel- leks võtke lillekimp, mille te meilt kingiks saite, ning meile mõeldes nimetage iga lille nimepidi, ja võite kindel olla, et otsekohe oleme teie kõrval.“

      Rõõmust joobunud kuninganna viskus neile kaela ning nende kallistusi jätkus enamaks kui pooleks tunniks. Seejärel palusid haldjad tal siseneda paleesse, mille kirjeldamine käiks mul üle jõu, sest selle püstitamiseks oli palgatud sama arhitekt, kes oli projekteerinud Päikese, ning paleest tegi ta miniatuurse3 Päikese. Kuninganna, kes polnud seesuguse säraga harjunud, pidi aeg-ajalt silmad sulgema. Haldjad viisid ta ka oma aeda. Kaunimaid puuvilju polnud eales nähtud: aprikoosid olid suuremad kui inimese pea, kirsid olid nii suured, et ilma neljaks lõikamata oli neid võimatu süüa, pealegi olid nad nii maitsvad, et kui kuninganna neid proovis, kadus tal igasugune soov eales teistsuguseid kirsse suhu pista. Terve aed oleks nagu kunstlikke puid täis olnud – miski ei reetnud neis eluvaimu, tundus, et nad ei kasvagi enam suuremaks.

      Võimatu on kirjeldada kuninganna rõõmu, seda, kuidas ta kõneles tulevasest printsess Désirée’st, kuidas ta tänas meeldivaid haldjaid, kes talle nii oodatud teate edastasid, mistõttu ma ei hakkagi siinkohal seda kõike kirjeldama. Ütlen vaid, et kellelegi ei jäänud tähelepanu osutamata ega tänusõna lausumata. Ka tema teejuht Allikahaldjas sai suure kiituse osaliseks.

      Kuninganna jäi paleesse õhtuni. Talle meeldis kuuldud muusika ning lauljate hääled tundusid talle taevalikena. Ta sai hulganisti kingitusi ning olles tänanud neid väärikaid daame, asus ta Allikahaldja saatel koduteele.

      Tema peatuspaigas oldi aga suures mures: teda otsiti kõikjalt ning keegi ei osanud aimata, kus ta võiks olla, kardeti isegi, et mõni hulljulge võõramaalane võis ta röövida, sest kuninganna oli ääretult ilus ja veel üpris noor. Seetõttu valmistas tema kojutulek kõigile suurt rõõmu, ja kuna vastkuuldud uudis, et tema lootused peatselt täituvad, oli ta tuju tõstnud, veetles ta oma armsa ja võluva jutuga kõiki kaaskondlasi.

      Allikahaldjas oli teda kuni peatuspaigani saatnud ning nende hüvastijätt oli olnud kütuste- ja embusterohke. Kuninganna jäi tervisvetele veel üheks nädalaks ning kasutades võimalust, käis veel mitu korda haldjate palees, saadetuna ikka samast edevast Allikahaldjast, kes kõigepealt ilmus tema ette vähina ja alles seejärel võttis oma loomuliku haldjakuju.

      Oma kodulossi naasnud, jäi ta peagi käima peale ja sünnitas printsessi, kellele pandi nimeks Désirée. Kohe pärast sünnitust võttis ta lillekimbu, mille ta oli haldjatelt saanud, nimetas kõiki lilli üksteise järel nimepidi ning nägi otsemaid haldjaid enda poole saabumas. Igal haldjal oli erinev lendav tõld: ühel oli see eebenipuust, mille ette olid rakendatud valged tuvid, teisel elevandiluust ning seda vedasid väikesed rongad, kolmas tõld oli seedripuust, neljas suhkruroost jne. Et nende tuleku oli põhjustanud tähtis perekondlik sündmus, väljendasid ka nende rakendid sõbralikkust ja heatahtlikkust, sest oma pahameeles rakendasid nad tõldade ette lendavaid draakoneid või suust ja sõõrmeist tuld purskavaid nastikuid, lõvisid ja pantreid ning siis kihutasid nad oma lendavais tõldades ühest maa ilma otsast teise veel vähema ajaga, kui kulub selleks, et öelda „tere“ või „tere õhtust“. Kuid seekord olid nad väga sõbralikult meelestatud.

      Rõõmsaina ja uhkeina astusid nad kuninganna kambrisse, saadetuna kääbusnaistest ja kääbusmeestest, kes olid nende saatjaskonnaks ning kes kandsid kõiksugu kingitusi. Haldjad suudlesid kuningannat ja väikest printsessi ning andsid üle mähkmed, mis olid valmistatud nii heast ja peenest kangast, et neid võis vähemalt sada aastat järjest kasutada, ilma et nad ära kuluksid (seda kangast olid haldjad oma puhkehetkedel ise kudunud). Mis puutub pitsidesse, siis need olid veel nooblimad kui eelpool kirjeldatu: kogu maailma ajalugu oli sellesse pitsi sisse põimitud. Seejärel näidati ette mähkmed ja tekid, ka need olid haldjad oma kätega kauneiks tikkinud: neil kujutati mitmesuguseid mänge, mida lapsed enda lõbustamiseks mängida armastavad. Niikaua, kui maailmas on olnud tikkijaid, nii mehi kui naisi, pole keegi millegi sedavõrd kauniga hakkama saanud. Kui aga häll kohale toodi, kiljatas kuninganna rõõmust, sest see ületas kõik seninähtu. Häll oli valmistatud nii haruldasest puidust, et selle hind oli sada tuhat eküüd naela eest. Häll toetus neljale väikesele Amorile4, ja vaatamata sellele, et need toed olid üleni

1

teatud purpurne kivim

2

ihaldatud (pr. k.)

3

miniatuurne – väike, pisimõõtmeline

4

rooma armastusjumal, kirjutiivuline poisslaps, kelle noolest tabatud armusid