Kauka jumal. August Kitzberg

ajast, peremees, omast ajast! Vanakurat andvat oma hingedele ka söögiaja.

      VANA-MÄRT. Suu ka veel peas! Suu ka veel… (Tahab vihaselt poisile järele tormata, aga taltsutab ennast.) Ei maksa ju vihastada! Küll tuleb palgaõiendamise aeg, küll tuleb! Küll siis saame seda vanakuradi söögiaega näha! …

      II

      NOOR-MÄRT (astub lävest sisse, jääb kuulatama ja vaatab ringi, annab Marjapuule kätt). Tere, meister! (Astub isa poole.) Tere, isa!

      VANA-MÄRT (ei vaatagi poja peale, Marjapuule). No mis sina veel vahid? Kuulsid ju, et samblaid saad!

      MARJAPUU (habet sügades). Samblaid ikka küll… Oleksin peremehega veel rääkida tahtnud, laupäeva õhtul ei saanud kokku … Nüüd jälle tuli teile külaline… Eks ma või siis pärast ka… (Jätab pooleli ja läheb ära.)

      VANA-MÄRT (väikese vaheaja järel tusaselt pojale). No kust sina tuled?

      NOOR-MÄRT (lahkesti). Kodunt ikka. Tulin vaatama, kas ma oma rahvaga sulle appi sõnnikut vedama tulla ei või?

      VANA-MÄRT (pöörab pojale selja, pahaselt urisedes). Appi?.. Ei tarvita mina sinu abi, katsu, kuidas enesega toime saad!

      NOOR-MÄRT. Sa oled siis ikka veel minu peale pahane? (Ema poole, kes temale lahtiste kätega vastu tulnud on.) Tere, ema! Kuidas käsi käib? Endist viisi? Nojah! (Miili on tuppa tulnud ja õhinal lähemale astunud.) Tere, Miili! Nüüd peate mul mõlemad appi tulema ja isa lepitada aitama, isa on minu peale pahane!

      VANA-MÄRT (urisedes). Kuidas ma’s ei pea olema, kui sa lapsiku rumala loriga tuled nagu eile…

      NOOR-MÄRT (viivitades). Ei tea, isa, kui me seda asja uuesti iga külje pealt järele kaalume, kas ongi nii rumal!

      MIILI. Ei ole see midagi rumal!

      VANA-MÄRT (pahaselt). Tema ka! Ka suu risti nina all! Kes see sind on küsinud? Parem katsu, et ise kord mehele ja toita kaelast ära saad!

      MIILI (haavunult). Minu süü läbi ma vist veel sinu toita olen? Küll ma lähen ka, ja võib-olla enne, kui sa aimatagi tead.

      PERENAINE. Mis te’s nüüd kohe jälle riidlete!

      VANA-MÄRT (käsi laotades). No kuula nüüd hullu! Masa Antsu tütre tahab võtta!

      PERENAINE (õnnelikult). Märt või? Leeni? Noh siis jumal õnnistagu! … (Kohkub isegi oma sõnade üle ja jääb vait.)

      (NOOR-MÄRDI silmad langevad tänulikult ema peale.)

      VANA-MÄRT. Või jumal õnnistagu? Siis lase pojal niisamasugune loll tükk teha, nagu ma ise tegin? Mis sa mulle kaasa tõid? Häbi ütelda: paar tallekest ja mullikakonti! …

      PERENAINE (nukralt). Jah, kolmkümmend aastat oled sa mulle seda nüüd juba ette heitnud. – Nälga ei ole me, jumalale tänu, jäänud! (Läheb õhates ära oma voki taha.)