Kauka jumal. August Kitzberg

pärast pala poole tee peale suhu pisimata). Ime! Mina ei ole veel hakanudki. Ja – raha ei ole sul ka vaja?

      NOOR-MÄRT. Ei, Kuidas sa selle peale tuled, et mul – raha vaja peab olema?

      VANA-MÄRT. Noo, kui endisi aastaid mõtelda!

      NOOR-MÄRT (silmi eemale pöörates, nagu häbelikult). Endisi aastaid peame ära unustada katsuma!

      VANA-MÄRT (iseeneses uhkustades). Oli ikka tark mõte sulle noor ilus tüdruk perenaiseks panna, seisad paremini kodus! …

      NOOR-MÄRT (imeks pannes). Selle mõttega võtsid sa Leeni majasse?..

      VANA-MÄRT (naerdes). Mis sina siis arvasid?

      NOOR-MÄRT. Mina mõtlesin, sul seisis ainult odav ustav inimene silmas, kellele palju palka maksta vaja ei ole.

      VANA-MÄRT. Hähähä! See muidugi ka. (Lükkab tühja taldriku eemale, suud maigutades.) Päris head! Oskab teha küll.

      NOOR-MÄRT (erutatult, sügavasti hinge tõmmates, hoogu võttes). Isa!

      VANA-MÄRT. No mis siis?

      NOOR-MÄRT. Leeniga on õnnistus majasse tulnud, tema läbi on minust inimene saanud, tema läbi on majapidamine niisugune, kui ta on, – aita mind teda nüüd ka kinni pidada!

      VANA-MÄRT. Kas ta ära joosta tahab? Ära karda, kuhugi ei lähe! Lase see minu mure olla.

      NOOR-MÄRT. Ah, isa! Väevõimuga? Sa ei saa minust aru!

      VANA-MÄRT. No kui ta ära joosta tahab? (Muiates.) Teda heaga kinni pidada, seda peaksid sa ometi ise oskama! Muidu ei olnud sa sugugi nõnda tossike.

      NOOR-MÄRT. Nojaa, isa, sa peaksid mind vähe kindlamale jalale seadma. Mis sa arvad? Vana olen ma seks ometi juba küllalt; minu majapidamisega olid sa rahul, mina ei ole enam see, mis ma olin, ja —

      VANA-MÄRT. Ma olen sulle ju talu pidada andnud, mis siis veel?

      NOOR-MÄRT. Sea mind julgele jalale, lase Räätsa talu minu nimele kirjutada.

      VANA-MÄRT. Hähähähä!

      NOOR-MÄRT (erutatult). Mispärast siis mitte? Sa näed ju, seda enam karta ei ole, et ma talu läbi löön. Sulle jääb ju sü oma suur koht, seda tahtma mina ei tule!

      VANA-MÄRT. Enne surma ei tee mina midagi. Nõnda rumal ma ei ole. Ei!

      NOOR-MÄRT. Ma palun sind, isa!

      VANA-MÄRT. Mis sa nüüd! Küll sa kord saad kõik! Kust see varandusehimu sulle nüüd korraga tuleb? Ja mis sa’s tahad? Talu on sul käes, ela! Kui sa renti maksta ei jõua, ma ei nõua. Mis sa’s veel?..

      NOOR-MÄRT. Nojaa, isa, aga eks kindlam jalgealune oleks ikka kindlam! Ma olen ju väga tänulik, et sa asjaga päri oled, ja tahaksin siis küll, mida varem, seda parem, pulmad ära teha.

      VANA-MÄRT. Keda sa siis võtta oled mõtelnud?

      NOOR-MÄRT (jahmudes, erutatult). Kuidas? Kellest siis meie vahel praegu kõne oli? Leeni tahan ma võtta.

      VANA-MÄRT (külmalt). Leeni! Missuguse Leeni? Tee nimi peale! (Pigistab silma pilukile, järele mõeldes.) Kellel siin ümberkaudu Leenist tütar võiks olla, keda võtta maksab?

      NOOR-MÄRT (suures ärevuses). Meie oma Leeni, sellesama Leeni, kelle sa mulle perenaiseks oled pannud, kellest sa praegu ütlesid, et… seda kunsti, teda heaga kinni pidada, peaksin ma ometi oskama. Kas sa’s nüüd äkki oled teisiti mõtlema hakanud?

      VANA-MÄRT (hakkab laia häälega naerma).

      NOOR-MÄRT (õnnetult). Mis sa’s nüüd naerad?

      VANA-MÄRT. Kuidas ma’s mitte ei pea naerma! (Tõusva meelepahaga.) Mogri Märdi ainus poeg, ja Masa Antsu tütar! Kaasavaraks toob ta sulle muidugi selle võla ühes, mis isal minule maksta on, mis?

      NOOR-MÄRT (temal on nagu võim põlvede seest kadunud, ta otsib istet).

      VANA-MÄRT. Ei! Mogri Märdi pojale ei ole kõige rikkam ka veel rikas küllalt! Mis ma räägin! Nii rikast ei olegi! (Tigedalt.) Ja siis kõneled sina Masa Antsu tütrest! See peab minu poeg olema, kes niisugust rumalat lori ajab! (Ajab ennast üles.) Kaua ma’s siin niisugust lollust õige pealt kuulan? (Hüüab.) Miili-i! (Möirates.) Miili-i!

      MIILI (ilmub lahtise akna peale). Jah!

      VANA-MÄRT. Tule! Mina lähen! (Hakkab värava poole astuma.)

      NOOR-MÄRT (ühe sammu temale järele astudes, südame põhjast). Isa!

      (Vana-Märt ei jää peatuma ega vaata tagasi. Läve peal jätab Miili nutva Leena kähku jumalaga, nokutab venna poole pead ja tõttab isale järele. Leena kaob tuppa.)

(Eesriie.)

      II Vaatus

      Moori talus. Väheldane vanamoodi taluhoone tagakamber. Madal lagi, väikesed aknad, lihtsad majariis-tad; ainuke toredus on raudne rahakapp ja seina peal naela otsas püss. Pahemat kätt aknad õue poole külge, tagaseinas uks peretoa kaudu õue, paremat kätt ahi ja teine uks. Kui aknad lahti, kuuldub eemalt kirvestega raiumist ja saagimist.

      I

      (Lahtise akna all seisab VANA-MÄRT ja räuskab aknast välja õue. Tantsib kahe jala peal ärrituse pärast. Ahju kõrval nurgas voki taga PERENAINE. Läve kõrval seisab alandlikult MARJAPUU, ilma et suud lahti teeks; sügab vahel habet.)

      VANA-MÄRT. Soo, noo – hakka nüüd liikuma! Seda jalga tõsta – teist! Seda jalga – teist! – Said juba paigalt ära? – Rutemini vähe!

      VENIV HÄÄL (õuest). Ega ma rutemini saa kui ikka inimene!

      VANA-MÄRT. Ah rutemini ei saa kui ikka inimene? Soo, sina oled kah inimene? Või sina kah?

      HÄÄL (õuest). Ju ma ikka olen, hobune ma ju ei ole!

      VANA-MÄRT. Või ei ole hobune? Vaata, et ma ei tule õue ja ei pane sind hobuse kõrvale tiislisse! – Taosed võta sealt seina pealt! Look ka, ohjad! Rutemini! Või tema ei ole hobune! Nojah, muidugi ei ole, temale maksa palka! Sa oled hullem kui hobune, hullem! Hobusele lõika piitsa, saad ta liikuma, sind – ääh! (Pöörab akna alt ära ja tõmbab selle kinni.) Oleks vaja minna ja temale paar tulist kõrvetada, et ta õige näeks, mis ta on ja mis ta ei ole! Aga – noh! …

      PERENAINE (õnnetult). Mis sa nüüd ometi nõnda räuskad, juba esmaspäeva hommikul jälle! Millal nõnda see nädal otsa saab! Sedaviisi ei või küll keegi ristitud inimene sinu teenistusse hakata.

      VANA-MÄRT. Siis toon ma niisuguseid, kes ristimata! Venimise eest mina palka ei maksa, venimise eest mitte! Mina ütlen temale: Võta hobune, too soo seest koorem samblaid, ehituse töömehed ootavad. Tema hakkab jalgu mässima, tema – «paljaste jalgadega soo sisse ei lähe!» Mässib ja mässib, venib ja venib, mina – oota ja oota! Et neile kuraditele ka – kapju otsa kasvanud ei ole!

      PERENAINE (õhates). Püha jumal! Mis sa nüüd ometigi suust välja ajad! «Et neile kapju otsa kasvanud ei ole! …»

      VANA-MÄRT. Nojah, et viie meelega inimesel vaja pealt vaadata ei ole, kuidas tema oma jalatseid mässib ja tööaega raiskab! Kallist tööaega, kui sõnnik juba isegi vedada! Muidugi, sinu tüdrukud võivad teha, mis tahavad, nende järele ei vaata keegi!

      PERENAINE (tusaselt). Minu tüdrukud juba hommikust saadik põllul ja laotavad sõnnikut.

      (Sel silmapilgul on eestoast ja õuest tüdrukute ja poiste kilkamist kuulda, kes üksteist taga ajavad ja märjaks valada tahavad. Uks prantsatab lahti ja üleskroogitud alumiste riiete ja sopaste jalgadega, nagu nad praegu sõnnikuveo juurest tulnud, jooksevad, tüdruk ees, poiss veekapaga järel, üle põranda. Poiss on vett kaela saanud ja tilgub.)

      TÜDRUK. Jaan kurivaim! (Peidab enese peremehe selja taha.)

      VANA-MÄRT (parastades perenaisele). Soo! Seal on nüüd see sinu – sõnnikulaotamine!

      POISS (eksitamata). Peremees! Hoia vähe eest! Pangetäie vett valas kurivaim kaela!

      TÜDRUK (peremehe selja tagant). Et sul